Siinne valik hõlmab ainult täispikki mängufilme, jättes kõrvale alaealistele mõeldud toodangu, sest nois ei saa juttu olla karjäärinõustamisest, vaid elukutsevalikust. Järjestamise juures oli ennekõike aluseks nõustamisstseeni intensiivsus, kunstimeisterlikkus ja üldistusjõud ning Nõustaja karismaatilisus. Teiseks stseeni(de) tähtsus süžees.

1. “Nipernaadi”
(režissöör Kaljo Kiisk, 1983)
Nõustaja: Toomas Nipernaadi (Tõnu Kark)
Nõustatavad: Peetrus, Paulus ja Joonatan Nõgikikas (Paul Poom, Egon Nuter, Margus Oopkaup)
Tegevusala: kinokultuur
Edukusprotsent: 0

Säravaim nõustamistalent, meie kino karjäärindusguru nr 1, Toomas Nipernaadi peab sütitava kõne kolmele vennale, kes ei soovi oma andeid tuima talutöö sisse matta. Teda iseloomustab sisseelamine klientide hingeellu (“Ei paku täismehele suuremat lõbu see adra taga vantsimine”). Seejärel maalib Nipernaadi hiilgava visionäärina vendade silme ette rändkino omanike kauni tuleviku.”Raha armastab teguvõimsaid poisse!” – see lause sobiks iga nõustamisbüroo seinale raamimiseks.

Esialgu lähebki vendadel ju hästi. Kätt südamele pannes võib öelda, et nõustaja tegi kõik mis tema võimuses. Et filmide näitamine ebaõnnestus ja vendadele raske nahatäis anti, tuleb panna üksnes nende piiratuse arvele.

Läbikukkumise ulatust näitab aga fakt, et nõustatavad üritavad Nõustaja koos majaga ära põletada. (See ei ole Eesti filmidele tüüpiline lahendus.) Kuid ka selles situatsioonis ei tagane tõeline nõustamishai oma missioonist, abistades vendi tikkudega.

2. “Suvi”
(režissöör Arvo Kruusement, 1976)
Nõustaja: Joosep Toots (Aare Laanemets, suurel  pildil paremal)
Nõustatav: Georg Aadniel Kiir (Margus Lepa, suurel pildil vasakul)
Tegevusala: põllumajandus
Edukusprotsent: 0

Taas mõjuv ja koguni filmi lõpplahenduse seisukohalt tähtis nõustamisaktsioon. Esikohale mitteasetamist õigustab tegevusala suhteline lihtsus ja kättesaadavus omaaegses ühiskonnas. Kivide veeretamine kesapõllult ei tõuse visionäärselt kuidagi pärdikuga rändkino asutamiseni. Ometi on Tootsigi nõustamiskõne missiooni- ja asjatundlik. Eriti tema kokkuvõttev lause: “See, mis ma sulle praegu ütlesin – see on teooria; kui sa veeretama hakkad – siis on praktika.”

Kiire kui tööotsija motivatsioon on täiesti erandlik: kui muudes Eesti filmides on selleks raha, vähemal määral eneseteostus, siis siin armastus.

Taas on läbikukkumises süüdi nõustatav, sest Toots ega Lible Kiire rassimist otseselt ei sega. Fiasko teise põhjusena tuleb seekord otsida naist, s.t Teelet, kes oma pilkava suhtumisega Kiire karjääri lõpetab ning tagatipuks Nõustajaga abiellub. Kusjuures Teele ise ju soovitab Kiirel Tootsi juurde õpilaseks minna, s.t on tema esimene Nõustaja.

Siingi ei pääse mööda Nõustaja-nõustatava konfliktist, mis õnneks piirdub maadlemise ja paberossiga näo kõrvetamisega.

3. “Kõrboja peremees”
(režissöör Leida Laius, 1979)
Nõustajad: Katku Villu (Lembit Peterson), Kõrb­oja Anna (Kaie Mihkelson), Katku Jüri (Oskar Liigand) jt
Nõustatavad: samad
Tegevusala: talupidamine
Edukusprotsent: 0

Tõeline nõustamis-thriller erakordselt tiheda rist- ja ahelnõustamiste koega, mille ühiseks nimetajaks jälle see õnnetu edunumber – kahjuks nii sageli korduv meie filmikunstis. Isegi episoodilised tegelased on varmad õpetussõnu jagama, näiteks vanamehed Villule, kui see on jaaniõhtul Annaga tantsinud: “Tao nüüd rauda, Villu, kuni see on tuline”; “Seal pole sul endal vaja tööd teha.”

