Noore inimese peas on igasugust informatsiooni: kohaliku reality show' tegelaste nimesid, maailma filmi- ja muusikastaare, mõned nimed on meelde jäänud koolipingist, teised kõrgkoolist. Ja kas ongi tarvis kõike infot peas hoida? Ava arvuti ja info on sinu!

Minu jutt on praegu rahvuslikust mälust, millel on oma koordinaatide süsteem ning mille teadvustamine või mitteteadvustamine teebki inimesest eestlase. Ainuüksi keel meid veel eestlaseks ei tee. Tänane eestlane teab iseenesestmõistetavalt, kes on Teele, kes Arno, kes Toots või Kiir. Olla eestlane - see tähendab olla teatud mentaliteedi kandja. Laskumata targutustesse kunagise metsa- ja mererahva ugrilikust ürgolemusest, konstateerigem, et eestlastena hakkasime end tunnetama alles 19. sajandi teisel poolel. Meie moodne ajalugu on lühike. Meil oli juba "Kalevipoeg", aga kehtis veel mõisnike kodukariõigus (peksmine kaotati 1866).

Meie rahvuslik tõus 19. sajandi lõpul - 20. sajandi algul oli fantastiline. Meist sai haritud, kolme keelt oskav, konkurentsivõimeline tsiviliseeritud rahvus, kes võitles end vere hinnaga vabaks Vabadussõjas. Mitte juhuslikult pole meie rahatähtedel nii võimsalt esindatud meie "äratajad" (Koidula, Jakobson, Hurt) - see on loogiline, sest meie jaoks sai kõik alguse just nimelt neist. Märksa tugevamini peaks täna meie rahvuslikus teadvuses olema esindatud Vabadussõja kangelased ja Eesti riigi rajajad.

 

Laidoneri peitsime metsade vahele, admiral Pitka mälestusmärgi lugu on meie häbilugu. Pitka peab seisma Tallinna kesklinnas auväärsel kohal! Aga Poska? Aga kindral Põdder? Miks oleme väiklased, popsihingega mehikesed, kes salgavad maha oma kangelasi? Kas ettepanek nimetada Tallinna lennujaam Lennart Mere nimeliseks jääbki ugrilike loitsimiste, vaagimiste ja mökutamiste taha kinni?

Miks läks jutt mälestusmärkide peale? Aga mälestusmärk ongi üks osa sellest koordinaatide süsteemist, mis aitab kaasa rahvusliku mälu püsimisele.

Selle problemaatikaga olen puutunud kokku viimaste aastate jooksul, mil tegelesin Raadio 4s, kohalikus vene ajakirjanduses või lektorina eesti kultuuri tutvustamisega venekeelsele auditooriumile. Muulastele oli vaja kompaktselt selgeks teha eesti kultuuri põhialused.

Mõne aja pärast aga avastasin üllatusega, et minu venelaste jaoks loodud Eesti "kultuuripakett" osutus üle jõu käivaks noortele põhirahvuse esindajaile?! Otsustage ise. Iga venelane teab, et nende võidupäev on 9. mail. Noor eestlane oma võidupüha miskipärast reeglina ei tea. Mis võitu, kelle üle, me 23. juunil tähistame? Kes on Pitka? Kes on Georg Hackenschmidt (USA president Theodore Roosvelt ütles kunagi kuulsa lause: "Kui ma poleks Ameerika president, tahaks ma olla Georg Hackenschmidt")? Kes on Tiit Kuusik, Karl Menning, Aleksander Aberg, Benno Hansen, Olev Siinmaa, Aino Tamm, Evald Aav, Ludvig Puusepp, Leida Laius, Jaan Koort, Alfred Koort, Eduard Tubin, Johannes Va res-Barbarus, Heino Lipp, Toomas Rein, Oskar Loorits, Helmi Puur, Alfred Neuland, Kaarel Ird, Ülo Sooster, Henrik Visnapuu, Johannes Aavik, Johannes Kotkas (valitses raskekaalu maadluses maailmas 20 aastat - oleks võinud võimete järgi olla viiekordne olümpiavõitja)?

