Raamatute impeerium

Mele Pesti uurib, miks igas oktoobris sajad tuhanded inimesed hiidkompleksis ümber raamaturiiulite tunglevad.

Kuidas kirjeldada midagi, mis on nii massiivne nagu iga-oktoobrikuine raamatuhullus Maini-äärses Frankfurdis?

Loodussaadete vaatajale ütleks: kujuta ette, kuidas parv rohutirtse vallutab Kesk-Kanada tasandiku nii kaugele, kui silm ulatub. Nad hüplevad seal ringi, moodustades niivõrd kihiseva pildi, et pea hakkab ringi käima. (Võrdlus ei olegi nii ebaadekvaatne, kui esialgu tundub. Kanada tasandike põldudel esineb umbes 80 liiki rohutirtse, Frankfurdis oli kohal veel rohkem, 101 eri maa kirjastajad.)

Rokifännidele kirjeldaks seda nii. Oled Roskilde festivalil. Teed suure pingutuse, et kihutada pealavalt kõige kaugema väikese paviljonini mingi obskuurse, aga põneva väikese bändi laivi vaatama. Ja siis selgub, et festivali piirdeaed ei olegi enam seal, kus eelmisel aastal – korraldajad on otsustanud ala ja bändide arvu ja külastajate arvu ja söögikohtade arvu ja vaese hipi jalavaeva umbes viis korda suurendada. Kõige kaugema ja obskuursema bändi kontsert on nüüd pealavast ligi tunnise matka kaugusel.

Sarnane küllusevaimustusega segatud appi-ei-jõua-kuhugi-masendus tabas mind Frankfurdi raamatumessil. Kümme hiigelangaari täis kirjastuste ­stende, raamatuga otsapidi seotud üritusi festivali kataloogis 417 lehekülje jagu. Arvukaid ahvatlusi aitab kõvasti vähendada mitte-polüglotlus ehk saksa keele vähene oskus. Külma rahuga lasevad korraldajad foorumitel, avalikel intervjuudel jne osalejatel rääkida tõlketa saksa keeles või sosistada oma inglise-vene- vms keelne tekst otse saksa tõlkijale kõrva, et jumala eest mitte-saksakeelne külaline aru ei saaks. Võitleva keeleteadlikkusena oleks see ju lahe, aga pigem on tegu lihtsalt unustamisega. “Ahjaa, tegelt on ju Wim Wenders ja Franka Potente tuntud ka välismaal, ehk tõesti oleks publikust mõni tõlget tahtnud...” ühmas keeleküsimuse peale härra, kes korraldas “Sinise Sohva” nimelist teleintervjuude sarja. Üllatav suhtumine maailma suurimal rahvusvahelisel raamatumessil.

Mis seal tehakse

Mess on üks kummaline üritus, kus lepingu lähedalegi jõutakse harva. Vaikse small talk’i ja mõnikord ka veinijoomise käigus määravad kirjastajad just Frankfurdis ära tuleviku kirjandustrendid. (On ka erandeid. Näiteks marssis Eesti boksi Korea kirjastaja, leidis sealt Varraku Eesti rahvajuttude raamatu The Heavenly Wedding, vaimustus, teatas otsekohe, et tahaks seda välja anda, leidis kirjastaja ja lõi kontaktid.) Eesti keeles ilukirjandust lugeva kodaniku jaoks tähendab see vaadet, mis avaneb paari aasta pärast meie raamatupoodide maailmakirjanduse letile. Ja rahvusliku uhkuse seisukohalt ka seda, kas on kasvamas või kahanemas õhkõrn lootus, et Kross, Õnnepalu või keegi teine kusagil mujal ilma teeks.

Viis päeva toimus hiigelmessil mäng, mille käigus iga kirjastaja hangib nii palju infot kui võimalik, et teada saada, mis on Järgmine Suur Asi raamatumaailmas. Kirjastusõiguste ost ja müük tuleb kunagi hiljem ja raamat võib ilmuda alles aastate pärast. Seetõttu on raske võitjat kindlaks teha, vahefinišis ehk messi lõpus saab kõigest kokku lugeda, kes suutis rohkem kirjastuste katalooge kohvritesse toppida.

