Nüüd on sotsiaaldemokraadid suutnud viimaks ometi avastada nende meelest tõsise sotsiaalse probleemi: koolivormi. Erakoolidel juba on ühtmoodi riided, miks teistel ei ole? "Küsimus on tekitanud elavat vastukaja!" ütles teleuudistes võidukalt Peeter Kreitzberg. Väga tore! Parlamendi põhjakihtides virelev partei, keda peale minu vist palju keegi ei vali, sest eesti rahvas lihtsalt armastab ebavõrdsust, on lõpuks ometi suutnud mingi ülderutava sihi seada. Presidendiproua oli oma kleidiga justkui soojendusbändiks ülenoorsoolisele rõivahüsteeriale, ülesköetud ja solvatud moetunded saab nüüd suunata kas või sotsiaaldemokraatlikusse rahva- ja rõivaküsitlusse. Kreitzbergil on õigus: eestlane on rõivafetišist. Ehk riidepede, nagu moodsamas keeles öeldakse.

Kust pärinevad selle haiguse, riietumisparanoia eod? Kunagi 80ndate algupoolel kohtusin ühe soomlannast moekunstnikuga, kellest kõneldi aupaklikult, et too on vaadelnud võrdlevalt Helsingi ja Tallinna rõivastumist ning leidnud taseme sama olevat. Olin siis alles noor ja vaimne ja mulle tundus jutt väga veider: isegi kui see peaks nii olema, siis milleks mulle need riided, kui soomlastel on mitu muud asja lisaks: näiteks riiklik iseseisvus ja kirjutusmasinad vabamüügil.

Nüüd on meil ka riiklik iseseisvus, aga oma rõivastumisoskust ei pea me enam tarvilikuks soomlastega võrrelda: selle poolest usume ennast neist tublisti ees olevat. Veendumus oma maitseüleolekust on eestlase põhiline kompensatsioonimehhanism rahakottide erineva paksuse tasandamiseks. Usk, et oleme vähem kaaluvad ja paremini riietuvad kui mõned laisemad "vanad eurooplased", on üks tänaseid Eesti identiteedi-vaalu.

Riietumiskirge on ehk tõesti okupatsiooni-aastakümnete vältel lõkkel hoidnud Soome telekas nähtud virtuaalteksad, mis elus kättesaamatud, aga rõivakultuse juured on kindlasti vähemasti ärkamisajas. (Varasema, Lembitu-eelse iseseisvuse ajast pole moeajakirju säilinud ja Läti Henriku maitse on kahtlemata ebausaldusväärne.)

Selge on igatahes see, et kaks esimest eesti supermodelli olid Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson. Just nemad hakkasid seltskonda ilmuma rahvariietes, rajades nii nende pidurõivana kandmise trendi. Jakobson oli loomult ideoloog ja pööras oma musta mulgi kuue kohe poliitiliseks: just see on õige eestlase rõivas. Ärkamisaegne eestlane polnud enam takuses särgis pärisori, mõisnikult ei sobinud juba ideoloogilistel põhjustel moodi kopeerida, niisiis sai eestlase eneseteadlikkuse märgiks must villane kuub kui pärand muistsest valguse-ajast. Rõivas muutus kiiresti sümboliks, 1883 avaldas Jakob Pärn programmilise jutustuse "Must kuub", milles seadis rahvuslikuks ideaaliks eestlasest mõisniku. Nii pani Jakobson aluse eesti meestemoele ja lõi ühtlasi Eesti märgi, mida oli veel hiljuti presidendi vastuvõttudel näha Toomas Hendrik Ilvese seljas ning mida Viru valge pudelil tänagi kohtab.

Seega on eesti rõivakultuse juured ajaloolis-poliitilised, seondudes otseselt rahvusliku identiteediga. Tänases globaalses maailmas ei piisa aga sellest, et olla aus rahvuslan e, riietumiskunsti kujundavad märksõnad maitse, mood ja ilu. Suhe riietumisega on eeskätt esteetiline.

Meie haigusloo seisukohalt on oluline avastada, kuidas ja millal muutus must kuub rahvusliku identiteedi demonstratsioonist esteetiliseks fenomeniks, brändiks. Kes algatas Eestis maitsekultuse ja moenarruse? Mulle näib, et olen süüdlase tuvastanud ja vastu ootusi pole see mõni meie tänastest moekeisritest. Esimene tõsine rõivahull oli rätsepate suguvõsast pärit eesti algupärase professionaalse näitekirjanduse rajaja August Kitzberg. "... kas saab olla ilusamat üliriiet kui õhuke kerge, pehmetest villadest, keha järele Karksi vammus, kui sihvakas mees sees, nagu me kõik kolm olime. Selle juurde mustad laia viltkaabud ja muidu olime ka - minu vallavanemad olid kõik intelligent nägudega - peenikesed poisid. Inimesed jäid uulitsal seisma ja meile järele vaatama, kus liikusime. Meie habituses ja vammustes oli midagi ornaadi, midagi ordumantli taolist." Nii meenutab Kitzberg oma 1882. aasta Riias-käiku "Ühe vana "tuuletallaja" noorepõlve mälestuses" (1925). Nagu näha on must kuub siin juba uhkuseasi, peaaegu ordumantel. Edasi kirjeldab Kitzberg uhkusest lõhkedes, kuidas ühes "peenemas poes" peetud neid inglasteks või hispaanlasteks. Rahvusriie on kirjaniku teadvuses midagi enamat kui märk eestlusest, see on nii ilus, et selle kandja võiks olla midagi enamat kui eestlane, näiteks hispaanlane või inglane. Ilu ülendab eestlase, päästab ta alamrahva kurjast saatusest. Just see äratundmine on alateadlikult ka meie tänase rõivaluulu stiimul. Alates noorest Kitzbergist, kes "inglise kuningas Eduardi moe järgi" oma hallile karvasele oktoobrile paela asemel tupsudega nööri ümber sidus, kuni moepolitseinik Urmas Väljaotsani vahitakse ikka Londoni poole.

Eesti Kirjanikkude Liidu asutamiskongressist 1919. aastal kirjutab 64aastane klassik nimemeärgi X all Päevalehte moereportaaži, milles imetleb Alle musta kuube, Tuglase lakknahast kingi ning Linde kuldset portsigari Londoni sigarettidega. Ja seda kaheksakümmend aastat enne Kroonikat! (Kitzbergi moehullusest vt lähemalt Maie Kalda artiklist "Raha ja paremad riided", Looming 2005 nr 12.)

Kokkuvõttes läks mul pahameel sotsiaaldemokraatide koolivormi-kampaania pärast üle. Oma üleskutses väljendasid nad lihtsalt eesti rahva sügavamaid ihasid. Aga jätkem meelde, et koolivormi peaks siiski tellima Londonist. See ei tohiks olla kehvem kui noortel printsidel.