Rahvalik huumor Hansahoovis

Vanemuise suvelavastus Merle Jäägeri “Kolhoos”.

Lavastaja Tarmo Tagamets.

Osades Egon Nuter, Liina Tennosaar, Merle

Jääger jt. Esietendus 16.7.2009 Tartu Hansahoovis.

Ühismajandisse sisenedes tabab hetkeks nõuka-nostalgia, nähes kõiki neid kettaga telefone, hirvedega seinavaipu ja Lenini pilte. Paraku see elamus jääbki üheks meeldivamaks. Etendus on tavaline palagan, lõunaeestikeelne “mahlane huumor” vaheldumas venekeelsega. Põhiteemadeks ikka surematud alkohol, sitt ja seks. Merle Jäägeri kirjutatud näidend sisaldab ka mitmemõõtmelisemaid nalju, aga kogu see jant viib need oma virtsaveega kaasa. Viimane pole pahasti öeldud – kuna pool tegevust toimub laudas, siis pole virtsapuudust kurta. Kel teise vaatuseni vaimuerksust säilib, näeb veidi siiski ka muud kui sitaga-näkku-kähkukas-kuuri-taga-suveteater. Näiteks dialoog Merle Jäägeri ja Meelis ­Hansingu kehastatud bussi ootavate vanainimeste vahel, kus kordused, lihtsus ja tühjus moodustavad võluva minimalistliku kompositsiooni. Aga kohe läheb jälle tralliks ning võlu kaob võluväel.

Etenduse lavastaja Tarmo Taga­mets lööb ise ka näitlejana kaasa – putitab kolhoosi töökojas põllumasinaid –, nii et tema lavastajakäsi on veidi õline. Näitlejate karakteriloomel pikemalt ei peatuks. Märksõnadeks kiiksud ja ülepaisutatus, mis teatud kontsentratsioonis ajab naerma küll – näiteks Mait Trink oma hiigelsuure lehmapeaga näeb lahedalt pervo välja. Mõtlesin, et miks see lehm kogu aeg “muuseum” karjub, aga hiljem selgus, et ta ütles “musu”. Jah, zoofiilia-nalja tehakse ka, tegelasteks lehm ja puskariparseldaja.

Etenduses pilatakse tööka kollektiivi liikmete omavahelisi suhteid, lahatakse põlvkondadevahelisi konflikte, valmistutakse lõikuspeoks ja rajatakse Moskvast saabuva tähtsa tegelase meeleheaks hoolsalt Potjomkini küla. Külaline saabubki, kuid kuhu, pole ta veel täpselt aru saanud. Seltsimees alustab ülistava kõnega tehasetöötajate auks ja kui see ei sobi, kiidab taevani kolhoosi toodetavaid mikroskeeme, millest töökas kollektiiv paraku samuti miskit ei taipa. Meenutab kangesti NO99 kevadise lavastuse “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” Marika Vaariku kehastatud kultuuriministri kõnet näitlejatele, kus proua tänas kõigepealt jalgpallimeeskonda ja vea selgudes muutis sujuvalt kiituse objektiks kultuurimeeskonna.

Mis seal ikka, kes tahab rahvalikult aega veeta, sellele sobib “Kolhoos” küll. Pulli saab – nii lehm Koidula kui tänulik publik.