Mäng käib nii: müüjad seisavad oma boksides paigal ja ostjad hüppavad tirtsudena ringi kohtumiselt kohtumisele, üritades üle õla piiluda veel nendegi kirjastajate väljapanekuid, kellega kohtumist ei taibanud enne kokku leppida. Eesti kirjastajad pigem ostavad, paigal seisab vaid Eesti kirjanduse teabekeskuse esindus, kes peaks välishuvi-sädemed Eesti autorite vastu lõkkele õhutama.

* * *

Mis see järgmine suur asi siis on? Ütlen ausalt, mina ei tea. Mõni kirjastaja küll vaikimisvande all sosistas oma versioone, aga ühtki briljantset novaatorlikku ideed silma ei hakanud. Kui veel möödunudki aastal seilas mess “Da Vinci koodi” laineharjal (pühendati tohutult energiat dekodeerimiste ja Leonardo “senikuulmatu tausta” avamise peale), siis sel aastal uut pommteemat ei paistnud. Palju oli lastekirjandust ja igat sorti ilukirjandust, vähem populaarteaduslikku.

Nagu ühest suust kinnitati, et turu keskmine tase oli seekord väga tugev, ja raamatud välja ei sure. Ei saanudki aru, mida pidas silmas juhuslikult kohatud prominentne Iisraeli teaduskirjastaja, kes kurtis, et Frankfurt võiks hiiglasliku messi veel kaks korda suuremalt maailmale välja mängida – vot küll siis kirjanduse maine tõuseks hooga!

Arvuti vs raamat või hoopis arvuti + raamat?

Juba mitu aastat on IT-magnaat Google pistnud oma nina raamatuinimeste asjadesse ja tutvustanud messil oma visioone raamatute digitaliseerimisest. Mõte on lihtne: üha täiustuvate otsingumootorite ajastul tundub anakronistlik, et puudub selge ja kättesaadav ülevaade maailma raamatutest. Näiteks känguruhuviline leiab kodulinna raamatukogu känguru-raamatud, kui neid on, ja ehk ka netipoest midagi, kui otse pealkirjas on kangaroo. Uus netiprojekt võimaldaks tal aga leida Austraalia väikekirjastuse põhjaliku ülevaate, portsu rahvajutte seoses kängurutega jne – kõik, mis sel teemal maailmas on.

Google on raamatute veebiotsingu kõige valjuhäälsemalt enda mureks kuulutanud. Otsida saab kogu raamatu tekstist, aga tervet raamatut veebist lugeda üldjuhul ei saa. Google-trüki projektiga liitunud kirjastuste raamatutest muutuvad veebis kättesaadavaks paar lehekülge või koguni peatükk – edasi saab huviline otse veebist raamatu osta. Projekti teine suur osa on koostöö raamatukogudega: vanad autoriõigusteta tekstid digitaliseeritakse ja nendest saab näha kas ainult bibliograafilisi andmeid või ka paarirealist katkendit, kus otsisõna sees on. Liitunud on juba Harvardi, Oxfordi, Stanfordi, Michigani ülikooli ja New Yorgi Keskraamatukogu.

Suurel foorumil seletas Google’i-poolne projektijuht Jim Gerber, suurkirjastajad, raamatukogubossid ja autoriõiguste spetsialistid diskuteerisid. Ürituse atmosfäär oli uskumatu: emotsioonidest tiine, konflikt särises õhus. Gerber vehkis kätega, kasutas väljendeid nagu “Muudame maailma paremaks paigaks” ja käitus üldse nagu telejutlustaja. Sellest võib veel aru saada – ta on ju ameeriklane ja müüb oma projekti. Aga kirjastusmaailma vägevate vastused polnud just ratsionaalsemad. Stiilinäited:

“Miks me peame teid usaldama, te olete ju äriettevõte?”

“Mul on väga hea meel, et raamatukogude projektis on seal vahel ka soe inimkäsi, mitte ainult külm Google’i robot.”

Viimase lause autor, autoriteetne rahvusvaheline jurist, lisas, et praegune segase autoriõigusega raamatute skännimine Inglise raamatukogudes on illegaalne, sest tugineb Ameerikas kehtiva ausa kasutuse (fair use) klauslile – see aga ei kehti ega hakka kunagi kehtima Euroopas. Publik avaldas valjuhäälse aplausiga toetust.

