Sa oled sada korda normaalsem kui kõik need kuradi normaalsed inimesed – sa oled lihtsalt aus. Ja vaba. Ja tundlik. Nii ütleb filmis poiss tüdrukule. Kes oskaks täpselt mõõta, kus muutub tundlikkus psühhiaatriliseks diagnoosiks nimega bipolaarne isiksusehäire (vanasti kandis see otsekohesemat nime maniakaal-depressiivne neuroos). Kui lihtne on sattuda oma emotsioonide lõksu, kujutab režissöör Anu Aun (36) oma esimeses täispikas filmis „Polaarpoiss“.

Kuidas sa stsenaariumini jõudsid?

Esiteks inspireeris mu sugulase isiklik kogemus, tema elu on olnud tänu bipolaarsusele väga värvikas. Stsenaariumiks ettevalmistusi tehes istusime kolm päeva Käsmus kirjanike majas, tema rääkis oma elust, mina tegin märkmeid.

Teiseks – selles stsenaariumis on hästi palju mind ennast. Ma olen püüdnud kõik need aastad leida viisi, kuidas oma hinge liikuvasse pilti panna nii, et see ka vaatajat puudutaks. Olen pidanud palju kordi tegema valikuid – ja ohvreid tooma – kutsumuse ja millegi muu olulise, näiteks armastuse vahel.

Vaimsed kõrvalekalded on kunstnikke alati inspireerinud. Miks just bipolaarsus?

Vaimse tervise probleem on praegu suur. Noori, kellel on mingit laadi käitumis- või meeleoluhäire, on ligikaudu 20 protsenti. Kerge on neid hukka mõista nende tegude ja käitumise põhjal. Loodetavasti aitab see film neid paremini mõista. Normaalsus on kokkuleppeline. Filmiski ütleb üks tegelane teisele, et sa pole haige, sa oled lihtsalt tundlik ja aus. See on ka üks minu varjatud sõnumeid – kes on see, kes ütleb, kes on normaalne ja kes mitte.