Raimond Kaugver “Põhjavalgus”
“Põhjavalgus” on ilukirjanduslik teos Siberi vangilaagrist, suuresti sealsamas kirja pandud. Raamat algab vangistamisega ning lõpeb peategelase vabanemisega ja tagasijõudmisega Eestisse.
Olen vahel kuulnud arvamusi, et küüditamise teema on ära tüüdanud, et võiks juba aidata, kaua võib. Mulle paistab aga, et memuaarkirjanduse rohkusele vaatamata eestlased tegelikult oma ajalugu hästi ei tunne (või ei tunneta). Sellepärast mõtlesin Kaugveri raamatut lugedes, et kuigi tegemist ei ole just meistriteosega, võiks raamat olla siiski koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Sest kahtlemata on pealiskaudsemal lugejal – kes ei ole ajaloost süvitsi huvitatud ja kel puudub huvi dokumentalistika- ja ajalooraamatute vastu – lihtsam lugeda just sedalaadi teost. Kaugveri jutt on ladus ja hoogne, põnevgi. Ta ei vaeva lugejat erilise filosoofilisusega, kuid mõtlemapanevaid eetilis-moraalseid dilemmasid tuleb tema tegelastel ikka ette. Kaugver on vahetu, emotsionaalne ega pelga võtta seisukohti, millest nii mõnigi võib tänapäeva lugejale tunduda n-ö poliitiliselt ebakorrektne. Just seepärast, et Kaugver on autor oma arvamusega ning kirjutab omaenese kogemuse pinnalt, eristub “Põhjavalgus” praegusest kirjandusest, kus teravaid seisukohavõtte, eriti ajaloo teemadel, pigem välditakse.
Kirjandusajaloolisest aspektist on omamoodi nähtuseks ühe käsikirja sahtlipõhjas säilimine ja kirjaniku esikteose ilmumine postuumselt, tema viimase teosena. Kaugveri suhtlusaldis ja vastuoluline isiksus ning kirjanduslikud ambitsioonid tulevad selles autobiograafilises teoses hästi esile. Muide, kes Kaugverist kui persoonist on rohkem huvitatud, lugegu head isikukirjeldust Vaapo Vaheri Liivese-monograafiast “Imelaps, kellest ei saanud geeniust” peatükist “Raim”.