Sotsioloogilisi uuringuid pole ma teinud, kuid omaenda kogemusest lähtudes julgen kinnitada, et 95 protsendile Eesti 18-25aastastest noortest ei ütle need nimed kahjuks täna mitte midagi. Aga seda tüüpi küsimusi olen ma esitanud viimaste aastate jooksul sadadele ja sadadele eesti noortele. Aateline kasvatus on Eesti Vabariigis sisuliselt olematu. Noored ei tea, kellele esivanematest on nad tänu võlgu, et meil on omanäoline kultuur, oma riik, eestikeelne haridus jms. Meie moodne rahvuskultuur on üks lahutamatu tervik ja eestlane peab seda mitmevärvilist tervikut tundma (kes pealiskaudsemalt, kes sügavamalt, on iseasi).

Noor inimene võib muidugi küsida, et kas on siis tõesti tarvis neid vanu eesti nimesid peas hoida.

 

Euroopalik kultuur algab sümbolitest, mõistetest, kategooriatest. Ilma nende omandamiseta oleksime jumbu-pumbu suguharu. Uuema aja eesti kultuur pole kollektivistlikult anonüümne (nagu vanadel aegadel), ei, see koosneb isiksuste nimedest ja tegudest. Ja need poolsada või sada aastat tagasi elanud väljapaistvad isiksused peavad muutuma omadeks ka 21. sajandil sündinud eestlastele. Nii nagu prantslase kõrval on alati Voltaire, Rodin või Richelieu, venelase kõrval aga Puškin, Suvorov või Võssotski. Gruusia filosoof Mirab Mamardašvili ütles kunagi kuldsed sõnad - "Sõber, ela nii, et sinu kommunaalkorteri naabriks oleks alati Platon..." Suured nimed ja esivanemad peavad ka pärast surma alati olema meiega.

Eesti kultuur on pidevalt arenenud kõigi võimude all. Ja ainult ülimalt piiratud olupoliitik võib kinnitada, et nõukaajal tehtu tuleb tänases Eestis kõrvale heita. Vaadakem enamiku meie suurkujude sünni- ja surmadaatumeid ja veendugem, et siin pole midagi vaielda. Väikerahvas ei saa kõiges võtta eeskuju suurtest kultuuridest. Enne sõda olid eestlased Euroopa absoluutses tipus kui lugeja rahvas, valdav enamik inimesi lugesid klassikat, nn tõsist kirjandust, see tendents jätkus nõukaajal. Me lugesime endiselt palju väärtkirjandust.

 

Nüüd hakkame aga jõudsalt lähenema "normaalsele" Lääne keskmisele, kus väärtkirjandust ja klassikat loeb vaid kolm-neli protsenti elanikkonnast. Siin poleks küll vaja prantslasi või ameeriklasi järele ahvida, las nende massid loevad edasi koomikseid, naistekaid jms, meie väikerahvana peame hoidma kinni oma vanemate lugemistraditsioonidest. Ükski surfamine ega info otsimine ei anna noorele ettekujutust eesti terviklikust kultuurikehast. Need algteadmised peab andma noorele kool. Ja ka aateline kasvatus algab ikkagi koolist (nimetagem seda siis kas või aatealase teenuse pakkumiseks).

Aga et tugevdada eestlase koordinaatide süsteemi, siis pühendugem vajalike mälestusmärkide püstitamise kõrval ka tänavanimedele. Me kõik peame harjuma igapäevaelus oma suurmeeste nimeliste tänavatega. J. Viidingu allee, G. Hackenschmidti põik, A. Abergi puiestee jne. Ja ärgu rohelised solvugu, aga lilletänavate asemel võiks Eestimaa olla kaetud meie väärt meeste ja naiste nimeliste tänavatega.

Nutulaulu ja hädaldamist on viimasel ajal olnud sedavõrd palju, et tehk em ka midagi rahvuslikult positiivset. Näiteks sellist nagu KUMU, tänu millele eri aegade eesti kunstnike nimed kinnistuvad meie kõigi teadvuses.

Ilma mäluta noored, kes ei tunneta oma ühtsust esivanematega, võivad eesti asja kraavi ajada.