Keegi rääkis kunagi nähtusest nimega „Eesti minimalism“. Kui selle all mõista meditatiivset hardust ja vaikelulist vaimsust, siis las ta olla. Kui aga natuke avaramalt vaadata, siis äkki mahutaks too termin ära ka suure osa Pedigree uuest plaadist. Näiteks need rifid kohe siinsamas albumi avalugudes – optimaalsed ja oma kokkupressituses matemaatiliselt halastamatud. Trikk on muidugi selles, et ­Pedigree minimalismi varjust surub end esile ise­laadne maksimalism, kontsentreeritusest sündinud kramp. Nende jaoks on minimalism see, kui ei jaksa enam liikuda, sest oled justkui jalgupidi tsemendis, kui surud hambad kokku, et mitte karjuda, või ainult karjud, sest päris kommunikatsioon ei toimi enam.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel