Otsatu kriis ja üldine rahulolematus valitsemisega loob head kasvutingimused kunstile, mis kujutab ülemkihi saamatust, hingetühjust ja korrumpeerunud moraalitust. Meie kinodes jookseb praegu kaks komöödiat, kus tolle kihi nähtavamat osa – poliitikuid – näidatakse arutute klounidena: jänkide “Kampaania” ja kodumaine “Seenelkäik”.

Kapitali nähtamatu käsi tundub kõigile, ka filmiloojaile märksa tegelikum, üldse mitte nii naljakas. Aukartust või isegi hirmu äratavaid finantsmaage käsitletakse tõsisemas ja nõudlikumas võtmes. Siin linastus suvel kanada veterani David Cronenbergi “Cosmopolis”, nüüd ameeriklase David Jarecki debüüt “Raha võim”.

Cronenbergi intellektuaal-hermeetilise publikuvaenulikkuse kõrval paistab Jarecki traditsioonilisem laad ligipääsetavam ja köitvam, kuid mitte vähem tõsiseltvõetav. Vastupidi. Peategelane, eetilise dilemmaga maadlev miljonär (Richard Gere) kehastab kasumile orienteeritud ilmavaadet ja selles esile tõusvaid inimlikke omadusi ehk isegi elavamalt ja mitmekülgsemalt kui mullune terav kriisifilm “Riskipiir” (Margin Call). “Raha võim” on delikaatselt üles võetud, plakatlikkusest vaba, põnev, kuid ühtlasi usutav psühholoogiline draama.

Kohalik pealkiri “Raha võim” on lamedavõitu. Täpsem oleks kasutada tõlget “Arbitraaž”, mis tähendab ühe asja samaaegset ostu-müüki eri turgudel, teenimaks hindade erinevuselt riskivaba kasumit. Ikka tuleb meeles pidada, et pealkirjatõlge ei riku filmi.

Tallinn – CC Plaza, Solaris;

Tartu – Cinamon, Ekraan; Narva – Astri