Postmodernismis polegi kõik lubatud
Rahvusvaheliselt tuntud poliitiline filosoof Ágnes Heller pidas Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi suveülikooli Contested Modernities (Modernsusdebatid) raames avaliku loengu "Mis on postmodernne?" ja andis seejärel Areenile intervjuu.
Teie biograafias väidetakse, et te olite marksist ja siis pöördusite neoliberaalsete funktsionalistlike teooriate poole. Kuidas ja miks teie vaated muutusid?
Ma olin György Lukácsi õpilane Budapestis, võib-olla tema kõige lähedasem õpilane, ja tema oli marksist. Minu jaoks tähendas marksism György Lukácsi töid, ma ei olnud tol ajal lugenud Karl Marxi töid peale "Kapitali" esimese köite, sest see oli keelatud materjal, noore Marxi töid kutsuti marksismi-eelseks Marxiks.
Hiljem osalesin ma 1956. aasta revolutsioonis ning mind lasti ülikoolist töölt lahti. Sel ajal hakkasin ma tõesti Marxiga tegelema. Mind huvitas väga uusvasakpoolsus ja igapäevaelu revolutsioon ning ma kirjutasin raamatu igapäevaelust ja Marxi teooriast. Lukács rääkis Marxi renessansist ja originaalide juurde naasmisest.
Marxi lugema hakates lakkasin olemast kommunist. Ma polnud marksist, aga Marx mõjutas mind väga palju. Minu jaoks tähistas Marx suurt narratiivi, aga kui mõistsin, et suure narratiiviga on lõpp, lakkasin olemast Marxi järgija, sest see oli ainus asi, mis mind Marxiga sidus. Maapealse paradiisi idee köitis mind väga, võib-olla Auschwitzi ja Gulagi pärast, ma tahtsin mingisugust hüvitist, hüvitavat paradigmat. Kuid siis sain aru, et see on vale. Me elame absoluutses olevikus ning iga väide tuleviku kohta on vale ja annab petlikku lootust. See Marx, keda ma New Yorgis õpetan, on täiesti teistsugune Marx kui see, kellesse ma uskusin.
Kas marksism on veel tänapäeval millekski kasulik?
Marksism pole enam kasulik, isme enam ei ole. Filosoofias on kõik ismid hetkel iganenud, strukturalism, funktsionalism, need on kõik valed. Sellepärast tsiteerisin oma loengus Michel Foucault'd, kes küsimusele, kas ta on poststrukturalist, vastas: "Ma olen Michel Foucault." Kui keegi ütleb, et ta on marksist, siis on see poliitiline määratlus, mitte filosoofiline ega teaduslik määratlus.
Karl Marx oli 19. sajandi suur mõtleja. Kõik, mida ta oma kaasaja kohta ütles, on ikka veel oluline. Kapitali tsentraliseerumine, akumuleerumine, põllumajanduse kapitaliseerumine ja globaliseerumine, kõik see toimus. Aga selles, mida ta rääkis tulevikust - revolutsioonist, kuidas kõik kokku kukub, ja kommunismist -, pole ükski lause enam tõsi. Aristotelesel oli õigus - ei saa esitada tõeseid väiteid tuleviku kohta.
Miks armastavad inimesed suuri narratiive?
Ma ei arva, et inimesed üldiselt suuri narratiive armastavad. Näiteks USAs pole olnud kunagi suurt narratiivi. Kui te vaatate 18. sajandi Ameerika kirjandust, siis isegi klassikud, filosoofid ja presidendid rääkisid progressist, praeguse olukorra parandamisest, reformidest ja mitte revolutsioonist, kuna ameeriklastel ei olnud ajaloolist teadvust. Nad ei mõelnud sellest, mis juhtus kaks tuhat aastat tagasi, vaid sellest, mis juhtus eile. Suur narratiiv on väga euroopalik nähtus, sest see põhineb traditsioonil. Traditsioon jätkub läbi kogu loo, mille lõpus on tingimata paradiis või viimnepäev.
Ei usu, et meil oleks suurt narratiivi t i ngimata vaja, aga millegipärast on sel oma koht. Suur narratiiv pole enam ainus jutustus, ainumõeldav maailmaseletus, nagu see oli Marxi ja Hegeli jaoks. Suurel narratiivil on oma koht traditsioonilistes kunstimuuseumides, mis jäljendavad Hegeli esteetikat. Ning inimesed arvavad, et see on loomulik.
Kui New Yorgi Metropolitani muuseumis pandi Monet' vesirooside kõrvale kaks meie kaasaegset maali, mis koloriidilt sobisid, leidsid kunstiajaloolased, et see on katastroof, kuidas võib niiviisi teha! Kunstimuuseumid säilitavad inimeste jaoks suuri narratiive.
Oma loengus mainisite Auschwitzi ja Gulagi kui sündmusi, mis märkisid modernse ajastu lõppu ja postmodernismi algust. Kui palju Lääne mõtlejad teie meelest on üldse Gulagi teadvustanud?
