Radikaalsed ideed kolm­kümmend aastat hiljem

1970. aastate arhitektuur on meil täna jälle populaarne, aga puudub seda ohjav kriitiline mõte, leiab arhitektuuriteadlane Andres Kurg.

Mais 1978 avati Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees 14 arhitekti näitus, mis põhjustas toonases Eesti kultuurielus omamoodi sensatsiooni. Seal väljas olnud kirevad popilikud joonised ja kollaažid heitsid nalja liiga tõsimeelseks muutunud ametliku arhitektuuri üle, kritiseerisid Nõukogude masselamuehitust ja arhitekti taandamist inseneriks, kes ette antud detailidest ja normide piires loob abstraktseid paneelmaju ja planee­ringuid. Tavapäraste jooniste ja fotode asemel, mis näitaksid, “mis tehtud, mis teoksil”, olid väljas kontseptuaalsed tööd, nagu Jüri Okase “Monument Leonhard Lapinile Räpinas”, foto hiiglaslikust roostetanud mahutist, millele olid kantud juhised, kuidas sellest kujundada monument; Ain Padriku “Ekshibitisoneeriv ehituskehand”, mis kujutas lendavat maja, mis oli vaiade ja torudega maast lahti kistud; Vilen Künnapu maja, mis lendas Manhattani kohal; Tiit Kaljundi analüüs väikelinnadest ja ettepanek elavadada sealset unist keskkonda tsepeliinil kohale lendavate kirevate kultuurisündmustega. Enim kõneainet pakkus aga Leonhard Lapini projekt “Elavate linn – surnute linn”, mis pani ette kujundada paneelmajade vahelised tühjad õuealad surnuaedadeks, kusjuures Lapin oli sinna uhkete obeliskide alla “matnud” nii toonased arhitektuuri võimuesindajad ja paneellinnaosade esiplaneerijad Mart Pordi ja Malle Meelaku kui ka ühishauda kukutanud kogu arhitektide liidu. Näituse arvustuses Sirbis ja Vasaras kirjutas Mati Unt (kelle “Sügisball” ilmus Loomingus mõned kuud hiljem), et mõte rajada “kõledatesse eeslinnadesse” kalmistud annaks neile tagasi “ühe absoluutselt puuduva inimliku dimensiooni, nimelt memento mori”, lisades seejärel üldisemalt: “Me peame midagi tõsist ette võtma, et nüüdislinna inimlikustada, müstifitseerida, poetiseerida, psühhologiseerida. Pikkamisi süvenev vaen laiade sirgete tänavate, lõputute muruplatside, valgete marmorseinte, suurte klaasakende, korrapäraste aknaridade ja korrapäratu bussiliikluse vastu on asjad, mis väärivad tähelepanu. Neid ei tohi ignoreerida. Uus vaim on tulemas linnadesse.”

Kolmkümmend aastat hiljem on arhitektuur taas avalike debattide keskmes. Kõledate eeslinnade asemel on kriitika all nüüd kesklinna kerkinud kõrghoonetega city, klaasist kontorihooned ja üha ühetaolisemaks muutunud argikeskkond, planeerimises laiutavad erahuvid ja avalikule kasutusele suunatud linnaruumi kadumine. “Inimlikustamine” ja “poetiseerimine” võiks siis paljude linnaelanike jaoks olla aktuaalne üleskutse ka tänapäeval.

Ent erinevalt aastatetagusest kriitikast näivad nüüd arhitektid ja laiem avalikkus asuvat rindejoone eri pooltel, vähemalt selles osas, mida need sõnad tähistavad, mis on “hea” arhitektuur ja kvaliteetne linnaruum. Avalikus kujutluses on arhitektid muutunud kinnisvaraarenduse ja ehitustööstuse käepikenduseks, kriitiliselt meelestatud arhitektuur on aga tõmbunud oma erialasõnavara varju ja esineb aastatetagusega sarnases liidus kultuurivaldkondadega väga harva.

1970. aastatel kujutlesid radikaalsed arhitektid vastukaaluks ametliku arhitektuuri loodud ühetaolisele “tsoneeritud” linnaruumile mitmekihilisi ja elust pulbitsevaid tänavaid, nii nagu keskaegses Tallinnas, 19. sajandi suurlinnades või futuristide tulevikuutoopiates. Vilen Künnapu kirjutas 1975. aastal Sirbis ja Vasaras iseloomulikult, et “kompaktsed tänavafrondid, ka mitmes tasapinnas, pikad passaažid oma keeruliste sildade süsteemiga, pingelised väljakud, alleed, ees- ja tagaõued võluvad noort arhi tektuuri rohkem kui tüüpsektsioonid ja punktmajad, mille vahel haigutavad elutud väljad – eikellegimaa”. Linna püüti tagasi võita nii sümboolsete vahenditega – väljakujunenud vormidele ja tüpoloogiatele toetudes – kui ka seda mitmekihilisust sõna otseses mõttes ehitades. Sellest ajast pärit töödes on eri hoonemahud sageli ühendatud klaasgaleriide või sildadega, nende ülesehitusel aga kasutati asula või väikelinna metafoore, kus majade eri osi võrreldi väljakute, tänavate või kvartalitega.