Katkul on targematki teha kui kive lõhkuda, ütleb isa Jüri Villule. Samal arvamusel Villu peremeheoskustest on Anna isa. Lõpuks selgub, et neil ongi õigus, aga siis on juba hilja.

“Mina paneksin Kõrbojal kas või veski­rattad keerlema,” nõustab Villu Annat. Jälle untsuminek, Anna läheb hoopis linna tagasi, talu läheb võõrastele. “Üheks kõlbaksid veel: Kõrboja peremeheks,” kõlab isa pädev nõuanne sandiks jäänud Villule, mida too ignoreerib. “Kas siis mina midagi ei oska?” küsib ta retooriliselt vastu, kuigi Anna annaks talle kõik võimalused oma oskusi näidata (“Tulge ja tehke!”).

Õpetama on kõik meistrid, õppust võtma mitte keegi. Õieti Anna liiga intensiivne nõustamine viibki Villu enesetapuni. (“Villu ema: “Mis te talle tegite?” Anna: “Kutsusin teda Kõrbojale peremeheks.””)

4. “Soovide puu”
(režissöör Liina Paakspuu, 2008)
Nõustaja: Ave (Marylin Jurman, pildil ülemine) jt
Nõustatav: Liina (Elina Pähklimägi, pildil alumine)
Tegevusalad: striptiis, show-tants, kassapidamine, juhi assisteerimine, prostitutsioon
Edukusprotsent: 0

Kui “Kõrboja peremeest” saab nimetada nõustamisõudukaks, siis “Soovide puud” õppefilmiks – nii sügavalt ja põhjalikult vaatleb see nõustamisele järgnevaid arenguid noore ja kogenematu neiu karjääris. Ave repliik “Sa teed karjääri! Varsti oled rikas mutt!” on järjekordne nõustamisklassika. Veel tema nägemusi: “Sa pead ise ka paindlikum olema”, “Mulje maksab”, “Seks müüb”.

Ave on Eesti filmi aktiivseim, kuid kahjuks ebapädevaim Nõustaja. ­Keskseks stseeniks on tema nõuanded Liinale enne juhi assistendiks kandideerimise töövestlust (“Killer-CV teeme sulle”). Vestlusel antakse Liinale veel kord head nõu: tal soovitatakse esimese rongiga tagasi maale sõita.

Tarku näpunäiteid jagavad Liinale teisedki, eriti müüja Maie: “Juurviljad pannakse kilekottidesse, õpilane!”; “Sa jätsid kassa lahti, idioot! Mitu korda ma pean sulle rääkima!”;”Mine parem kohe prostituudiks”. Kõige kauem peabki Liina vastu kassapidajana. See pole Nõustaja edu. Vastupidi, Ave ütleb hoopis: “See on nõme koht.”

On ülimalt irooniline, et oma tõelise kutsumuse – autoremondilukksepp – ja koos sellega ka õnne isiklikus elus leiab Liina ilma nõuandjata.

5. “Elu tsitadellis”
(režissöör Herbert Rappaport, 1947)
Nõustatav: August Miilas (Hugo Laur)

Nõustajad: Ants Lillak (Aleksander Randviir), Lydia (Lia Laats), Karl (Gunnar Kilgas), Kuslap (Rudolf Nuude)
Tegevusala: sookuivendamine
Edukusprotsent: 100

Võimas sidusnõustamise näide. Oma plaanide tagasilükkamise tõttu kibestunud professor ei taha rahva hüvanguks ­lillegi liigutada ning varjab oma geniaalset sookuivendamise plaani. (“Mõttetud, tühjad unistused. Ei, enam mitte!”) Tema meele muutmiseks teeb aktiivselt tööd üksmeelne nõustamisrühm. Otsustav sõna on siiski kirjanik Lillakul kui jonnaka professori eakaaslasel, sest noorema põlvkonna juttu ei võta Miilas eriti tõsiselt. Lillak annab ka ise innustavat eeskuju, kuulutades: “Hakkasin taas värsse looma!”

Miilase silme ees terendavad viljapõllud endiste soode asemel ehivad filmi lõppu, tõestavad nõustamise kasu ning on sümboolseks hüvitiseks teiste meie linateoste mitte nii edukatele nõustatavatele.

