Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare tervislik seisund on tekitanud umbes samasuguse olukorra, nagu oli Soome Vabariigis ajal, mil president Urho Kaleva Kekkoneni tervis ei lubanud enam riiki juhtida, kuid ajakirjandus vaikis selle maha. Eesti ühiskond on oma pieteeditunnet selgelt väljendanud. Kuid vaikimine ei ole pikas perspektiivis edasiviiv. Kas vaikime asjast veel kuus kuud, kui arstid sellise tähtaja pakuvad?

Asi on selles, et Edgar Savisaare poolt loodud mastaapsed režiimid – Keskerakond ja Tallinna eripärane linnavõim – on ehitatud tema isikliku autoritaarse kontrolli ümber. Kogu see omavahel põimunud konglomeraat puudutab iga päev sadu tuhandeid inimesi. Kas võib väita, et kui Edgar magab, siis süsteem magab samuti? Ei, see pole nii. Värske näide sellest on Tallinna linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti Riigikogusse läkitamine, mille puhul erakonnakaaslased linnavolikogus tegid talle üle 12 000eurose “tänuavalduse” ning selle teerullimeetodil volikogus läbi surusid. See raha võeti sinu ja minu taskust, hea kaaslinlane.

Üks on selge – naasmist ­linnavalitsemise (ja Keskerakonna juhtimise) juurde sellisena, nagu see oli enne Savisaare haigestumist, ei tule enam kunagi. Mis oli, ei taastu enam. Ühte ja samasse jõkke kaks korda astuda ei saa. See on välistatud, isegi siis, kui Savisaar kunagi ja kuidagi oma endistele positsioonidele naaseb.

Põhjus on lihtne – tulevik pole enam temaga. Tulevik on kellegi teisega ja kuidagi teistmoodi.

Väited, et Keskerakonnaga on hoolimata juhi olukorrast kõik hästi, ei vasta tõele. Tõde on see, et tugevamad valmistuvad võimuvõitluseks, nõrgemad aga tunnevad hirmu tuleviku ees. Sest Keskerakond nagu ka Reformierakond on tuhandete inimeste jaoks toitja rollis – kui kaob endine elukorraldus, siis kaovad ka erakondliku kuuluvuse kaudu saadud hüved – ametikoht, positsioon, kasulikud sidemed, võimalus kaubelda mõjujõuga, teenida mingit lisa vms. Kui autoritaarses režiimis jääb juhi koht tühjaks, siis mõne aja jooksul töötab masin rutiinist edasi. Aga varem või hiljem tekib võimuvõitlus ja vastuhakud. Kala hakkab mädanema peast.

Tallinna linnavalitsuse režiimitruud tuulenuusutajad vaatavad, kuhupoole asjad arenevad. Nad kardavad igasuguseid muudatusi. Sellest võiksid nüüd lähtuda kõik kodanikud ja ettevõtted, kes Tallinna linna või selle allasutustega asju ajavad. Kui märkate venitamist, jokitamist, vihjet meeleheale, kooskõlastuste edasilükkamist, siis tehke seda, mida kodanik teha saab – tehke märkus, nõudke kirjalikku seletust, esitage kaebus, tõstke häält, kirjutage ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias. Ärge leppige millegagi, mis viitab endisele režiimile. Bürokraatiamängu mängijad peavad sattuma avalikkuse nõudliku surve alla. Ausad ametnikud saavad sellest enesekindlust. Ilma seljataguseta jokitajad annavad alla. Eesmärk on lõpetada Tallinna linnas maksumaksja raha eest Eesti Vabariigile vastanduva keskerakondliku vürstiriigi mängimine.