Kes siis on see müstilise nimega kollektiiv? Bändi saamisloo taga on tegelikult Bergeni DJ Erlend Sellevold, kellel tekkis 90ndate aastate lõpus idee oma DJ-esinemisi mõninga laiv-tegevusega ergutada. Pärast kahe trummarist sõbra, Thomas Lonnheimi ja Tarjei Stromi, kaasamist selgus, et uut projekti tagasi vaiba alla lükata pole kohe kuidagi võimalik, sest see kummastav kooslus mõjus inimestele täiesti maagiliselt. Nii saigi DJ’st ja kahest trummarist bänd, mis jättis tasahilju selja taha performance-kunsti ning hakkas esitama oma lugusid. Pärast paari väiksemat singlit sai nende loost „Nikita” üllatuslikult superhitt, mis Ralph Myerz & the Jack Herren Bandi nime ka laiemalt tuntuks muutis. Loomulikult aitas sellele ka kaasa Norra (ja eriti Bergeni) muusika plahvatuslik populaarsus kogu Euroopas, sest samaaegselt leidsid uusi ja uusi kuulajaid ka sellised nimed nagu Röyksopp, Kings of Convenience, Annie ja Björn Torske ning üheks hetke kuumimaks plaadifirmaks oli muutunud ka Ralph Myerzit toona esindav Telle Records. Kogu see haip pidi leidma lahenduse eelmisel aastal kui ilmus Ralph Myerzi debüütplaat „A Special Album”. Paljude jaoks oli küsimärgiks, kas bändist pole mitte ilmaasjata nii palju räägitud ning et äkki on tegemist lihtsalt mingi järjekordse trendi laineharjal sõitnud nimega, mis kuue kuu pärast on mälust pühitud ning mille plaati oma riiulis tuleb külalistele alati mingil osaval moel välja vabandada. Skeptikute meelehärmiks aga osutus Ralph Myerzi kauamängiv igati terviklikuks albumiks, mis eemaldas kahtlused ühehitibändist. Albumilt kostuv muusika on segu kaasaegsest lennujaamade lounge-heliribast, 70ndate aastate groove-jazzist ja kinokitši kuldajastusse jäävate spioonifilmide saundträkkidest. Raske on vastu panna sellisele seeriale nagu Ida-saksa estraadisämplil põhinev „Nikita”, 60ndate fa-fa-fa mull „Casino” ja sügav kummardus Donald Byrdile, vastupandamatu sündiorgia „Think Twice”.

Veel üheks asjaks, mis muudab Ralph Myerzi erinevaks teistest samalaadset muusikat esitavatest bändidest, on kindlasti nende live-show’d. Kui laiv-pillide kasutamises elektrooniliste artistide poolt pole tänapäeval enam midagi ainulaadset, siis Ralph Myerzi kontserdid meenutavad maitseka lounge-kontserdi asemel hoopis Iron Maideni või Black Sabbathi omi: laval võib näha kaht trummarit, pürotehnilisi efekte ja kes teab mida veel. Väline presentatsioon on muusika enda olemusest niivõrd erinev, et toimuvat on kohati raske uskuda. Tundub, et Ralph Myerz & the Jack Herren bänd on jõudmas lähedale paradoksaalsena tunduvale kirjeldusele - Chill out band that rocks.    

Järgneb lühike usutlus bändi ühe trummari Tarjei Stromiga:

Äkki selgitaksid alustuseks teie nime?

Erlend (Sellevold) kutsub ennast Ralphiks ja vóttis Myerzi 70ndate rezhissööri Russ Meyeri järgi. Esimises laivi jaoks lisasime The Jack Herren Bandi (Jack Herren oli Russ Meyeri kaameramees) ja kuna esimene kontsert oli vága populaarne, siis otsustasime nime nii játtagi.

Kas oleks liialdus nimetada Bergeni muusika tóusu eraldi liikumiseks kaasaegse Euroopa alternatiivmuusikas? Millest selline asi üldse alguse sai?

