05.04.2007, 00:00
Pseudoajalooline homofilm või sõjapropaganda?
“300” efektse pealispinna varjus õigustatakse sõda ja vägivalda, arvab Maria Ulfsak-Šeripova.
“300”
Režissöör Zack Snider. Osades Gerard Butler, Lena Headey, David Wenham, Vincent Regan, Rodrigo Santoro, Dominic West jt.
Alates 23. märtsist Kobarkinos.
Uut sõjafilmi “300” on Eesti ajakirjanduses seni üsna mahedalt käsitletud. Seda on nähtud kui efektset ajaloolist fantaasialugu või ebaõnnestnud ajalootöötlust. Laiemas maailmas on “300” aga kõvasti rohkem intriige ja skandaale tekitanud, ja seda asja pärast.
Algatuseks tuleb tunnistada, et režissöör Zack Snider (“Dawn of the Dead”, 2004) on loonud väga efektse ja suure filmi. Seal on kõik võimas – vapustav helikvaliteet, täiuslikud mehed, karm seks, hingematvad lahingustseenid jne. Visuaal on muidugi loodud arvutiga, aga tulemus on muljetavaldav.
“300” räägib aastal 480 eKr toimunud Termopüülide lahingust spartalaste ja pärslaste vahel. Etteheited, et film lahingut ajalooliselt adekvaatselt ei kujuta, on täiesti üleliigsed.”300” ei põhine tõsisel ajalool, vaid Frank Milleri koomiksil (ka 2005 valminud “Sin City” põhineb tema pildijutul) – ja seda koomiksit annab film edasi pea täiuslikult.
Kui aga nüüd “300” sisust ja taustast rääkida, siis tuleb ära tuua mõned nõksud, mida ei maksa vaadates kahe silma vahele jätta. Vaadeldes asja veidi laiemas perspektiivis, on selge, et tegu pole mitte niisama pseudoajaloolise graafilise sõjafilmiga, vaid millegi palju suurema, hirmsama ja põnevamaga.
Esiteks tegeleb “300” sõja heroiseerimisega. See film on otsene vastand vanameistri Clint Eastwoodi kahest filmist koosnevale komplektile “Meie isade lipud” (2006) ja “Kirjad Iwo Jimalt” (2006). Eastwood kiskus neis filmides sõjalt sentimentaalsuse ja kangelaslikkuse kihi, näidates inimlikul tasandil sõja absurdsust, “riikliku” idee nimel elu ohverdamise mõttetust. “300” aga just õigustab sõda ja vägivalda, näitab seda kui midagi kaunist, patriootlikku ja ainuvõimalikku.
Teiseks räägib see film üsna selgelt sellest, mis täna maailmas toimub. Mõistagi ei näidata meile seal ainult Sparta ja Pärsia sõda, vaid need riigid sümboliseerivad lääne ja ida vastasseisu laiemalt, USA ja kurjuse telje “rätipeade” suhet. Spartalasi on vähem, aga nad on võimsamad – ei tea, kas see peaks lohutama Ameerika emasid, kelle poegadel on Iraagis ajud peast lastud? Ja vaadake, milliseks on kujundatud pärslaste väepealik Xerxes (Rodrigo Santoro)! Kuigi ta on kasvult Sparta juhist Leonidasest (Gerard Butler) kaks korda suurem, on tast loodud mega-gay, kikkis nibudega, kulda mähitud androgüünne, seksikusest nõretav ja pöörase olekuga pahelisuse kehastus. Lisage tema karakterile veel kolmsada täiuslikkude 8-packidega trussikute väel vehklevat imeilusat spartalast, ning kultusteoseks saamine homoringkondades on garanteeritud.
Kolmas aspekt, mida filmi vaadates peaks silmas pidama, on fašism. “300” on saanud kõvasti süüdistusi fašistlike ja rassistlike vaadete propageerimises. Seda küllap seetõttu, et orjapidajatest valged spartalased on ülimuslikud ja filmi narratiivi kohaselt peabki sellistel valgetel macho’del õigus olema. Nad on ju täiuslikud. Pärslasi on aga kujutatud kui deemonlikke barbareid. Gay poolt juhitud monstrumite kamp võib esialgu ju olla suurem ja võimsam kui Sparta puhta verega kaunid mehed, kuid iga loll saab aru, et lõpuks võidab “õiglus” ja “halb” kaota b “heale”.
New York Posti ajakirjanik Kyle Smith kirjutas “300” kohta, et pole raske kujutleda Adolfi poisse seda filmi vaatamas, kogu aja üksteisele heilimas, üles rivistumas ja filmi uuesti vaatamas, ning tal on tuline õigus.
Seega, kindlasti tasub filmi “300” vaadata – see on erootiline, homoerootiline, vägev, verine ja visuaalselt imeilus film. Seda kõike nautides aga ei tasuks ära unustada, et läikiva pealispinna all söödetakse vaatajaile sisse sõjapropagandat ja õigustatakse vägivalda. Selle vastuvõtmine või äratõukamine on igaühe enda otsus, aga kui soovite konksu alla neelata, siis tehke seda vähemalt teadlikult.
