Põll
Istume koos Jaapani tõusva sumotähe Barutoga Russkaja Izba nimelises puhvetis Tokyos. See on üks väheseid kohti Nipponis, kus maatoiduga harjunud Eesti mees rasvastest lihapirukatest kõhu korralikult täis saab.
Ümberringi jagub muidugi kõikvõimalikke kohalikke hõrgutisi. Mereannid, sushi, miso, sashimi… Ainult et neid vitsuta nagu jõuad, ikka jääb süda vesiseks! Mingil Armand Kokal või Hea Maitse Eksperdil ajab selline jutt muidugi harja punaseks.
Pärin Kaido Höövelsonilt – sest sellist nime uus Jaapani staar ju päriselt kannab – pirukate vahele, mida ta võimalusel oskaks soovida.
"Traktorit," vastab vägilane napilt. Mitte mingit Belarussi, ikka korralikku. Millega saaks oma Laekvere vallas Rohu külas oleva neljakümnehektarilise põllu normaalselt ära harida.
Ja veel?
"Sinimustvalget põlle!"
Nimelt defileerivad kõrgema tasemega sumomaadlejad ehk sekitorid publiku ees – aga seda on koos televaatajatega nii paarikümne miljoni ringis – suure uhke kulla ja hõbedaga käsitsi tikitud kehakattega. Sihuke teos maksab muide sada viiskümmend tuhat eesti raha.
Seda ka, et Kaidol on oma kohalike Jaapani fännide poolt kingitud põll olemas. Aga see kujutab suuri viikingisarvi rohelisel põhjal. Arusaadav, pole päris see. Õige Eesti mehe jaoks, ma mõtlen.
Võtsin Jaapanist tulles Signega (Signe Kiviga – toim.) ühendust. Et nii ja naa, ühte korralikku põlle kavandit oleks vaja. Sinimustvalget, mõistad isegi. Kas EKAs annaks konkursi korraldada? "Milles asi, teeme ära. Lase kümme tonni võitjale preemiaks, saad hea põlle."
Mõeldud, tehtud.
Võidukavand tuli selline, nagu võis eeldada. Sinimustvalge, vapileopardidega trikoloor. Iseasi, kas see iseenesestmõistetavus on kunstnikule just kiituseks. Poliitik peab rääkima seda, mida rahvas ootab, kunstniku loome peab mõjuma publikule üllatavalt. Aga jälle, mis see tänapäeva tippsport muud ongi kui üks suur poliitika! Nii et vaadake teie kümned miljonid seal telekate ees, siin me tuleme! Sinimustvalge põllega, ja võidame!
Meilisin Kaidole ka võidutöö kavandi.
"Väga ilus põll," kostis telefonis reibas hääl. "Ja treenerile ka meeldis!"
Kui keegi soovib leida uudset tänapäeva Eestit sümboliseerivat kujundit, pöördub ta alateadlikult ikka vabariigi algusaja kurnavate vapivaidluste lätete juurde.
Ühel korralikul vapil – ükskõik kus maailma otsas – on muidugi teretulnud lõvi ja kotkas. Meil pakutakse sekka ikka rukkilille, merelaineid, karu, tamme, kuuske, viikingilaeva ja nii edasi… Viimasel ajal arvatakse kentsakal kombel, et koguni Eesti kaardi kontuurjoon on see, mis üle ilma kuulus on. Imelikul viisil sattus see koguni meie rahvuslikku olemust euromündil avama!
Kas kujutate ette, kui kõik riigid ennast sel kombel tutvustaksid? Ehk tunnete ära veel mõne riigi kontuuri peale Itaalia saapa? Pole mõtet küsida Sloveenia kohta, proovige umbkaudugi joonistada meie naabrite Soome, Rootsi või Läti kaart… Oleks ikka paras pusle, kui kõik oma raha selliselt kujundaksid!
Mõne aasta eest arutleti õhinal Eesti lipu üle. Et justkui merel kehvasti näha, triipudega lipud rohkem nagu ida-eurooplaste rida ja üleüldse oleksime valmis skandinaavlased, kui meil vaid ristilipp oleks.