Bergen on väga väike linn, kus sajab palju vihma, nii et inimesed istuvad póhiliselt toas ja tegelevad oma kunsti vói muusika vói millega iganes. Muusika-scene on samuti üsna väike ja kóik teavad kóiki – me hängime koos rokkerite, elektroonikute, popsterite ja black-metallistidega. Kóik aitavad üksteist ja ka meid aitasid näiteks Röyksopp ja Kings of Convenience kui nad kuulsaks said ja meist intervjuudes rääkisid.

Muusika teie albumil on üsna rahulik, aga laivid meenutavad pigem Black Metali kontserte. Mis sellega on?

Hehe, vóib-olla mitte just black metal, aga me oleme kindlasti inspireeritud klassikalisetest rockshow’dest. Meie arvates on kogu selle elektroonilise asja laivid nii igavad ja me tahtsime, et rahval oleks meie kontsertidel lóbus. Me tahame sellist bändi teha, mida me ise ka hea meelega laval vaataks.

Rääkides black metalist... kuidas sa norraka ja muusikuna suhtud Norra black metal kogukonna poolt móned aastad tagasi toime pandud mórvadesse ja kirikupóletamistesse?

Norra black metal oli 90ndate alguses jah üsna äärmuslik, aga kuritegevuseni läksid vaid vähesed neist. Praeguseks on köik rahunenud ja bändides mängivad head muusikud, kes teevad oma asja tósiselt. Ma teen tegelikult teist bändi koos Satryriga Satyriconist, kes on mu hea sóber.

Olete te laiv- vói stuudiobänd? Digitaal vói analoog? Instrumendid vói software?

Tead küll, et sellele on raske vastata. Stuudios on muidugi super olla, aga samas on otsene laiv-kogemus täiesti asendamatu.. peaks vastama, et me oleme mólemat. Stuudios eelistame kindlasti analoog-saunde, aga kontserdil oleme ainult kolmekesi, nii et osalt tuleb ka elektroonika mängu.

Kas teie tegevust mójutavad ka download-programmid? Kas te neid ise ka kasutate?

Ma isiklikult arvan, et need on suurepärane meedium muusika levitamiseks, eriti underground-artistide puhul nagu me ise. Mina kasutan neid aeg-ajalt, et uute artistidega tutvuda ja vaadata, kas ma ostan nende plaadi vöi mitte - samamoodi kuulaks ma neid asju ka plaadipoes ja programmid hoiavad kóvasti aega kokku.

Te tundute olevad suured trash-kultuuri fännid? Russ Meyer, ida-Saksa estraad....

Jajaa, alustades meile väga meeldis see kitš-värk, aga nüüd meeldib meile ennekõike selle ajastu muusika ja produtseerimisstiil...

Volkswagen tegi teist suured staarid kui kasutas „Nikitat” ühes oma reklaamis. Kuidas see teid mõjutas? Kas muusikat on óige kasutada puht-kommertsiaalsel eesmärgil?

See oli esimene kord kui me móistsime, et äkki meie muusika meeldib veele kellelegi peale lähimate sóprade, enesekindust andis see küll. Ma arvan, et reklaamid on okei kui toode, mida reklaamitakse on ka okei.

Eesti muusikast tead midagi?

Tegelikult mitte... Ainult seda, et ekspordite välismaale häid jazzmuusikuid.

Mida te Eestist tegelikult ootate?

Loodame palju uusi sõpru leida. Me oleme siin esimest korda ja tahame kontakti uue publikuga. Ilmselt tahaks veel ka tagasi tulla, sest siin on ikka nii ilus.

Südameoperatsiooni tõttu ei saa David Bowie tänavu osa vótta Vieilles Charruesí festivalist ja teid valiti teda asendama. Mis tunne on?

See on kirjeldamatu vóimalus. Meil on hea meel, et meid kutsuti vaid kontsertide pärast, kuigi me pole müünud miljoneid plaate.

Mis edasi saab? Milline on Ralph Myerz & the Jack Herren Bandi tulevik?

Plaadistame edasi, tuuritame ja teeme seda senikaua kui meil seda huvitav teha on. Uus materjal on rohkem Myerz kui kunagi varem, tundub, et nüüd oleme enesekindel stuudiobänd, kes suudab endale seatud eesmärgid ka ellu viia.