24.10.2008, 00:00
Puhkus puu otsas
Reeli Hallik ja Kristjan Müül käisid Kagu-Aasias proovimas, mis tunne oleks olla ahvi nahas.
Laos on üha populaarsemaks muutuv reisisihtpunkt. Küll aga on
vähem kuuldud sealsest giboniretkest ning õhulennust läbi
metsiku džungli.
Surnust tõusnute
kaitsealal
Aina uute riisikasvatusalade rajamine on Laoses
hävitanud palju põlismetsa. Umbes 14% riigi territooriumist on
tänaseks looduskaitsealad. Bokeo kaitseala Põhja-Laoses on loodud
eesmärgiga hoida illegaalne metsalangetamine kontrolli all, kaitsta
ürgset vihmametsa ning seal elavaid isendeid.
“Gibbon
Experience’i” projekt on saanud oma nime mustade gibonite
järgi (ld.k Nomascus concolor lu, teatud liik väikseid Aasia ahve
– toim.), keda vahepeal arvati juba väljasurnud liikide hulka, kuid
taasavastati 1997. aastal Põhja-Laoses Bokeo provintsi vihmametsas.
Selle projekti peaeesmärk on koguda raha Bokeo looduskaitseala
toetuseks ning ettevõtmise raames välja töötatud retk
annab loodushuvilisele unikaalse ja vahva võimaluse kogeda džunglielu
kolmepäevasel matkal Bokeo vihmametsa sügavustesse. Sinna
jõudmiseks tuleb jalgsi läbida karm teekond. Tegu on
territooriumiga, kuhu sisenedes tuleb järgida džungliseadusi. Kui veab,
siis võib kohtuda mustade gibonite, karude, madude ja teiste
džunglielanikega.
Bokeo kaitseala orgude ületamiseks on metsa
paigaldatud trossid, millest pikimal saab liuelda poole kilomeetri jagu.
Uhkeima puhul viib õhulend aga orupõhjast 150 meetri
kõrgusele.
Ööbimiseks on vihmametsa ehitatud
onnid, kokku on neid kuus ning nad paiknevad üksteisest eemal kaitseala
eri piirkondades. Tegu on omanäoliste ulualustega, sest need džunglikodud
asuvad 50 meetri kõrgusel puu otsas.
Oma
süü, kui alla kukud
Laosesse sisenesime
Põhja-Tais asuvast Chiang Khongi linnast. Piiripunkt avati kell kaheksa
hommikul, seega polnud väga varasel ärkamisel ega kiirustamisel
mõtet.
Bokeo kaitseala esindus ja giboniretke
korraldaja pisike kontor asub Laose piirilinnas Houay Xais, mida lahutab
Taimaast vaid Mekongi jõgi. Enne retkele asumist tuleb signeerida ka
üks dokument.
Nimelt selline paber, kus on loetletud retkega
kaasnevad kõikvõimalikud ohud, nagu näiteks maohammustused,
luumurrud, armusuhete proovilepanek, kukkumine, hukkumine ja arstiabi halb
kättesaadavus. Kirjas on ka see, et retke korraldaja ei vastuta mitte
millegi eest, isegi mitte varustuse korraliku toimimise ega trosside ja onnide
turvalisuse eest. Riski võttes vastutab igaüks oma ihu ja hingega
absoluutselt kõige eest. Nii et kui 150 meetri kõrgusel looklev
tross puruneb, tuleb nautida viimast korda oivalist vaadet ning
süüdistada juhtunus oma ebaõnne.
Küsimuse
peale, et kas on juhtunud tõsisemaid õnnetusi, tuli retke
korraldajalt pärast pisikest mõttepausi loomulikult eitav vastus.
Ränk rada džunglisse
Tingimustega
päri, asusime Houay Xaist teele kell üheksa hommikul. Meie
seltskond koosnes üheksast eri rahvusest seiklejast.
Kõigepealt poolteist tundi sõitu ja seejärel alustasime
jalgsiretke Bokeo looduskaitseala poole. Paduvihm muutis jalgrajad
mudamülgasteks ning jõgede veetase oli tugevalt
tõusnud. Meid ootas ees lubatud 14 km matka peamiselt ülesmäge
mööda savist ja vihmaveest libedaks muutunud teerada. Ka parimast
matkasaapast sai siin mudasäärik, mille alla tekkis paks saviklombist
platvorm. See omakorda garanteeris pideva libastumise.
14
kilomeetri läbimine võttis meil aega üle viie tunni.