6. “Põrgupõhja uus vanapagan”
(režissöörid Grigori Kromanov, Jüri Müür, 1964)
Nõustajad: Ants (Ants Eskola), Peetrus (Jüri Järvet), kirikuõpetaja (Heino Mandri) jt
Nõustatav: Põrgupõhja Jürka (Elmar Salulaht)
Tegevusalad: talupidamine, õndsakssaamine
Edukusprotsent: 0

Sellest filmist on vähe rääkida. Teiste masendavate nõustamisläbikukkumiste seas on see kõige kapitaalsem. Neile, kes linateosega tuttavad pole, olgu lühidalt öeldud: Jürka ei suuda pidada talu, ei saa õndsaks ning ainsaks käegakatsutavaks tulemuseks on hunnik laipu. Kuigi nõustamist on filmis palju, väärib esiletõstmist Jürka ja Antsu dialoog politseis – laiahaar­deline, samas kompaktne; professionaal­ne, samas lihtne.

“Pead valetama” ja “Inimene ei pea kunagi seda olema, mis ta tõepoolest on” kõlavad Antsu tähtsaimad nõuanded, mis on tänagi karjääritegemise vundamendiks – eriti muidugi poliitikas.

7. “Noor pensionär”
(režissöör Sulev Nõmmik, 1972)
Nõustatav: sm Pukspuu (Ervin Abel)

Nõustaja: tööbüroo ametnik (Lisl Lindau)
Tegevusalad: hobusekasvatus, kolimisteenus, puulõhkumine, viiuliõpetus
Edukusprotsent: 0

Tööbüroo ametnik on ainus ametlik nõustaja edetabelis, kõik ülejäänud on isehakanud. Edunumber, nagu näha, kvalifikatsioonist siiski ei sõltu. Vastupidi, esimeses kolmes ametis läbipõrumisele ei kulu sm Pukspuul filmis viit minutitki. Ka viiuliõpetajana on endise balletitantsija karjäär edutu: õpilane Maarika ei taha isegi suurest tertsist midagi teada, teda huvitavad hoopis mootorrattad.

Teatud karjääriväliseid hüvesid sm Pukspuu selle ameti pidamisest lõpuks siiski saab, ehkki läbi valu ja hingepiinade.

8. “Kutsumata külalised”
(režissöör Igor Jeltsov, 1959)
Nõustaja: härra Oks (Ants Eskola)
Nõustatavad: Valter (Jüri Järvet), Vari (Heino Mandri), Fredi (Valdo Truve)
Tegevusala: salaluure
Edukusprotsent: 0

Taas karjäärikeskne linateos: juba esimene fraas (härra Oks Valterile) kõlab: “Kas tööd leidsid?”

Pealiskaudselt vaadates on Oksa instruktsioonid üksikasjalikud ja täpsed: “Teid huvitab kõik: raketibaaside asukohad, lahingumasinate numbrid. [–] Kirjutate asutustesse anonüümkirju, kompromiteerite aktiviste.” Ka praktilisele ettevalmistusele pööratakse hoolikat tähelepanu: poks, laskmine, suusatamine. Mis nii viga põnevat elukutset omandada!

Paraku ei täida ükski neljast nõustatavast neile pandud lootusi. Vastupidi, Fredi peabki tsüankaaliumiampulli katki hammustama – põhimõtteliselt Oksa ainus nõuanne, mis praktikas kasutamist leiab.

Enamgi veel: kui härra Oks oma teooriat ise kasutama hakkab, kukub ta täpselt samuti läbi nagu neli nõustatavat. Häda on selles, et perfektsete tehniliste üksikasjade kõrval kinnitab ta: “Eestis toetab teid igaüks.” Tegelikult annavad kohalikud kõik spioonid esimesel võimalusel üles.

9. “Jan Uuspõld läheb Tartusse”
(režissöörid Andres Maimik, Rain Tolk, 2007)
Nõustaja: Ain Mäeots (Ain Mäeots)
Nõustatav: Jan Uuspõld (Jan Uuspõld)
Tegevusala: näitlejakarjääri jätkamine Tartus
Edukusprotsent: 50

Kui võrrelda ainult telefoni teel teenusepakkujaid, oleks Mäeots kindlasti nõustaja number 1. Tema kindlameelsed, kuigi üksluised ja nõustatavalt tagasisidet mitte­ootavad õpetussõnad jäävad meelde. Nõustamine on intensiivne, kestab kogu filmi ning viib – ime küll! – enam-vähem rõõmustava lõpptulemuseni. Uuspõld siseneb Vanemuise uksest nagu vaja. Mida ta seal edasi teeb, jääb kahjuks teadmata – filmi autorid ei anna meile ainsatki vihjet karjääri tegeliku arengu kohta Tartus. Aga julge algus pidavat olema pool võitu, sestap see 50 protsentigi.