Maria Ulfsak-Šeripova on Stiili toimetaja.
Režissöör Zack Snider. Osades Gerard Butler, Lena Headey, David Wenham, Vincent Regan, Rodrigo Santoro, Dominic West jt.
Alates 23. märtsist Kobarkinos.
Uut sõjafilmi “300” on Eesti ajakirjanduses seni üsna mahedalt käsitletud. Seda on nähtud kui efektset ajaloolist fantaasialugu või ebaõnnestnud ajalootöötlust. Laiemas maailmas on “300” aga kõvasti rohkem intriige ja skandaale tekitanud, ja seda asja pärast.
Algatuseks tuleb tunnistada, et režissöör Zack Snider (“Dawn of the Dead”, 2004) on loonud väga efektse ja suure filmi. Seal on kõik võimas – vapustav helikvaliteet, täiuslikud mehed, karm seks, hingematvad lahingustseenid jne. Visuaal on muidugi loodud arvutiga, aga tulemus on muljetavaldav.
“300” räägib aastal 480 eKr toimunud Termopüülide lahingust spartalaste ja pärslaste vahel. Etteheited, et film lahingut ajalooliselt adekvaatselt ei kujuta, on täiesti üleliigsed.”300” ei põhine tõsisel ajalool, vaid Frank Milleri koomiksil (ka 2005 valminud “Sin City” põhineb tema pildijutul) – ja seda koomiksit annab film edasi pea täiuslikult.
Kui aga nüüd “300” sisust ja taustast rääkida, siis tuleb ära tuua mõned nõksud, mida ei maksa vaadates kahe silma vahele jätta. Vaadeldes asja veidi laiemas perspektiivis, on selge, et tegu pole mitte niisama pseudoajaloolise graafilise sõjafilmiga, vaid millegi palju suurema, hirmsama ja põnevamaga.
Esiteks tegeleb “300” sõja heroiseerimisega. See film on otsene vastand vanameistri Clint Eastwoodi kahest filmist koosnevale komplektile “Meie isade lipud” (2006) ja “Kirjad Iwo Jimalt” (2006). Eastwood kiskus neis filmides sõjalt sentimentaalsuse ja kangelaslikkuse kihi, näidates inimlikul tasandil sõja absurdsust, “riikliku” idee nimel elu ohverdamise mõttetust. “300” aga just õigustab sõda ja vägivalda, näitab seda kui midagi kaunist, patriootlikku ja ainuvõimalikku.
Teiseks räägib see film üsna selgelt sellest, mis täna maailmas toimub. Mõistagi ei näidata meile seal ainult Sparta ja Pärsia sõda, vaid need riigid sümboliseerivad lääne ja ida vastasseisu laiemalt, USA ja kurjuse telje “rätipeade” suhet. Spartalasi on vähem, aga nad on võimsamad – ei tea, kas see peaks lohutama Ameerika emasid, kelle poegadel on Iraagis ajud peast lastud? Ja vaadake, milliseks on kujundatud pärslaste väepealik Xerxes (Rodrigo Santoro)! Kuigi ta on kasvult Sparta juhist Leonidasest (Gerard Butler) kaks korda suurem, on tast loodud mega-gay, kikkis nibudega, kulda mähitud androgüünne, seksikusest nõretav ja pöörase olekuga pahelisuse kehastus. Lisage tema karakterile veel kolmsada täiuslikkude 8-packidega trussikute väel vehklevat imeilusat spartalast, ning kultusteoseks saamine homoringkondades on garanteeritud.
Kolmas aspekt, mida filmi vaadates peaks silmas pidama, on fašism. “300” on saanud kõvasti süüdistusi fašistlike ja rassistlike vaadete propageerimises. Seda küllap seetõttu, et orjapidajatest valged spartalased on ülimuslikud ja filmi narratiivi kohaselt peabki sellistel valgetel macho’del õigus olema. Nad on ju täiuslikud. Pärslasi on aga kujutatud kui deemonlikke barbareid. Gay poolt juhitud monstrumite kamp võib esialgu ju olla suurem ja võimsam kui Sparta puhta verega kaunid mehed, kuid iga loll saab aru, et lõpuks võidab “õiglus” ja “halb” kaota b “heale”.
New York Posti ajakirjanik Kyle Smith kirjutas “300” kohta, et pole raske kujutleda Adolfi poisse seda filmi vaatamas, kogu aja üksteisele heilimas, üles rivistumas ja filmi uuesti vaatamas, ning tal on tuline õigus.
Seega, kindlasti tasub filmi “300” vaadata – see on erootiline, homoerootiline, vägev, verine ja visuaalselt imeilus film. Seda kõike nautides aga ei tasuks ära unustada, et läikiva pealispinna all söödetakse vaatajaile sisse sõjapropagandat ja õigustatakse vägivalda. Selle vastuvõtmine või äratõukamine on igaühe enda otsus, aga kui soovite konksu alla neelata, siis tehke seda vähemalt teadlikult.
Maria Ulfsak-Šeripova on Stiili toimetaja.