Nii lihtsalt siis keeratigi mitmekihiline oluline teema väärtushinnangute võitluseks:

- USA vs Euroopa

- robot vs inimene

- arvuti vs raamat

- suur (implitsiitselt rumal, külm ja rahajanune) netifirma vs väiksem rahvuslik kirjastus

Võis aru saada, et kirjastajad on hirmul ja ei tea, mis lahendus õige oleks. Kostis arglikke hääli, et digitaliseerimine on vajalik, aga tuleks detsentraliseerida, aga keegi ei tea, kuidas. Rahvusvaheline kirjastuste assotsiatsioon ja PENi USA osakond on igatahes algatanud kampaania, et Google peaks peatuma ja õiguste problemaatika uuesti üle vaatama – praegu rikuvad nad seadusi. On ka agressiivsemaid vastaseid: autoriõiguste üle on käimas esimesed kohtuasjad kirjastuste ja Google’i vahel.

Pea sama vana kui Tallinna linn

Ajalugu tundmata võiks särav-steriilses pilvelõhkuja-Frankfurdis ringi vaadates arvata, et raamatumessi juured ei ulatu kaugemale kui läinud sajand. Tegelikult äritseti Frankfurdis kirjasõnaga koguni trükikunstieelsel ajal: siis müüdi messidel käsikirju. Juba 1240 hakati Frankfurdis messe pidama, aga siis ostsid-müüsid kaupmehed peamiselt hoopis kulda, veini, itaalia vorstikesi ja teravaid maitseaineid, “kaupu rohkem kui taevas tähti”, nagu üks tollane reisimees kirjeldas.

Varsti ilmusid laadale ka käsikirjad, trükikunsti leiutamise järel raamatud ja juba 1485 kuulutati ametlikult välja eraldi raamatumess.

Martin Luther olla Frankfurdi kui “hõbeda- ja kullaaugu, läbi mille voolab Saksa maadel kõik, mis lendab, kasvab, on mündiks vermitud või mida pekstakse” maha teinud. Aga ometi ei sekkunud ta siis, kui ta enda raamatud bestselleriks osutusid: Lutheri arutlusi Johann Eckiga müüdi 1519. aasta messil 1400 tükki.

Juba 16. sajandil, kui rahvusvaheline kirjastamisäri sündis, sai Frankfurt selle keskuseks. Nii nagu praegu räägivad kirjastajad suhtlemise ja kontaktiloomise suurest tähtsusest, arvati ka siis, et ega ost-müük pole kogunemise peamine põhjus. Kirjanikud ja teadlased kasutasid messi foorumina, kus ideid vahetada, mõni võrdles 16. sajandi messi õhustikku lausa klassikalise Ateena omaga. Ka VIPid astusid läbi: näiteks Giordano Bruno ja Essexi krahv olnud Frankfurdis sagedased külalised.

Raamatuid müüdi tollal lahtiste lehtedena, et kojutassimist kergemaks teha. Väga oluliseks peeti messil ka head sööki ja jooki: 16. sajandi Prantsuse trükkal Etienne kirjeldab kirglikult uudseid maitseelamusi: hapukapsast, röstbiifi hapu kirsi marmelaadiga ja Reini ümbruse veini.

16. sajandi lõpust keerulisemaks minevad poliitolud Euroopas, tekkiv tsensuur ja raamatumaksud viisid Frankfurdi raamatumessi allakäiguni. Taassünd toimus alles 1949 ja sellest ajast on mess ainult kasvanud.

15 minutit rääkida, oled sa hull?

Võiks arvata, et raamatupeo tähtsaimad isikud on kirjanikud ja lugejad. Päris nii see kirjastajate suurüritusel pole. Ühel kirjanike saidil anti mitte-superstaaridest kirjanikele lausa nõu, et konkreetsete kokkulepete puudumisel hoidku messidest parem eemale: meeletus koguses raamatute nägemine tekitab ainult masendust ja liigseid küsimusi enda koha kohta päikese all.

Lihtlugejate puhul on juurdepääs lausa piiratud: kui mess algab kolmapäeval, siis mitmekümneeurose piletiga raamatuhuviline pääseb sisse alles kahel viimasel päeval. Seda on tunduvalt rohkem kui Londoni raamatumessil, kus mitte-asjaosalised üldse messile ei pääse. Kui Frankfurdis rahvas sisse lastakse, siis pakib suur osa kirjastajatest kodinad kokku ja sõidab minema.

*  *  *

Kirjanikest osa siiski kutsutakse. Avalikel intervjuudel ja autogrammitundidel tundusid kohal olevat pea kõik Saksa kirjanikud, kes üldse olemas on. Rahvusvahelisi staare siiski ka. Näiteks menukas Nick Hornby, ladlit’i (noorte meeste kirjanduse) kõvim tegija.