Huvitav, et vapist ei alustatud. On ju meie sinimustvalge siiski kindla loo ja selge minevikuga algupärane ja originaalne sümbol. Kolme sammuva lõviga vapikilp aga pärineb teadupärast otsejoones Taani kuningalt.
Vappidele jõudsid lõvid omakorda kristlaste poolt kaotatud Teisest ristisõjast. Võiks ju Jaan Tõnissoni kombel siinkohal küsida, et "mis neil õieti on mustamulla või järve- ja metsarohke maaga tegemist?"
Siiski, riiklike sümbolite puhul on pikk kasutusaeg kindlamaid poolt argumente. Ja siilike, kui armas ja kodune ta meile ka poleks – tema šansid vapile jõuda kahanevad iga aastaga!
Aga nojah, põllekonkursist ka. Iga selline ettevõtmine ärgitab paratamatult mõtlema Eesti asjale laiemalt. Ja millal siis veel kui mitte vabariigi aastapäeva eel! Hoolimata lühikesest ettevalmistusajast tuli noosi küll. Umbes neljakümnest kavandist saab oma põlle Baruto ja jagub teistelegi.
Nagu rahvuslikule spordile kohane
Ettepanekust osaleda Baruto tseremoniaalpõlle – kesho mawashi kujunduskonkursil sai õhinal kinni haaratud. Ei pea olema just spordi- või sumomaadluse spetsialist, et aru saada, kui erilise sündmusega on tegu. Esiteks sumo – naljakas maadlus, kus keskmisest pisut tüsedamad poisid üksteist ringist välja tõukavad. Igatahes olla sumohuvilisi maailmas kokku mitu Eesti-täit inimesi. Teiseks Baruto – ainus eestlane sumomaadluse absoluutses tipus, n-ö kõrgemas seltskonnas. Võrdluseks, mida arvata, kui jaapanlane esindaks Eestit suusatamises või naisekandmises...
Kolmandaks omapärane kultuuride lõimumise ülesanne – kujundada midagi, mis on äratuntavalt Eesti ja Jaapan korraga!
Tseremoniaalpõll – kesho mawashi – on 80 cm lai ja 8–9 meetrit pikk. Valmis põlled kaaluvad keskmiselt 10 kg. Kavandada tuli siidbrokaadist põlle esimene, uhke tikandiga kaetav meeter.
Korraldajad olid õnneks oma nõudmised üsnagi täpselt konkursi tingimustesse kirja pannud. Aga ka nende piirangutega on võimalik sadu erinevaid kavandeid luua. Meie esitasime kokku kaheksa varianti...
Kujunduse kaheks keskseks elemendiks on kolm lipuvärvi ja kolm vapilõvi. Lisaks sõna EESTI mõlemas keeles ja põlle omaniku BARUTO nimi jaapani keeles.
Kujundamise käigus sai nende elementidega läbi mängitud kõik võimalikud variandid. Kuni selleni, et nägime, et meie üsna staatilistele lõvipoistele sobib fooniks diagonaalselt dünaamiline rahvuslipu kujutis. Kavandites sai kasutatud õige erinevaid lõvikolmikuid. Teiste seas ka esimese vabariigi rahadelt pärinevaid Günther Reindorffi lõvisid. Sellest hoolimata meeldis meile ja hiljem ka hindajatele hoopis lõvitrio, mis pärineb Riigikogu fassaadivapilt, ja seda küllap seepärast, et need ehk enim meenutavad idamaiseid lõukoeri.
Kes aga vähegi heraldikaga on kokku puutunud, teab, et selline lahendus pole heraldiliselt kuigi korrektne. Seda võib pidada n-ö rahvusromantiliseks lähenemiseks vapile-lõvidele ja sellisena üsna sobivaks ühele rahvuslikule spordialale.
Kujundus läheb nüüd jaapanlastest põllevalmistajate kätte... ja siis võib oma taiest näha Eurospordi kanalil. Hakka või sumo-fänniks!