Ma arvan, et Lääne mõtlejad on tunnistanud Gulagi olulisust. See võttis pisut aega, enne kui nad sellest aru said, aga samuti võttis pisut aega, enne kui Auschwitzi olulisust tunnistati. Inimesed saavad väga aeglaselt aru, mis toimub, aga lõpuks nad ikkagi saavad. Nii Auschwitz kui Gulag muutusid sümboliteks, nad tähistavad sümboolselt massimõrva, tapatalguid, modernse maailma ohte.
Anne Applebaum kirjutab raamatu "Gulag" eessõnas, kuidas kaheksakümnendate Ameerikas ei saanud Gulagist rääkida, sest see tähendas, et sa olid venelaste vastu, mis omakorda tähendas, et toetasid Reaganit. Kas see on teie meelest nüüd muutunud?
Tõesti, mõned tuntud intellektuaalid ütlesid, et ma kaitsen Reaganit, kui olen venelaste vastu. See oli muidugi vale arusaam. Loomulikult tähendas see USA demokraatia toetamist, aga see ei tähendanud konkreetse valitsuse ja presidendi toetamist. Kunagi ei tohiks ajada segi inimesi režiimiga ega režiimi inimestega.
Hiljuti toimus skandaal, kui tuli päevavalgele, et Günter Grass oli olnud Relva-SSi liige. Mida te sellest arvate?
See on üks väga inetu lugu. Mitte sellepärast, mida ta tegi, vaid sellepärast, et ta pole sellest varem rääkinud. Ma arvan, et asi on häbis. Inimesed, kes teavad, et nad tegid midagi valesti ja suudavad silmitsi seista omaenda südametunnistusega, on väga agarad häbi vältima. Ta kartis teiste suhtumisega silmitsi seista, ka traumat, mida häbi tekitab. Näiteks Ungari filmirežissöör István Szábo oli salapolitsei informant. Ta käsitles konflikti südametunnistusega oma filmides, aga ta kartis oma teguviisi tunnistada. Avalikkuse ees tunnistamine on nagu puhastustuli. Ning loomulikult Günter Grass kartis seda. Aga ta ei saanud ju surra ilma seda tegemata.
Kas see ülestunnistus mõjutab kuidagi Grassi teoste usaldusväärsust?
Ma arvan, et võib-olla see mõjutab tema kui inimese usaldusväärsust, aga mitte tema tööde oma. Me ei tea midagi Platoni elust ega inimesest, kelle nimi oli Shakespeare. Me ei tea, millega nad oma elus hakkama on saanud, me tunneme ainult nende teoseid. Me hindame tööd, mitte inimest, kes on selle loonud.
Te rääkisite sellest, et postmodernsus tähendab suurte narratiivide ja teleoloogilise ajalookäsitluse lõppu. Samal ajal tundub, et kui vaadata praegust Eestit või Ungarit, siis nad kõnnivad Vana Euroopa riikide kannul, meil on teatud siht, kuhu peame välja jõudma. Või vähemalt on see domineeriv diskursus...
Domineerivaid diskursusi on erinevaid. Ungari on al at i tahtnud Läände kuuluda. Kahekümnenda sajandi alguses oli üks kuulus ajakiri, mille nimi oli West. Ungarlased tahtsid olla nagu pariislased, imetlesid Pariisi kultuurielu ja Prantsusmaa demokraatiat.
Euroopa Liiduga ühinedes ei muutunud elu kohe paremaks ja see tõi pettumuse. See muudab Ungari suhte nii-öelda progressiga ambivalentseks, sest me tahame sotsialismi kindlustunnet ja Ameerika heaolu ja loomulikult mõlemat ei saa.
Mis on ungarlaste elus postmodernset? Kuidas postmodernsuse kontseptsiooni igapäevaelus rakendada?
See on igapäevaelus väga nähtav, sest noored inimesed elavad täiesti teistmoodi, kui meie omal ajal elasime. Esiteks on seksuaalsuhted täiesti muutunud. Ungari oli väga kombeline. Minu lapselapsed võivad elada vabades suhetes ilma mingite probleemideta. Kuigi meeste ja naiste vahel pole tegelikku võrdsust, pole naised enam meestele kuuletujad, nagu see traditsiooniliselt Ungari kultuuris oli. Elustiilis on palju muutunud, kuid kõigel on ka halb külg. Sa võid esmaspäeval leida endale poiss-sõbra, kolmapäeval avastada, et see pole ikka õige, ja neljapäeval võtta uue. Paraku inimesed ei tööta enam oma suhete kallal. Nad unustavad, et kui miski ei tööta, siis saab seda parandada. See ei toimi nii mitte ainult intiim-, vaid ka töösuhetes. Kui sulle see amet ei meeldi, siis sa lähed ja valid uue, püüdmata vanas edeneda.
Samas edu saavutada on võimalik ainult hariduse abil. Ilma kraadita ei ole sa keegi. Nende kahe tendentsi koostoimimist nimetangi ma postmodernseks. Kõik on lubatud, anything goes, ei ole postmodernismis tõsi. Reeglid on muutumises. Sa võid küll elada, kellega sa tahad, ja sul pole vaja abielutunnistust, aga sa ei või oma naist ega lapsi peksta, nagu see oli enne meestele lubatud.