Temalt on eesti keeldegi tõlgitud kolm meestekat, mis on samavõrd hea kerge lugemismaterjal naistele. Ta tundus õigeim kandidaat lähemaks ülekuulamiseks. “Ei ole mingit probleemi, astud autogrammitunnilt läbi ja väikse jutu teevad nad alati kohapeal rõõmsalt ära,” anti lahket nõu messi pressiosakonnas. Uue raamatu promotuur käimas, tundub loogiline küll. Ja ega siis kirjanik ole popstaar – peaks õnnelikki olema, kui keegi ikka veel raamatute vastu huvi tunneb, eks ole.

Hornbyga pehmelt öeldes nii need asjad ei käinud. Esiteks tühistas ta isegi ammu kokkulepitud üritusi. “Sellised need minu superstaari nõudmised on jah, kella 9 ja 21 vahel tahaks korra süüa kah,” põhjendas kirjanik ise mornilt plaanivälist lõunapausi. Kohusetundliku ajakirjanikuna tegin siiski lootusetu katse ja murdsin sadade autogrammitahtjate ja oma raamatuid härra kirjanikule kingiks pakkuvate veidrike vahelt läbi. “15 minutit rääkida, oled sa hull? Mul ei ole ju hetkegi, näed?” laiutas Hornby päris masendunult käsi. Ja kadus siis staarliku professionaalsusega koos agendiga rahvamassidesse, jättes pooled autogrammitahtjad nõutult seisma, tema uus raamat “Long Way Down” käes.

Seega – kirjanduse ligipääsmatud popstaarid on ikkagi olemas ja ilmselt on see hea. Jäi üle kuulata äraaetud staarkirjaniku vastuseid kohalikule telekanalile “Blaue Sofa” (Sinine Sohva) vestlussaate jaoks.

Lisaks rõõmustamisele promotuuri lõpu ja saabuva puhkuse üle tahtis meelelahutuskirjanik poliitikast rääkida. Nobeli minekut Harold Pinterile pidas ta üllatuse puudumisest hoolimata mõnusaks: “Nüüd saame tugevaid arvamusi. Ta on ju nii jäme Tony Blairi ja George Bushi vastu.” Ise valis Hornby ka kohaliku leiboristi, aga sellise, kes Blairi oponeerib.

Hornby andis toreda põhjenduse, miks ta ühelt unistuse töökohalt, New Yorkeri muusikakriitiku kohalt ära tuli: “Nad ei lubanud kirjutada, et Radioheadil on miljoneid imiteerijaid, pidi olema täpne. No kuidas ma siis loen täpselt kokku ja ütlen, et neid oli täpselt 14. Ma ei saa ju nii igavalt kirjutada!”

Parima päevana oma elus mainis vutifännist Hornby Arsenali võidumängu, 1998, mil nad said Inglise tšempioniks – “totaalselt probleemivaba hetk”. “Eks laste sünd oli ju ka tähtis, aga samal hetkel on kellelgi, keda armastad, meeletud valud – see on liiga komplitseeritud õnn,” põhjendas kirjanik, kes obsessiivse jalkafänni mälestused on suutnud kirjutada ka edukaks raamatuks “Fever Pitch”.

*  *  *

Teine põnev tegelane, keda kuulasin, oli režissöör Neil Jordan, kes armastab oma filmidele ise stsenaariumid kirjutada. Jordani põhisõnum oli nutt vana hea Iirimaa järele, mis majanduseduga kaotsi läks. Jordan: “Dublini õudsed magalad ulatuvad poolele Iirimaale. Kui teil on stereotüüpne ettekujutus Iirimaast kui rohelisest paradiisist, siis hankige endale uus stereotüüp – see siin ei kehti enam!”

Jordan lubas peatselt Patrick McCabe’i tekstil põhinevat uut filmi, kus on sama palju glamrock’i sextravaganza’t nagu ta kunagises hitis “Crying Game”.