Nõukogude (ja modernismi) üheplaanilisusele vastandus nendes kujutelmades ajalooliste linnade seikluslikkus ja valikuvõimaluste paljusus, unikaalarhitektuuri individualism vastandina massehitiste kollektiivsusele; aga ka tarbimisvabadus. Juba mainitud kirjatöös jagab Künnapu näpunäiteid, kuidas “kaarjate klaaskatustega võiks katta nii ühiskondliku iseloomuga tänavaid, varustades tänavasisese ruumi ühtlase kliimaga, mõeldav oleks ka kaubamajade ja elutänavate katmine klaasiga”. Iroonilisel moel ta siis justkui ennustab, kuhu selline seikluslikkus ja “inimlikustamine” kanaliseerub, teostudes uue sajandi alguseks kontrollitud kliima ja kasutajaskonnaga ostukeskuste sisetänavates ja -väljakutes, kus võimaluste paljusust matkivad erinevad “teema- või brändi-keskkonnad ning seda teostatakse eelkõige tarbimisvalikute kaudu”.

Lapini “Elavate linn – surnute linn” ironiseeris nõukogudeaegsete paneelrajoonide üle; Mustamäe üheülbalisest keskkonnast sai toona lausa võõrandumise metafoor. Populaarse kujundusajakirja Kunst ja Kodu eestvõttel “psühhologiseeriti” ja “poetiseeriti” kompensatsiooniks sealseid standardiseeritud interjööre, majadevahelisse ruumi pakkus Tiit Kaljundi aga välja rajada agraarpargi – viljapõllu, kus eri viljasordid annavad märku aastaaegade vaheldumisest.

Tänapäeval on ehitusnormide standardiseeritus asendunud kinnisvaraarenduse miinimumiga: ühesuguste korterite ja viimistlusmaterjalidega, mida koduajakirjad “isikupäraseks” ja “omanäoliseks” kujundavad. Nii sise- kui välisruumis kasutatakse kvaliteetse keskkonna saavutamiseks estetiseerimist ja sümboolseid vahendeid, luuakse linnaruumi mitte mugavaks kasutamiseks, vaid vaatamiseks ja tseremooniate pidamiseks. Kolmekümne aasta taguste prillide läbi oleksid siis ühtmoodi petlikud nii betoonist kui ka päris lilled, mida Lasnamäele tahetakse paigutada: mõlemad üritavad varjata sealset igapäevaseks avalikuks kasutuseks mõeldud ruumi puudumist.

Üks peamine põhjus aga, miks kolme­kümne aasta tagused tööd võiksid olla jälle aktuaalsed, on nende kontseptuaalne ja kriitiline lähenemine arhitektuurile. Toonastele “noortele ja vihastele” oli massehituse kaudu vägagi selge arhitektuuri seotus poliitikaga ning tehnoloogia roll selle poliitika elluviimisel. Masinaga toodetud paneelmajad olid parim tõend, et tehnoloogia pole mitte neutraalne, vaid rakendatud võimu teenistusse. See teadmine ei viinud alati aga tehnika hülgamisele; vastukaaluks püüti leida viise masinate rakendamiseks inimeste vabaduse ja naudingute heaks. Just kontseptuaalne lähenemine sai oluliseks vahendiks alternatiivse keskkonna ja arhitektuuri kujutlemisel ja oma sõnumi edastamisel. Sellest kriitilisest analüüsist, mida sageli esitati iroonia ja paroodia kaudu, tulenes ka ühine pinnas teiste kultuurivaldkondadega rindejoone moodustamiseks, sest võõrandumisest ja üksluisest keskkonnast rääkides oldi ühel lainel avalikkuse huvide ja ootustega. Iroonia, nali ja naer toimis vahendina, mille abil väljuda oma erialasõnavara lõksust, oma liistude juurest lahkuda ja lüüa nii pind jalge alt ametlikul, võimukeskusest reguleeritud arhitektuuril.

Nagu öeldud, tänapäeval on autoritaarse keskvõimu välja vahetanud teistsugused, enamasti paindlikumad ja vähem nähtavad jõud. Ka tehnoloogia kohalolu on üha kõikehaaravam ning sellevõrra ka nähtamatum. 1970. aastate arhitektuur on vormiliselt jälle populaarne, ent see on lahutatud toonasest poliitilisusest ja kriitikast. Sageli ei saagi seda kriitilist sõnavara üks ühele tänasesse päeva üle kanda (sest see on teostunud, nagu ostukeskuste puhul, äraspidises vormis). Ent kontseptuaalne ja kriitiline lähenemine kui põhimõte ise oleks võimalus taaselustada seni allasurutud vaidlused arhitektuuri sotsiaalsete ja poliitiliste seoste ning rolli üle.

Näitus kolmkümmend aastat tagasi Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees üleval olnud töödest ja teistest Tallinna koolina tuntuks saanud arhitektide seltskonna projektidest avatakse 27. juunil ­Arhitektuurimuuseumis.