Seejärel jõudsime külasse, kus saime esimest korda jalga
puhata. Ku
id matk ei olnud selleks päevaks veel kaugeltki läbi.
Bokeo kaitsealale jõudmiseks ootas meid ees veel kahetunnine
mäkketõus mööda tihedat bambusmetsa läbivat kitsast
rada.
Lõpuks baasis, saime turvarakmed liugradadel
liikumiseks, kiire turvalisuse õppetunni kohalikult giidilt ning juba
haakisimegi end järgemööda trossi külge
õhusõidule suunaga tundmatusse.
Siis selgus, et matkata
jäi veel kahe tunni jagu läbi hämardunud džungli.
Puhkus puu otsas
Õhtuks olime veest ja
higist totaalselt läbi vettinud ja mudased. Meie ees lookles viimane tross
lõpp-peatusega onni nr 4 juures. Kuid kummalisel kombel jäi
kõigil meil sel õhusõidul hoogu veidi väheks ja seal
150 meetri kõrgusel maa ja taeva vahel me siis järjest
kõlkusime – all orus haigutav troopika ja sünged
džunglihääled. Vale otsus oli pilk alla suunata, misjärel keha
läbistas õudusjudin ja saja meetri jagu tuli nüüd
kätte värisedes end majakese poole vinnata.
Onn oli
ehitatud selle oru kõrgeima puu otsa. Meie “koduks” sai
poolesaja meetri kõrgusel puu otsas asuv katusealune, kus olid olemas
lihtsad magamisasemed, kööginurk, tualett ja pesuruum voolava veega.
Muide unustamatu elamus on puu otsas duši all käia, nautides samal
ajal vaadet hingava vihmametsa avarustele, loojunud päikese kumale ning
sügavuses põrandalaua vahelt vilksavale maapinnale.
Meie
magamisasemed olid kõik varustatud sääsevõrguga, mis
tuli hoolikalt madratsi serva alla kinnitada vältimaks öiseid
üllatuskülalisi. Paar parajalt pirakat ämblikku passiski juba
katuseräästal.
Pimeduses lõbustasid meid
tulekärbsed.
Kuna puumajakesi tuli vennalikult ka
püsiasukatest öiste rottidega jagada, siis oli soovitatav seljakotist
eemaldada kõikvõimalik ahvatlev kraam. Seda reeglit me
järgisime, kuid rotihammas oli hommikuks siis hoopis räästa alla
kuivama riputatud kileka varruka peenelt läbi närinud.
Riisi ja bambuse dieedil
Kogu öö
hirmutasid meid äikesehood. Evakueerima ei saabunud meid keegi, kuigi meie
koduks olev kõrge puu keset orgu oli suurepärane märklaud
piksele. Pimeduses ja metsiku ragina saatel saigi läheduses ühest
vihmametsa hiiglasest piksenoole ohver. Välgune öö üle
elatud, saabus hommik jätkuva vihmasajuga. Varsti tulid trossi
mööda kihutades ka meie kohalik rajaleidja ja hommikune
toiduekspress, kaasas keedetud riis, bambuslaastud ja kannutäis kuuma
vett.
Juulikuus on Kagu-Aasias niiske periood, mil mussoonvihmad
džunglirajad kohati raskesti läbitavaks muudavad.
Kuna
lähimad külad asuvad Bokeo kaitsealast üsna kaugel, ei
jõudnud kohale meile mõeldud hobustel transporditav
söögikraam. Lubatud toidusedel pidi küll sisaldama mitmesuguseid
kohalikke hõrgutisi, kuid ilmataadi vingerpusside tõttu tuli
leppida nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtueineks vaid olemasoleva
toiduga. Mitmekülgsust riisi näsimise kõrvale pakkusid
keedetud bambuslaastud ja ühel päeval üllatusena lausa
kännuseened. Loomulikult lisas selline toidulaud kogetule primitiivsust.
Keha riisiga tangitud ja justkui harjunud juba metsiku
eluviisiga, asusime teise päeva teekonnale. Selle päeva eesmärk
oli jõuda veel sügavamale džunglisse, sihtpunktiks Nam Kani
jõgi ning sealne juga.
Trossi vingudes muutus eespool mineja
kaugusesse hajunud täpiks. Kui see oli kadunud viimaks džunglisügav
usse, kostis sealt tarzanlikult kajav “okei”. See tähendas, et
rada vaba ning järgmine võis end liugrajale haakida.
Niiviisi kõrgustes kihutades sai hea ülevaate vihmametsa
avarustest, kaitstavast loodusalast, ning silmapiiril ei paistnud ainsatki
märki inimtegevusest.