Otsitakse: sündmustega Eesti romaan

Väikeriigid jagunevad oma kirjanduse le­vi­ku osas optimistideks ja pessimisteks. Leedulased usuvad, et promo mõjub. Ju­ba ollagi käes leedu kirjanduse kõrgaeg, väitis messil sealse bok­si pealik. Se­da eri­ti tänu Frankfurdi erikülaliseks olemisele 2002. Teisi balti riike kutsuti ka, aga Padar-Ben­to­ni duo edu varjutas Ees­ti kirjastussündmuse: kultuuriraha läks Eurovisiooni korraldamise mutiauku. Lätlas­tel ei olnud tol aastal Eurovisiooni, aga loobuti üldise raha-lootusetuse tõttu.

Eesti Kirjanduse Teabekeskus ajab väikestest võimalustest hoolimata tugevalt Eesti kirjanduse asja. Veab väliskirjastajaid Eestis ringi (vahendas viimati näiteks Undi ühte USA ülikooli kirjastusse), korraldab seminare ja  hoiab ülal uhket infosaiti www.estlit.ee. Keskuse juht Ilvi Liive küll tunnistab, et viimasel ajal on raske leida uut Eesti romaani, mis müüks. Need kipuvad väljamaiste kirjastajate jaoks olema kas liiga pikad (Baturin), liiga lühikesed või mitte küllalt autentsed (tegevus ei toimugi Eestis). Üldine häda on aga: romaanides ei juhtu midagi. Turg dikteerib karmilt oma nõuded, mille eiramine võib tähendada tõlkimata jäämist – nii küüniline kui see ka pole.

Meie suurima ekspordiartikli Jaan Krossi romaanide levik on samuti takerdunud (2007 ilmub küll esimene tõlge Horvaatias). Ilvi Liive rääkis, et tema jaoks oli tänavusel Frankfurdi messil olulisim korda ajada Jaan Krossi õigustega seonduv.

“Tõlgete soikumise põhjuseks on Krossi õigusi esindava Soome kirjastuse WSOY vähene aktiivsus. WSOY jaoks on Kross esindusautor, kelle portree igal aastal nende stendi ehib, kuid pärast seda, kui kirjastusest lahkus Krossi kunagi avastanud tulihingeline Matti Snell, on WSOYs Krossi asjade ajamine peaaegu seisma jäänud. Loobuda kirjastus Krossi õigustest ka ei taha. Suhtlesin WSOY asemel ise Krossi teoseid välja andnud kirjastustega ja loodan, et sellest miskit ka liikuma hakkab,” rääkis Liive.

Mida messi väljapaneku juures üldse mõõta saab? Võrrelda võib inimeste suhtlemisaktiivsust ja boksi välist atraktiivsust – sealt algavadki kandvad kontaktid.

Lõunamaade kirjastajad vastasid ste­reotüübile ja avaldasid messil vaimustust iga huvilise üle. Venelased see-eest võtsid päris vabalt, lugesid tuima näoga raamatut edasi, kui läbi astuti – umbes nagu nõuka-aegse tühja toidupoe müüja. Sootuks teistsugune oli valgevenelaste suhtlusstiil. Märkasin kella 12 paiku ehtsat ja maalilist slaavi pidu: pudelid lahti korgitud, seene- ja kringlitaldrikud reas, prouadel ümarad näod punetamas nagu kirsiliköör luksuslikus assortiikommis. Üritasin praznikust pilti teha, keelati ära.

“Meil on siin juba privaatsem aeg, tul­ge ja ühinege meiega kui drug, mitte kui žurnalistka!” Ei pahandatud sellegi peale, kui keskpäevasest puskarinapsust keeldusin, rääkisime rahvaste sõprusest ja lahkudes topiti kaasa valgevene kirjanduse katalooge. Ainus probleem – välissuhete proua ei osanud vahet teha, mis on inglise, mis saksa, mis prantsuse keel.

Eesti boks oma punaste ümarnurkadega oli atraktiivne, kuigi Kristjan Mändmaa disainitud ja mitu korda ümber lapi­tud mööbel kipub vananema, järgmiseks aastaks tahetakse uut. Eestlased väärtustavad suhtlusintensiivsuse või erikülalise staatuse asemel märksa enam kolimist messi ühest hallist teise: Ida-Euroopa juurest Soome ja Skandinaavia bokside lähedusse. Seda aastaid tagasi saavutatud nihet meenutades on kõigil asjaosalistel hea meel: “Jumal tänatud, sellest Baltikumiga seostamisest oleme nüüd ehk pääsenud.” Paistab, et Toomas Hendrik Ilvese kunagine skan­di­naviseerumise plaan on siin läbi löönud.