Edetabeli tahaotsa jäämise tingib, et Mäeots ei anna nõu valida uut elukutset, vaid jätkata senist uues keskkonnas.

10. “Külmale maale”
(režissöör Valdur Himbek, 1965)
Nõustajad: Kohi-Kaarel (Lembit Anton), Kõverkaela-Juku (Eduard Ralja) jt.
Nõustatav: Jaan Väljaots (Leonhard Merzin)
Tegevusala: varguste varjamine
Edukusprotsent: 0

Kui mitu meest ikka hoole ja visadusega ühte nõustama hakkavad, ei saa see tulemuseta jääda. Nii otsustatakse ka ­Jaani saatus, ehkki viimane ajab esialgu kõigest hingest vastu – isegi siis, kui nõustajad ise talle oma teenuse eest raha pakuvad (täiesti absurdne olukord!). Eriti tore karakter on Kaarel, kes puistab eduvalemeid otsekui käisest: “Tehke tööd nagu minagi! Küllap teil siis ka kopikas taskus kõliseb”; “Rõõmus poiss pead sa olema. Ja täitsamees ka”; “Silmad ja kõrvad pea alati lahti. See on peaasi.” Mitte nii nagu Jaan ise, müts näpus, üritab: “Armuline parunihärra, ehk leidub teil minu jaoks mõisas pisut tööd.”

Kuigi nõustamine lõpeb krahhiga ja Jaan saadetakse Siberisse, pole lõpp lootusetu, sest Jaaniga sõidab kaasa tema armastatu. Üldse torkab Eesti filmides silma tendents, et karjääri läbikukkumine ei sega isiklikku õnne.

Kokkuvõtteks

Edetabelit võiks pikalt jätkata. Kauneid ja meeldejäävaid nõustamisstseene leidub palju. Läbivalt nõustamisalane on “Andruse õnn” (1955), milles merekooli sisseastumis­eksamitel läbi põrunud noormees lühikese, kuid eduka nõustamise tagajärjel põlevkivitööstuse tööliseks siirdub. Paraku on film nii konfliktitu ja lame, et nõustamisstseenidelgi pole kunstilist väärtust.

Ka kultusfilmideski leidub nõustamisprobleemistikku. “Viimses reliikvias” (1969) annab intensiivselt, kuid ülimalt barbaarsete võtetega nõu kloostri abtiss (Elza Radzina), kes soovitab Agnesel (Ingrīda Andriņa) valida nunnakarjäär. Aktiivse nõustamisstrateegia leiame “Inimestest sõdurisinelis” (1968). Kasutusel on tehnika, häälekõvendaja abil meelitatakse: “Eesti mehed, tulge üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!” Paraku kukub ettepanek läbi nii kiiresti ja valusalt, et süžees tähtsust ei oma. Pealegi ei pakuta punaarmeelastele formaalselt mitte tööd, vaid vastupidi, lõõgastust.

Eeltoodu põhjal saab sõnastada Eesti filmikunsti karjäärinõustamisdiskursuse kolm põhireeglit.

Esiteks: nõustamine kukub läbi. Miks ja kuidas, selles on stsenaristid meistrid eri variante pakkuma. Leidub ainult üks põhimõtteline erand – “Elu tsitadellis” – ja seegi tänapäeval üksnes irooniliselt võetav. “Püüa veel kedagi aidata, siis oled ise täiega kuses” – see Ave (“Soovide puu”) tõdemus sobib mõningate eranditega eesti filmi nõustamisstseenide üldistuseks.

Teiseks: nõustatav on kergeusklik ja kipub nõu kuulda võtma ilma vajaliku kriitika ja enesekriitikata. Ainus erandlik põikpea, kes kõik targad nõuanded hülgab, on Katku Villu ja tema saatus on teiste nõustatute omadest veel traagilisem. Sealjuures jääb isegi pädevaimate nõustajate – Nipernaadi ja Tootsi suhtes kahtlus, kas nad mitte ei tahtnud nõustatavate arvel halba nalja teha.

Kolmandaks: töö ja karjääri probleemid on eestlasele väga tähtsad. Ta tahab neid kinos näidata ja näha. Seda tõendab armutu konkurents esikümnesse pääsemiseks.