Pooled on oma positsioonidel sügavalt maasse kaevunud nagu esimese maailmasõja ajal Saksa-Prantsuse rindel. Ümberringi on pori ja hämaruses lehvib kaevikute kohal kommentaaride mürgine suitsuvine, nagu Ieperi all...

Miks see nii on? Miks inimesed vihkavad? Hämmastav, et evolutsiooni jooksul välja arenenud analüütiline (nn aeglane) mõtlemine on korraga välja lülitatud ja inimesed tegutsevad taas primitiivse (nn kiire) mõtlemise põhjal. Kiire mõtlemine on meid aidanud ellu jääda ja areneda rasketes tingimustes, siis, kui krabin selja taga võis tähendada kiskja rünnakut ja adrenaliin veres pani kas põgenema või võitlema.

Vana hea ütlus, et vaidluses selgub tõde, enam ei kehti, sest tänapäeva vaidluses sünnib ainult kisa ja kära.

Internetis surmaoht ei ähvarda, aga mehhanismid on ikka vanad. Kuid primitiivne närvisüsteem (aju iidsemad piirkonnad) on sellises olukorras lõks, sest see reageerib vaid üldistuste ja stereotüüpide abil. Rush W. Dozier jr kirjutab oma raamatus „Miks me vihkame?“: „Vihkamisreaktsiooni puhul teeb primitiivne närvisüsteem kogemuse tõttu ette juba negatiivse otsuse... üheks vihkamise tunnuseks on otseselt primitiivsest närvisüsteemist lähtuv üldistatud kategoriseerimine,“ kirjutab ta. Sa pead olema kas poolt või vastu!

Sotsiaalmeedia uurijad on kirjeldanud, mis toimub internetis, kus kaks poolt omavahel vaidlevad. Vana hea ütlus, et vaidluses selgub tõde, enam ei kehti, sest tänapäeva vaidluses sünnib ainult kisa. Kumbki pool klammerdub oma seisukohtade külge. Uued tulijad lahkuvad kakluse juurest kiiresti. Selle tulemusena kommentaarium „radikaliseerub“ – mõlemale poolele jäävad hard­core-esindajad, kes muutuvad üha jäigemaks. Jah, aga kust tuli see vihkamine?

Vihkamisele eelneb lõksusattumise tunne, hirm. Miks on nii paljudel inimestel tunne, et nad on sattunud väljapääsmatusse olukorda, mida nad ei kontrolli ja mis tekitab frustratsiooni? Kas sellepärast, et märgid justkui näitasid, et maailm muutub nüüd ja kohe, vana variseb ja uus kerkib kiiresti nagu rohelised bambusevõrsed? Dozier kirjutab, et „primitiivne närvisüsteem võib meie normaalse empaatia pahupidi pöörata, võimaldades meil teiste inimeste kannatustest suurt rõõmu tunda“. Seegi kõlab kindlasti tuttavalt...

Üksteise peale karjumine ei muuda midagi ega kedagi, see on tühi töö. Ainult ise saame ennast muuta. Ainult „oma tahte abil, ratsionaalselt ja süstemaatiliselt seda rakendades, võime vastu seista primitiivsele kalduvusele oma vastaseid alandada,“ kirjutab Dozier. Kui prooviks 2018. aastal ilma vihkamise ja alandamiseta?