Puidust ja hästi!
Äsja lõppes teine Eesti Metsatööstuseliidu korraldatud parima puitehitise konkurss. Puidu kasutamine ehituses on praegu jätkuvalt niivõrd moes, et eelmise 2003. a. konkursi järel tundus võimalik kohe teine teha kaasates varem mitte konkureerinud ehitisi. Võistluse innukas organisaator Erik Konze oli üle Eesti arvukalt põnevaid puuehitisi leidnud, sest omanikud-arhitektid-ehitajad meil ise nii väga ei söanda ju esitada. Ehkki žürii (ins Toomas Aakre, arh Urmas Elmik, arh Veljo Kaasik, ins Tarmo Lige, ins Märt Riistop ja arhitektuurikriitikust allakirjutanu) tunnustas kandidaatide arvukust, nentis ta samas, et nii mõneski valdkonnas oli eelmisel aastal koor ära riisutud.
Üksmeelselt tunnistati parimaks puitehitiseks arh. Aivo Schultsi kavandatud ridamaja Tallinnas Räägu 33. Kolmekorruselist ehitist oleks lihtsam olnud mitte puust projekteerida, kuid saavutatud hea tulemus näitas arhitekti huvi ja järjekindlust materjali kaasaegsete kasutusvõimaluste piiride kompamisel. Sümpaatne oli ka arhitekti oskus eestiaegset Lilleküla delikaatselt tihendada, ridamajade sageli nii jäika rütmi oli kenasti pehmendatud ja maja mahukust visuaalsete võtete abil maandatud ning vanade elupuude pärast vaheldust loov tühemik jäetud. Hoone puidupärasust arvestav värvilahendus pälvis kiidusõnu isegi abikaasat ühel päeval saatnud tuntud maalikunstnik Kristiina Kaasikult. Kahju ainult, et arhitekt ja omanikud ei jõudnud kokkuleppele köögiterrassi vaheseinte osas, mistõttu need on nüüd prostalt mõjuv poekraam ja arhitektuur väärinuks siin enamat. Köögi ja elutoa asetamine erinevatele korrustele pole tavapärane lahendus, kuid alati leidub inimesi, kellele see meeldib.
Teise auhinna pälvis arhitektuuribüroo Kosmos (Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür) Lepiku tee 54 ridamaja eest. Tarinduslikult polnud see nii puitmaja nagu ühtlane välisvooder lubanuks arvata, sest esimene korrus laua all oli siiski ratsionaalselt kivist. Samas oli päris värske mäng omasoodu jooksva karniisiga, kuigi siin leidus kohti, mis insenerides kahtlusi tekitasid. Nurgakrunti hoonestav ridamaja on kaarjas, mis ei võimaldanud harilikke tagaaiasiile. Arhitektid on osanud iga pere elutoa aknad ja terrassid naabripilkudest kõrvale suunata ja jätta kõigile lastele ühise mängumänniku, mis on samas iga pere silma all. See on väga sümpaatne märk tärkavast euroopalikust sotsiaalsusest ja suutlikkusest ületada aprioorne naabriviha. Kaks erinevat ellusuhtumist tulid esile ka piiretes, see kena ühiseluga ridamaja oli istutanud looduslähedase kadakarea, naabrid aga tavaeestlase ego sümboli - Brabant elupuu. Igatahes kokku peaks tulema nii tihe hekk, et ka koledaim naaber silma ei riiva!. Eesaiad tahaks saada enne, kui okaspuuvormidega nikitsema hakatakse, tugeva arhitektikäega lahendust.
Kolmanda auhinna määramine tekitas žüriis peavalu ja ümberhääletamisi. Lõpuks sai selle arh Martin Aunin Mähele Matka teele kavandatud pianisti maja eest. Ehkki tegu oli väikse krundiga individuaalelamute vahel, on see siiski metsaäärne ja pakub lummavat vaadet. Ülesande tegi eriliseks väljakutseks omaette klaveritoa vajadus. Materjalikasutuses intrigeeriv maja on kokku nagu põnev imevigur, mis meenutab Jacques Tati’ filme. Ehkki tunda on pingutatust ja konstrueeritust, leidub siin siiski arhitektuuri suure tähega.
Parima puitehitise kategooria tugevamaid tahaks veel esile tõsta. Koko arhitektide väljast lauatud, seest vineeritud bungalow’ Taluranna põik 4 muutsid huvitavaks katuseaknad, mis väljast andsid madalale majale mügarliku krooni, seest aga ilmekalt plastilise valgusjugadega ruumi.
Teatriinimeste suvekodu Vigalas asub jõe kõrgel kaldal perenaise suguvõsa auväärse põlistalu kõrval. Mis on selle kõrval ükskõik milline ostetud mõis või mereäärne krunt. Arh Vahur Sova on väga õnnestunult lähtunud vana luhaküüni arhetüübist. Kahju ainult, et arhitekt ei jaksanud kunstiinimeste loomingulisust lõpuni suunata.
Preemiakonkurentsist pudenes üsna ruttu välja puiduringkonnis oodatud Triigi metskonna hoone (Aivo Schults), mis oli kenasti kerkinud arhitektuurivõistluse võidutöö järgi. Maja üldkuju on sümpaatne, kuid hämmastas, et laastukatuse (valet pidi paigaldatud) ja voodrilaudade kui ilutsevate pinnakaunistuste all on tegelikult üsna metalne kõrgtehno. Isegi Stockmanni kaubamajja sisenedes tuleb ise uks lahti tõmmata, siin metsade rüpes aga avaneb liikumisandurile reageeriv liuguks Teie lähenedes ise. Eks karul ole nii muidugi mugavam nahka seinale tuua. Enne RMK-d on Eestis ainult mafiooso villades esinenud häda, et raha on rohkem, kui arhitektuuri teostamiseks vaja läheb.
Voodrilaua eripreemia jagamine läks ruttu, sest kõik olid nõus, et arhitektuuribüroo Pere ja Muru kavandatud eramu Kiilis on teistest oluliselt huvitavam. Ühekorruseline tumeda puiduga kaetud maja, peaaegu nagu 1970. aastate karniisiarhitektuuri retro on ümber maja saanud pikuti pooleks saetud ümarpulkadest kardina. Värske idee pakub hulka pilgu kontrolli võimalusi ja sise- ning välisruumi vahelised üleminekud igapäevaelus muutuvad oluliselt nüansirikkamaks.
Vineeri kasutamise preemia läks hõredas konkurentsis sisearh. Tiiu Truusile Aaviku rajooni ühe maja sisekujunduse eest. Tegu on ehitusettevõtja väga disainiteadliku koduga ja tulemus on ilus, kuid materjali omaduste suhtes ebaratsionaalne ja kaugel säästva arengu ideoloogiast.
Liimpuidu osas oli žürii üsna vingus näoga, kuid lähtus põhimõttest, et kui tootja on preemia välja pannud ja vähemalt üheski ehitises on seda kasutatud, siis tuleb suhteliselt parimale auhind välja anda. Tegelikult oli auhinna saanud ins. Raul Lätti loodud Võsu kooli võimla puittarind väga kena, kahju, et ülejäänud maja arhitektuurne lahendus polnud samal tasemel ja nukraks tegi ümbruse diletantlik kujundus.
Selge, et puit kui kodumaine ehitusmaterjal väärib jätkuvalt väärtustamist ja seetõttu tuleb ka heade eeskujude esiletõstmise kaudu innustada selle kasutamist. Järgmise konkursini!
