Puruvanakestest elitaarelamuteks

Karin Paulus kiidab tublisid kinnisvarainimesi.

Vanasti ehk siis Nõukogude ajal ei peetud Kadriorus elamist just eriti peeneks. Oli küll eemal ilus loss ja park, ning kõik vajalik (nagu turg, teenindusmaja, polikliinik, miilits, koolid) käe-jala juures, aga sellest oli vähe rõõmu. Oma unistustes elas Kadrioru inimene ikka Mustamäel või Lasnamäel kõikide mugavustega korteris, kus sai ennast päris oma vannitoas sooja veega pesta ja päris oma köögis gaasi- või elektripliidil süüa valmistada, ei pidanud ahju kütma, ei olnud ühiskorterile omast “vahvat” naabrivalvet ning võis isegi nii juhtuda, et ka telefon oli peagu kohe olemas. “Kõduarhitektuur,” öeldi põlglikult asumis domineerivate suurte tsaariaegsete puitmajade kohta ning loodeti, et ükskord saabub aeg, mil ka siia ilusad elamud kerkivad.

Muidugi on ka praegu palju neid, kes ei mõista, miks ei lasta kõikjale rajada uudisehitisi. Siiski on kunstiajalooalased teadmised nii tavakodanike kui ka linnaplaneerijate hulgas paranenud ning ka vähem kui sada aastat vanu hooneid peetakse väärtuslikuks. Kui kultuurimajade, villade ja mõisate puhul erilist propagandat enam vaja ei lähe, siis argine aguliarhitektuur satub ikka väga kergelt löögi alla. Mis sest, et just miljöö ehk siis “koha vaim” on see, mida lammutatud tööliselamute asemel karpmaju kavandavad arendajad lisaväärtusena müüvad.

Kena näidet sellest, et kohalikust olustikust võib ka hoolida, näeme Faehlmanni tänaval. Seal kvartalis tehakse tõeliselt taktitundeliselt korda suisa kolm aastast 1909 pärit maja. “Väikese mööndusega võib seda ka restaureerimiseks nimetada,” ei ole kiitusega kitsi just 19. sajandi II poole ja 20. sajandi alguse ehitistele keskendunud arhitektuuriajaloolane Oliver Orro. “Tegu on üldtüübilt Lenderi tüüpi majadega, mis kohe algusest peale olid tavalistest tööliselamutest luksuslikumad – hoonetes olid nelja-viietoalised korterid. Tegu oli niinimetatud Riemeri kinnistuga, tänapäevases mõttes kinnisvaraprojektiga, kus osteti ära tükk Lutheri heinamaast.

Seetõttu oli krunt teistest tihedamalt täis ehitatud ning Kadriorule iseloomulik suur aed puudub. Samas on ehitiste kvaliteet hea.” Nõukogude ajal olid majades ühiskorterid ning ajastu­omaselt majavalitsus hooneid eriti ei hooldanud. Pärast korduvat müüki jõudsid majad praeguste, miljööaladel kogenenud arendajate kätte.

Arhitekt Jüri Renteri abiga on Faehlmanni tänav 43 ja 45 avarate korteritega majad ja nummi ühepereelamuks tehtud pesuköök muutunud tõeliselt apetiitseteks paladeks. Ilmselt meelitavad need just inimesi, kellele meeldib autentne arhitektuur, säästev renoveerimine, ilus loodus ning linlik, ent rahulik elustiil. Lisaks majade välisilmele on võimalikult palju püütud säilitada esialgseid ehitusosi, nagu puitseinad, laed, trepid, ja kasutada naturaalseid materjale. Ilusate detailidena hakkavad silma puitaknad koos vanade järgi tehtud puitpitsidega. Ka ahjukahlite eeskujud on pärit ajaloost. Korterid on meeldivalt suured, otse loomulikult kõrgete lagedega ning sümpaatselt ka paljude tubadega. Päris tore vaheldus, et siin ei domineeri praegu nii levinud kööktoa moodi avatud planeering, lähenemine, mis pereelu nüüd küll ei soosi. Varjulisse puitlippaiaga piiratavasse hoovi peaksid tulema veel autode varjualused, laste mänguväljak, istumiskoht ning pisike veesilm.

Idülli häirib, et naabermajade korteri­ühistud ei ole end sama moodi kätte võtnud ja et kohe siinsamas on mitmed rikkuromanikud oma kinnistutega tõeliselt pahatahtlikult ümber käinud. Ei ole mu meelest just väga ilus kodutuid ning pahatahtlikke süütajaid oma arendustegevusse integreerida.

Siiski tõestab Faehlmanni tänaval toimuv, et äriliselt edeneda saab ka kultuurselt. Hoolides iseendast ning seega ka keskkonnast.