Ramadaan Roomas
Luuletaja ja kirjandusteadlane Aare Pilv astub oma esimese proosaraamatuga jõuliselt eesti kirjanduse Rooma-reisijate hulka. Meenutagem näiteks Ants Laikmaa ja nooreestlase Tuglase avastusretki või hilisemast Ristikivi reise ja “Rooma päevikut”. Pilve teejuhtideks on Eduard Bornhöhe ja baltisaksa teoloog Johannes Adam Frey – 19. sajandi lõpu kirjamehed. Ent nad ei kammitse 21. sajandi autori pilku.
Et Pilve Itaalias viibimise kuu sattus moslemite ramadaani-aega, on see andnud raamatule pealkirja. Ühtpidi on Rooma-reis võrreldav palverännakuga Euroopa kultuuri lätetele, teisalt annab võimaluse heita mõneti kriitiline pilk tänapäeva laiutavale õhtumaisele tsivilisatsioonile. Huvitav on võrdlus islami kultuuriga, mis võimsalt ühendab rahvast ja kus on kombeks toetada palverännakuid teleülekannetega ning millele sekundeerivad tollase USA presidendi Bushi ja kaitseministri Rumsfeldi ähvardused (raamat peegeldab 2008. aasta septembrit). Bushi sõnad, et terrorismil ei ole moodsas maailmas kohta, äratavad autoris kihu vaielda, ent keeleliselt kõlaks vastuväide terrorismi soovimatu õigustusena. Maailmavaatelt võiks Pilve pidada valgustatud skeptikuks, kes sidumata end ühegi konfessiooniga võtab kristlikku kultuuri kui paratamatust, kuhu ta on sündinud.
“Ramadaan” ei ole siiski tavaline reisikiri, paigutudes Õnnepalu “Harjutuste” ja “Flandria päeviku” lähedusse. Antiikse Rooma järel ladestunud uuemaid kihistusi ei jäta Pilv samuti tähelepanuta ning lugeja saab hea ülevaate ka Napolist ja Firenzest. Viimases tunneb Pilv ära oma ideaallinna, mida iseloomustab tunne, “et sa oled alati kohal kogu linnas ja et linn on su keha laiendus; sa navigeerid linna ja tema sind – vastastikune usaldavus, anduvus, mis tuleb sattumisest ja haaratavusest. See ju ongi sõprus.” Isikupära ei annagi “Ramadaanile” mitte pelk kirjeldus, vaid see, mida autor ise nimetab “intuitiivseks kultuurigeograafiaks”.
