"Raha tuleb, aga ehedust pole"
"Neeger läheb igal hommikul randa. Vaatad, et passib niisama, ainult sügab oma kuradi värki, tead küll, milline see neegritel on. Kolm päeva käisin tast mööda, siis ei pidanud vastu, küsisin, et "votša duuin, nigger?". Noh, ma muidugi nigger ei ütelnud, äkki solvub, uurisin niisama, et mis passib. Rääkis, et müüb paate. Isa ja vanaisa müüsid paate, nüüd müüb tema ka. Oled mõne paadi müünud ka? Ei olevat veel. Üldse mitte kunagi? Veel mitte, jah. Kümme aastat. Anna raha, süüa tahan.
Saad aru, ta käib kümme aastat rannas paate müümas, aga ei pane isegi silti üles! Vot see on vaimsus! Sellest meie, valged eurooplased, aru ei saa.
Tüübil on kontsept olemas. Tema müüb paate, tal pole kiiret. Mina tõmbaksin ennast pooleks, raisk, ja tõmbangi, kusjuures, paneks putka püsti, reklaamid lehte, paat kah kohale! Sebimist oleks hullupööra, aga käšš hakkaks jooksma... Reklaam, krediit, laienemine... Aga neeger istub, noor mees, kolmkend viis, ütleme, ja ei aja asja keeruliseks. Küsisin, et kas tal igav ei hakka. Vastas, et mään, tema kuulab laineid! Ma ütlen, me oleme oma elule jõledad raamid ehitand. Raha tuleb, aga ehedust pole. Miski pole enam päris. Kui sa, Asko, kas või korraks pea persest välja tõmbaksid ja maailmas ringi vaataksid, siis sa saaksid aru, kui kuradi lollakalt me oleme ennast sisse mässinud!"
Leemet oli oma sõiduvees. Ärgu ainult hakaku jälle vana joraga, et mis sa, Asko, suvi läbi maal mädaned. Ära on tüüdanud. Rabagu, äritsegu ja sahkerdagu pealegi, et siis kuuks-paariks Taisse, Keeniasse, Indiasse, Peruusse või Nepaali pageda, tema, Asko, on vanem ja targem.
"Võtame kas või sinu," hakkaski Leemet pihta. "Kui sa vähemalt elaksid siin, aga sa oled ju terve talve Tallinnas, Asko, Mustamäe korteris kõnged! Millal sa viimati Soomes käisid?"
"Kolm aastat tagasi," vastas Asko. "Linn tegi füüsikaõpetajatele konverentsireisi välja, noh, nagu parematele või nii. Mind võeti ka ühes. "
Leemet tõstis käed otsekui meeleheites taeva poole. Ta ise oli nädala eest Keeniast tulnud.
"Mis sa teed siin üldse päevad läbi?"
"Auku kaevan."
"Mis kuradi auku? Hauda kaevad?"
"Niisama auku. Maja taha. Võib-olla teen tiigi. Võib-olla ei tee."
Kui mehed purju jäid, ei saanud Leemet muidu, kui pidi videokaamera teleka külge ühendama, et Asko liikuva pildi abil ühetoonilisest Eestimaa suvest kirevasse Aafrika talve sikutada. Pärast safari-kaadreid (kaelkirjak, giid, sebra, Land Rover, reklaamplakat lõviga) pilgutas Leemet silma ning vahetas kassetti.
"Nii, vaata nüüd! Ma lasin neegril Helenale taha keerata! Valus laks egole, aga raisk, naisel on kah õigus tunda saada, kuidas ehe neegri..."
"Ma ei taha seda vaadata," ütles Asko ning pani teleka kinni.
Talvel võtsid Leemet ja Helena pangast laenu ning põrutasid Okeaania saartele. Leemet tuli tööltki ära, et ei peaks enne märtsi Eestisse tagasi tulema.
