Poliitika kolm paratamatust.
Esimene paratamatus: hädaldamine pole poliitikas lubatud. Pole võimalik kurta, et poliitiku kavatsused on parimatest parimad, kuid rumal rahvas ei mõista ega toeta seda. Tänapäeval on poliitika suuresti elukutseline tegevus. Oma ala asjatundja köögipoolt ei saa ega sageli tohigi kõrvalseisja mõista. Igal tööl on omad peensused ja ametisaladused. Mida tunnustatum meistrimees, seda rohkem see põhimõte kehtib. Mittepoliitikud ei pea taipama poliitilisi peensusi. Veel vähem kaasa tundma poliitikute õrnale hingeelule nagu Ladina-Ameerika halearmsates telefilmides. Kuidas näeks välja hädaldava torulukksepa jutt vananenud tööriistadest ja tihendite poola või hiina päritolust?
Rahvas pole poliitikas asjatundja, aga peab väga hästi meeles, mida lubati ja mida tegelikult tehti. Rahvas ei pea meeles pisiasju. Näiteks seda, mida ja millal üks või teine poliitik ütles. Samas seisab üldine seda paremini meeles. Seepärast hoiduvad kogenud tegijad järskudest pööretest oma poliitilises palges. Kui neile sobimatud muutused on vajalikud, lastakse need võimaluse korral ära teha teistel, kelle valijate ootustega pole muutus nii suures vastuolus. Näiteks Eesti Raudtee taasriigistamise vajadus on üldiselt ilmselge, seda ka äärmuslikele eramajanduse poolehoidjatele reformierakondlastele. Selle asja läbiviimine aga neile poliitiliselt ei sobi. Samas sobib see Keskerakonnale. Mõistagi on ka vastupidiseid juhtumeid. Nii see praegune poliitiline kooslus püsib ja toimib.
Samast sarjast on aga pahaendeliseks näiteks Isamaa-liidu poliitiline kustumine. Vajadus rahvusliku poliitika järele on ilmne. Piisav valijate hulk on ka olemas, kuid asi eriti ei edene. Süvapõhjused peituvad aastatetagustes sündmustes. Isamaaliit ja tema eelkäijad tulid võimule rõhutatult rahvuslike loosungite all, kuid kohe pärast võimule saamist hakkasid “eurot” ajama. Piisas vaid teravmeelsest käibefraasist “ühest liidust teise”, kui Isamaa usaldusväärsuse läbijahvatamise veskid läksid käima. Edasine oli vaid aja küsimus. Olukord on võrreldav pereema käitumisega, kes saab kodust raha puhkusereisi ostmiseks kusagile soojale maale. Tegelikult aga kulutab raha ära Lapimaa reisi peale. Skandaal kodus on vältimatu ja seda peetakse kaua meeles, kuigi antud hetkel lepitakse paratamatusega. Pahandatud perekonna jaoks ei maksa midagi õigustused Lapimaa värskest ja kargest õhust ning puhtast loodusest. Käiku lähevad vastuväited sääserohkusest, supelranna puudumisest ja põhjapõtrade iseäralikust lehast. Puhkusereisi raha ei usaldata enam aastaid sellise pereema kätte. Küsimus pole selles, kas “euroasja” ajamine oli õige või vale, vaid selles, kellel ja kuidas sobib seda ajada.
Isamaaliidu kolgata aga ei saanud sellega veel sugugi läbi. Ühinemine ERSP-ga pidi eelmist tagasilööki pehmendama. Kuid kahjuks kõik kordus. ERSP endine esimees hakkas veel rohkem “euroks” ja sisuliselt kadus Eesti poliitiliselt maastikult Euroopasse. Praegu tehakse kolmas viga. Ühinemine Res Publicaga on toimumas ebasoodsal hetkel, sest viimaste kaasavara on kehvavõitu. Res Publica oli kunagi üks innukamaid presidendi otsevalimise toetajaid. Enamus eesti inimestest tahab samuti presidenti ise valida. Kõik klappis selle hetkeni, kuniks Res Publica asus tegema otse vastupidist, vedama kampaaniat presidendi valimiseks võimalikult kitsas ringis s.o Riigikogus. Tagatipuks on meie parlamendi autoriteet valijate silmis üsna madal. Kõik said kohe aru, et tegemist on trikitamisega, kuidas vältida Arnold Rüütli uut ametiaega. Põhimõtetele vastavalt käitudes tulnuks otsevalimine iga hinna eest läbi viia ja Arnold Rüütel üldvalimistel läbi kukutada. Selline asjade käik oleks lisanud erakonnale autoriteeti. Praegu on asi vastupidine. Presidendikampaania süvendab ilmselt veelgi Res Publica allakäiku ning vähendab eelseisvat parteide ühinemise tulemuslikkust. Paljude jaoks jääb seetõttu rahvuslik tiib eesti poliitikas murettekitavalt nõrgaks.
Teine paratamatus: poliitikas nagu elus üldse ei tohi olla naeruväärne. Poliitik võib olla aus, vapper, õilis, sile, ilus jne, jne, kuid kui ta on seejuures naeruväärne, siis vaatamata kõigele temaga ei arvestata. Samal ajal võib poliitikas olla igavene tümikas ja pahur okassiga, kuid kuniks see pole välja arenenud naeruväärsuseni, temaga vähemal või suuremal määral ikkagi arvestatakse. See tõsiasi on üks Edgar Savisaare poliitilise püsivuse põhjustest. Meenutades meie poliitilist ajalugu, siis Tiit Vähi poliitilisele langusele aitas oluliselt kaasa Vähja Tiit “Vigla šõus”, kus isegi ilmselgete paadialuste seas tundus Vähja Tiit kõige naeruväärsemana. “Pehmete & Karvaste” kõige naeruväärsem tegelane on Mart. Kui Marte asuda tõsimeeli valima Erakondade etteotsa, siis tuleks asjahuvilistel kõigepealt saavutada “Pehmete & Karvaste” kuulutamine avalik-õiguslikule televisioonile sobimatuks meelelahutuseks ja rahast ilma jätta.
Kolmas paratamatus: juhtpoliitikute eraelust oodatakse teatud salapära. Seda viljeleb rahvasuu ja avalikkuse keelepeks. Putini ema salapärast on palju kirjutatud ja tehtud filme. Putini isa arusaamatust eestlastevihkamisest liiguvad omad legendid. Räägitakse, et eestlased olla diversant-partisani sakslaste kätte andnud. Ilmselt peaks ta sel juhul pigem eestlastele tänulik olema, et kümme aastat hiljem väike Vova sündida sai. Tavapäraselt partisanid lihtsalt hukati. Julia Tõmošenkost räägitakse, et tema päritolu pole üldse teada. Pealegi polevat ta üldse ukrainlane ja tema teismelise põlv olevat möödunud tänava pahelisel poolel. Lomonossovit peeti Peeter I sohipojaks, mitte üliandekaks meheks lihtsate pomooride hulgast. Eestis on tegeldud Savisaare isa salapära ja ema päritoluga. Romantiliste rüütlilugude üheks armastatud teemaks on aga sohilapsed. Enamasti nad on jäetud unustusse õela perekonna trooni- või tiitlipärimisintriigide tõttu. Alles nende lugude õnnelikus lõpus selgub neiu või noormehe tõeline õilis päritolu. Sellisest saatusest on ajaloos unistanud miljonid, ainult unistusks on see paraku jäänudki.