Kaanirünnak
Olime vihmametsas ja seega tuli valmis olla kohtumiseks kohalike
metsaelukatega. Nägime mitut seltsi satikaid, pärdikuid ja ka
põõsas vonklevat madu.
Üks kole vihmametsa elukas
on kaan, kes liigub kuratlikul moel ning ootab võimalust end ohvri saapa
külge haakida.
Kaanist sai meie teise matkapäeva pidev
kaaslane.
Vihmametsa kaanid on kasvult suhteliselt pisikesed,
mõni kõigest poole sentimeetri pikkune. Kuid suurus pole
määrav, eesmärk on kõigil sama. Üldjuhul ei ole
tunda, kui kaan end naha külge imeb, ja vaid pidev saapa ja soki kontroll
aitab ära hoida üllatused püksisääres. Muidu
võib hiljem avastada mitu end priskeks söönud elukat sama
toidukollet jagamas.
Rada kubises kaanidest ning meie kambas ei
jäänud keegi puremata. Kaanirünnaku rekordi omanikul oli 15
jälge kaanihambast.
Kaan on üks kuri elukas, aga
õnneks ei ohusta ta siiski otseselt tervist. Kõige kergem viis
vihmametsa kaanist vabanemiseks on teda pisut tulega kõrvetada. Siis
laseb ta end naha küljest ise lahti ning puremispaigale ei jää
olulist jälge. Kui sisse söönud kaan nahalt ära
tõmmata, jääb alles veritsev auguke ning selle paranemine
võtab mõnda aega.
Kuidas retkeks valmistuda
Giboniretke ette võttes tuleks olla aus iseendaga
ning veenduda oma vaimses ja füüsilises valmisolekus.
Lisaks pikale teekonnale ja võimalikule vihmasajule tuleb ületada
teisigi takistusi. Teel on purdeid, tuleb minna läbi kiirevooluliste
jõgede, mütata mudamülgastes ning olla valmis ohtude ja
ootamatute olukordadega silmitsi seismiseks.
Siinkohal tuleb
tõdeda, et kuigi vihm tegi meie džunglitrekist karmima katsumuse, muutis
see retke ekstreemsemaks ja põnevamaks.
Matkapauna tuleks
kaasa pakkida ikka rõõmus meel ja seiklusjanu. Vajalike asjade
hulgas maksab kaasa haarata taskulamp, välgumihkel ja
sääsetõrje. Kindlasti tuleks ka kaitsta end malaaria vastu.
Kuigi puumajakestes on olemas ka väike esmaabikarbike, ei tasu loota, et
seal siiski esmaabiks kõik vajalik olemas on. Seega oleks hea kaasa
pakkida mõningad antiseptilised vahendid, plaastrid jms.
Olulised on korralikud tugeva tallaga matkasaapad ja tihedad sokid
kaanikaitseks. Kindad juhuks, kui poolel trossil peatuma jäädes on
vaja end käte abil sihtpunkti vinnata. Loomulikult tuleks varuda piisavalt
joogivett ning jõuvarude turgutamiseks on šokolaad asendamatu.
“Gibbon Experience’i” projekti kujul on tegu
ülla ettevõtmisega. Kuigi meil ei õnnestunud haruldasi musti
giboneid oma seekordsel teekonnal kohata, oli see retk väljakutse, enese
proovilepanek ja võimas elamus.
Giboniretk annab
tõsiselt mõnusa adrenaliinilaksu, see on erakordne kogemus ning
võimalus vahetuks suhtluseks džungliga.
Otsime maitseelamusi!
Sõid välismaal midagi eriti huvitavat ja tegid toidust pilti? Jaga oma kogemust teiste Kohvri lugejatega! Lisa fotole veidi tausta – paar lauset selle kohta, kust toidu ostsid, palju maksid ja – muidugi – kuidas maitses.
Kirjuta: kohver@ekspress.ee või Kohver, Eesti Ekspress, Narva maantee 11e, Tallinn.
PS Ilmunud kaastöö honoreerime.
Sõid välismaal midagi eriti huvitavat ja tegid toidust pilti? Jaga oma kogemust teiste Kohvri lugejatega! Lisa fotole veidi tausta – paar lauset selle kohta, kust toidu ostsid, palju maksid ja – muidugi – kuidas maitses.
Kirjuta: kohver@ekspress.ee või Kohver, Eesti Ekspress, Narva maantee 11e, Tallinn.
PS Ilmunud kaastöö honoreerime.