Kesse tahab lumelopas solgerdada. Asko sai postkaardi. Templilt, mille oli löönud kellegi kauge ja tundmatu postitöötaja käsi, luges ta "Melekeok, Palau".
Vana aasta lõpus käis Asko Puhjas. Ema oli haige ning Asko mõistis, et isegi nõnda püsiv nähtus nagu kuskil maakohas elav esivanem ei pruugi ajavoolule vastu pidada. Ema oli saanud kirja Majurost, Marshalli saartelt.
Ülejäänud talve käis Asko tööl ning luges vaheldumisi tehnikaajakirju ning "Aiapidaja käsiraamatut". Viimane oli tal ammu peas.
Leemetil polnud kombeks naist venna poole kaasa võtta. Ei teagi, kas jättis ta naise koju taktitundest või selleks, et törts mehejuttu rääkida. Asko naine oli kolm aastat tagasi pärast õpilastele korraldatud Leedu-reisi bussijuhiga kokku kolinud.
Kui Leemet suvila uksele kolkis, jäi Askol augukaevamine kus seda ja teist. Kaugelt kaasa toodud rummipudeli kork plumpsatas lahti. "Kurat, jah, hakkab pihta jälle!" hädaldas Leemet. "Ei jõudnud sinu juurestki mitu kuud läbi tulla! Kontaktid, kontrahtid, turundus! Võlad on peal, kurat, inkasso oli arved ära arestinud. Poleks Helena papaaša pappi luhvtitanud, me oleks surnud sinna Vanuatule, raisk!"
Edasi sai Asko teada, et eurooplased on kaotanud seose loodusega. Deebetkaart blokeeritud, krediitkaart limiidini tühi ja ongi krõška. Põliskultuurid elavad veel ehedat elu, need, keda me pole suutnud asjade-maailmaga tuksi keerata. Pärismaalasel ei ole probleem palja persega käia, tema püüab kala, teeb lõkke üles, sööb. Läheb, paneb oma naist. Teine päev püüab jälle kala, viib naise nooremale õele ja paneb toda.
"Vot nii elavad!" kiitis Leemet. "Ikka hoopis teine vaimsuse tase! Täpselt sama värk oli Saharas. Beduiinidel on telgid püsti, telkide vahel kallid vaibad otse liiva sees. Kuulavad päev läbi raadiost kuuldemänge. Aga meie siin... Muud ei ole kui kontoris passimine, telefoni ja arvuti otsas."
Asko ei öelnud midagi. Ta kreemitas käsi. Talv oli naha õrnaks teinud, ei see talunud enam labidavart. No pole viga, küll harjub, nagu iga suvi.
Vaevalt oli Leemeti uus ettevõtmine (miskit tavapärasest paremate tolmuimejatega, Asko ei saanudki pihta, mis täpselt) tuurid üles võtnud, kui rännukihust haaratu Helenat ühes võtmata Brasiiliasse põrutas.
Asko õpetas füüsikat ja ootas kevadet.
Leemet pühitseti šamaani õpilaseks.
Asko kaevas auku.
Leemet käis Eestis, alustas kalakasvanduse rajamist ning kadus varsti nelja tuule poole.
Asko tegi moosi, marineeris kurke ning kõpitses suvilat talvekõlbulikuks. Vahepeal kaevas auku ka.
Leemet saatis foto endast pilusilmsete tüdrukute seltsis. Pisut vettinud postitemplil seisis Yangon, Myanmar.
Asko kaevas auku. Leemet reisis. Puulehed läksid kollaseks, lumi sulas, lilled tärkasid. Ühel päeval, kui Asko jälle suvilas kükitas, oli Leemet platsis. Asko polnud üksi. Ta oli tüdrukute kehalise kasvatuse õpetaja maale külla meelitanud.
Algul olid kõik kolm natuke kohmetud. Siis koukis Leemet pudeli välja ning olemine läks hulga lahedamaks. Kui Leemet värvikalt kirjeldas, kuidas ta oli kord alles hommikul avastanud, et sihvaka asiaaditüdruku küljes tolknes noku, naerdi nii, et Askol läksid pooleldi näritud hapukurgi tükid ninna.
