See näitab, kuidas miljardi euro ja vankumatu enesekindlusega varustatud, oma asja ajav äri- ja poliitiline establishment, mis on ära rääkinud mitu ülikooli, vabariigi valitsuse, Riigimetsa Majandamise Keskuse ja mida iganes veel, põrkab nagu laine vastu lainemurdjat. See lainemurdja ei ole midagi muud kui Eesti inimesed, kes on mures oma kodu, oma laste ja ümbritseva keskkonna pärast.

Solvumine on rahvussport ja selleski loos on solvumist palju. Esiteks ka sotsiaalmeediast palju kuuldud jutt, et miks Tartu linnapea Urmas Klaas korraga tehase osas jäigalt eitava seisukoha võttis. Miks on Tartu volikogu ühel meelel ja ei kakle omavahel? Miks nad pole ratsionaalsed, ei mõtle suurele rahale ja majandusele? Mulle tundub nende positsioon vägagi arusaadav ja mõistuspärane – kui oled valitav isik, siis ongi sinu asi ellu viia seda, mida sinu piirkonna inimesed soovivad. Kui Klaas väljendab ja kaitseb ülekaaluka osa tartlaste soove, siis on see väga loogiline. Aga kui ta teeks vastupidist, vaat siis oleks imelik. Siis ma küsiksin, et kelle laulu ta laulab.

Teadlaste ähvardamine ja nõudmine, et nad ei esitaks seisukohti tehase vastu, ei ole üldse okei.

Teine solvumisteema, mida on väljendanud akadeemilised persoonid, on see, et miks osa teadlastest oma kodanikuhoiakut välja näitab. Justkui oleks teadlane mingi emotsioonideta topis, keda täidavad teadmised ja saepuru. Just nagu oleks teadlasel keelatud olla inimene ja oma kodu pärast muret tunda. Mõistus ilma tunneteta ei ole miski teadlase ideaal. Teadlane peabki olema kirglik nii töös kui elus. Teaduse ajaloos on tihti näha, et teadlased on väga särtsakad, kuumaverelised ja isegi ägedad inimesed. Tegelikult mulle meeldisid väga mõned debatid, mis olid lõbusad, inimlikud ja hoogsad.

Aga teadlaste ähvardamine ja nõudmine, et nad ei esitaks seisukohti tehase vastu, ei ole üldse okei. Samuti nagu ei ole okei, et inimene, kes on kirjas tehast ettevalmistava kontori nõunikuna, üritab samal ajal esineda erapooletu teadlasena.

On ju nii, et üsna paljude aastate jooksul on rahva seas tekkinud spontaansed liikumised jäänud kaotaja osasse. Küll suunatakse loov energia osavalt Jääkeldrisse, kus vahutavast voost jääb järele vilets kontrollitud nire, küll tuuakse kohale politsei, viiakse aktivist minema ja tõmmatakse saag käima, või joonistatakse noolsirge raudtee läbi meie maa, teadmata isegi, kuidas see kõik kunagi välja kukub.

Küllap ka see tunne, et inimesi enam keegi ei kuula, et jõudu, võimu ja raha on kellelgi alati palju rohkem selleks, et kohalike palveid või nõudmisi maha suruda, andis oma osa tselluloositehase vastu tekkinud liikumisele ja „Tartu apellile“. Jah, kui kaua see jama kestab! Kelle maa see lõppude lõppuks siis on?