Heino Prunsvelt
Sumo kui kunst
Sumo on Jaapani traditsiooniline spordiala, mille ajalugu ulatub tagasi umbes 2000 aastat. Legendi kohaselt katsusid igiammusel ajal jõudu taevased vaimud Takemikazuchi ja Takeminakata, kes kuulusid rivaalitsevaisse hõimudesse. Takemikazuchi pälvis võidu ning pani aluse dünastiale, mis asustas Jaapani saarestiku ja kellest pärinevad Jaapani keisrid.
Esimesed kirjalikud teated sumost on aastast 712, kui keisri õukonnas peetud pidustuste ajal katsuti rammu ja üritati seeläbi võita vaimude poolehoidu. Võidu saavutanud maadleja tõi oma kodukülale päikesejumalanna ja riisivaimude soosingu ning seeläbi ka rikkaliku saagi. Umbes 8. sajandil pandi õukonna ametnike poolt paika ka esialgne reeglistik ning tehnilised võtted, mis olid üldiselt aktsepteeritud. Kui 12. sajandil tulid Kamakuras võimule sõdalased, sai sumotreeningutest üks osa samuraide sõjalisest ettevalmistusest. Tolleaegset sumot, mis oli segu maadlusest ja poksist, ei saa siiski võrrelda tänapäevase spordialaga. Jaapani rahvusliku spordi staatuse saavutas sumo 17. sajandil, kui see muutus profispordiks.
Sumomaadlejad on tavaliselt maalt pärit noored, kes adopteeritakse umbes 14-aastaselt sumoklubi (heya) vanema (oyakata) poolt, kes täidab nii eestkostja kui ka isa rolli ning on ühtlasi sportlase mänedžeriks. Klubis on range hierarhia, uustulnukad hoolitsevad majapidamise ja söögitegemise eest ning on sunnitud seetõttu treenima varastel hommikutundidel (kella 4–5 paiku), enne kui meistrid üles ärkavad. Sumoka päevakavva jääb peale treeningute söömine ja sellele järgnev uinak, et saavutada suurt massi. Sumoka menüü sisaldab spetsiaalset proteiinirikast ühepajatoitu chanko-nabe (merevetika-leemes linnu- ja sealiha, kala, juurviljad), ohtralt riisi ja õlut. Selle erimenüü tõttu on võimalik saavutada hiiglaslik kehakaal – keskmiselt 148 kg 185 cm keskmise pikkuse juures. Samas on ekslik arvamus, et mida kogukam maadleja, seda edukam ta on, sest otsustavateks teguriteks sel spordialal on kiirus, võtete hea ajastatus ning tasakaal.
Oma paari tuhande aastase ajaloo tõttu järgib peaaegu kõik sumoga seonduv jaapani rahvususundi shint? traditsioone – alates sumoringi kohal rippuvast pühamu katusest (mis tuletab meelde aegu, kui veel pühamus maadeldi) ning lõpetades rohkete rituaalsete tegevustega enne matši. Viimaste hulgas on näiteks rituaalne plaksutamine, et tõmmata enesele taevaste vaimude tähelepanu; peopesade taeva poole pööramine, et kinnitada oma relvitust; jalgade trampimine, et peletada sumoringist eemale kurjad vaimud. Niisamuti on puhastava toimega rituaalne suuloputamine ja soola viskamine ringi.
Viimasel paaril aastakümnel on sumo juurde tulnud ka välismaalasi, kelle hulgas havailane Akebono oli esimene suurmeistri (yokozuna) tiitli pälvinu. Huvi sumo vastu on suurenenud kogu maailmas, kuid Jaapanis on ta olnud pikka aega populaarseim spordiala väga mitmesuguse vanusega publiku hulgas. Nõnda on sumokad ka kõige ihaldatuimateks poissmeesteks, kelle poole õhkavad miljonid näitsikutest fännid.
Maret Nukke
Maret Nukke on japanoloog.