"Oh, kurat, Asko, Regina! Asko ja Regina, te liigutage ennast natuke!" alustas Leemet vana loengut. "Passite siin, nagu Eesti rahva muuseum!"
Asko ja Regina tõusid ja läksid ukse poole.
"Lähetegi või?" oli Leemet keeletu.
"Head ööd!" soovis vasttekkinud paar, kellel seisis ees esimene koosmagamine.
Leemet jäi kaminaruumi üksi. Ta tinistas pudeli tasapisi lõpuni. Käi, palju t ahad, inimestest aru ei saa, mõtles ta. Elavad, nagu polekski elul suurt viga.
Tavaline hapukurk suus, ei ihagi tõelise, eheda toidu järele! Antiloobid, ritsikad, merisead, ussid, tõugud ja vaglad - Leemet oli kõike proovinud. Ja nüüd seisis ta venna suvila tagaaias mõttetu augujuraka serval. Mitu tonni mulda võib mees üksi hunnikusse ajada?
Leemet ronis poolemeetrisele vallile, mis auku ümbritses. Raisk, et jalg ei libiseks, jõudis ta mõelda. Järgmise asjana kukkus ta...
...soojaveelisse džunglijõkke. Ta sumpas kaldale. Puu otsas istusid ahvid ja kihistasid. "Naerge-naerge, sead, ma olen teiesuguse aju söönud," pomises Leemet. Ta astus kallast pidi edasi ning sattus lagunevatest suurmajadest koosnevasse agulisse. See oli Fortaleza, kus mitu miljonit inimest veetis oma argipäise elu ehedas transpordikaoses. Leemet trügis mikrobussi ning hingas täiel rinnal higi ja meretuult. Varsti ilmusid akna taha sebrad, elevandid, kaelkirjakud ja lõvid. Korra vilksatas džiibitäis automaatidega neegreid, siis jõuti oaasi, kus lakkamatult popsus kahetaktiline pumbamootor, mis niristas vett datleid ja pisikesi banaane kasvatavate puudeni. Leemet sisenes koopasarnasesse majja. Kummituslikes hõlstides inimkogude asemel siblisid seal ringi poolalasti tüdrukpoisid ning pakkusid soovijatele tablette, napse ja iseennast "onli vool lidel dolal". Ta võttis üht-teist sisse ning avastas ennast meetripikkuse šamaani seltskonnast. Šamaan laulis kirikulaule ja suitsetas vahetpidamata. Koos mindi Ambos Mundose hotelli Havannas, kus Hemingway eluõhtut veetis. Katusebaarist avanes kena vaade suurlinnale, mis meenutas New Yorki, ainult et taamal kõrgus Eiffeli torn. Kõikjal, kuhu silm ulatus, elasid inimesed ehedat elu, mis oli ju ometi nõnda erinev eestlase ühetoonilisest argipäevast. Leemet kinnitas rihmad, noogutas instruktorile ning lendas deltaplaaniga kaugusse. Ta maandus kivisel tühermaal, kust algasid mäed. Lõdisedes ja hõredat õhku ahmides ronis ta aina kõrgemale, kuni jõudis Asko kaevatud augu servale. Viimase jõuga roomas ta kaminaruumi ja jäi silmapilk magama.
Hommikul vedas Leemet venna esimese asjana augu juurde.
"Mis kuradi asi sul siin toimub?" nõudis ta peaaegu vihaselt aru. "Endal on siuke asi tagahoovis ja mina olen terve varanduse lennufirmadele andnud!"
"Millest sa räägid?" küsis Asko.
Leemet sundis ta auku ronima ning hüppas ise järele.
Aga augus ei olnud midagi üllatavat, ainult muld, vihmaussid ja natuke kuivanud puulehti.
