Viimastel päevadel on palju juttu olnud Haabersti ringristmiku ümberehitusele ette jäävast hõberemmelgast ja tema saatusest. Aktivistid on puu ümber kogunenud, et selle maha saagimist takistada, politsei käib kikivarvul ja arboristid ei taha käsi määrida.

Aga sealsamas kõrval, Rannamõisa teel on paari nädala jooksul maha võetud ligi poolsada läänepärna ja kümneid kuuski, mis moodustasid mitu paralleelset alleed – ilmselt talude aegne kuuskede rida ja umbes 50–60aastaste pärnade allee. Sõit autoga Kakumäe Selveri ja Haabersti ringi vahel oli varem nagu sõit rohelises tunnelis. Nüüd on tee Õismäe poolne külg lagedaks tehtud ja Arigato spordiklubi tahukas on ainuke ehitis enne BMW autokeskust. Kumbki neist pole mingi maamärk, vaid pigem puude poolt varjamist vajav ehitis. On vaid tühi teeserv ja ilma puude takistava varjuta nüüd otse näkku paistev päike. Mere­poolset teeserva on samuti kõvasti laastatud ja sealt paistab Bauhausi tõeliselt inimvaenulik kastmaja, nagu mingi Ameerika linnaserva shopping mall. Inetu, arhitektuurivaba koloss, millest ainult aeg võib vabastada. Ja juba on puudeta lagedale tekkinud tuulekoridor ja liivatormid.

Püüan seda suunda vältida nagu vähegi saan, sest seal on emotsionaalselt raske viibida. Mu süda nutab Haabersti tapetud puude pärast ja see ei ole sõnakõlks. Harjumuspäraseks saanud, inimesele omase loodusliku keskkonna kadumine ei ole naljaasi. See on tõsine emotsionaalne löök.

Tallinnas on teede ja betooni valamine muutunud mingiks lahkusuks, mille nimel vannuvad nii keskkonnahävitusametnikud kui ettevõtjad.

Kujutagem nüüd ette, et pooleteise aasta pärast sõidavad inimesed Rannamõisa teed mööda Haabersti ümberehitatud ringristmiku poole. Paremat kätt paistab viadukti kõrge betoonkaar, millel liiguvad Paldiski suunal sõitvad autod. Kas inimesed ütlevad siis: „Oo, vaadake, kui ilus viadukt! Kui kaunis betoon! Ja kuidas need autod seal peal vuhisevad, nauding on seda vaadata!“ Ei, seda kindlasti mitte. Aga looduse ilu kiidetakse, kui pööratakse uuelt teelt kõrvalisele tänavale, kus suured puud endiselt tee kohal kokku kasvavad ja rohelise tunneli moodustavad. Ei usu? Tehke lihtne katse: sõitke alguses mööda laastatud Rannamõisa tee lõiku ja tunnetage, tunnetage oma hinges seda keskkonda. Siis pöörake tagasi, keerake Lõuka tänavale ning sõitke puude vahelist teed mööda kuni Vabaõhumuuseumi teeni. Ja ikka tunnetage, tunnetage, mida rahulik rohelus teie enesetundega teeb. Kui üldse midagi ei tee, siis tunnen teile südamest kaasa. Kui aga teeb ja te tajute, et ühes kohas on hea ja õnnis olla ja teises kohas tunnete ennast nagu ohutsoonis, siis on teiega kõik korras – teil on jätkuvalt olemas side loodusega.

Asi ei ole selles, et infra­struktuuri ei peaks arendama või teid ehitama. Seda peab tegema, kuid nii, et loodust maksimaalselt säästa. Aga Tallinnas on teede ja betooni valamine muutunud mingiks lahk­usuks, mille nimel vannuvad nii keskkonnahävitusametnikud kui ettevõtjad. Rohkem betooni, rohkem rauda! Ümbrus lagedaks! Puud maha! Küll me uued istutame!

Kuid need puud, mis istutatakse (kui üldse istutatakse), ei kasva enamiku selle loo lugejate eluajal nii suureks, kui need puud olid, kes Haaberstis maha võeti. Selleks kulub veel pool sajandit. Nad ei kasva ka nii hästi nagu need eelmised, kes said rahulikult oma aega võtta. Midagi kordumatult ilusat ja hädavajalikku on meie elukeskkonnast nii ära võetud, et me seda oma eluajal enam tagasi ei saa. Ja ükskõik kui palju betoonist ringteid või viadukte on siis meie ümber, ei aita see meid mitte üks raas. Meie, inimeste, tulevik sõltub loodusest, mitte betoonist.