Pere

Mitte miski ei pane mind paremini kõigest välja lülituma või elu kvintessentsi tabama kui pasta tegemine oma perele, ema juures suvilas muru niitmine või õdedega transporttöölisena näiteks madratsite maale viimine. Selle sees on tuhat väikest niiti, mis mind veel rohkem minu ligimestega kokku seovad, ja väiksed asjad saavad tohutu väärtuse.

Muusika ja ­eksperimendid

Ma ei kujuta ette, et mul oleks midagi väga ägedasti ja traditsioonitunnetusega tehtud metal’i, pungi, kantri või gabber’i vastu. Nad kõik mahuvad ühe suure vihmavarju alla, mille moodustavad kirg, pühendumine ja käsitööoskused. Eksperimendid on muidugi eriti kütkestavad – seda nii uute inimeste ninapidi kokku panemises kui eriskummaliste pillide kasutuses või sootuks uute tegemises, kui see vajalikuks peaks osutuma. Näiteks Eesti Raudteele timmisin kokku rööpafoni, mida tuli taguda haam­ritega ja mis kaalus peaaegu 3000 kg.

Kalastus

Kalastuskärbes hammustas mind kolm-neli aastat tagasi ja hakkasin käima kahlamispükstega Läänemeres, et saada kätte Eesti vete ettevaatlikemat ja nõudlikemat kala – meriforelli ja/või lõhet. Sellega seoses olen näinud rohkem päikesetõuse ja -loojanguid kui keskmine inimene ilmselt terve elu jooksul.

Kirjandus

Kirjandusest meeldivad mulle vene klassikud: Bulgakov, Dostojevski, Lev Tolstoi. Nende mitmekihilisus tuleb ilmselt tohutu pikkade traditsioonidega vene ­aadelkonna ja intelligentsi kunagisest avatusest. Ilmselgelt ei loe ma nii palju, kui võiksin ja tahaksin, aga psühholoogiliselt püüan ennast lohutada süsteemitu Akadeemiate lugemisega, kus iga autor on avastus nii teema, uurimismeetodi kui keelekasutuse poolest.

Poks

Minu arvates on poks härrasmeeste sport, kus vägivalda pole või on minimaalselt, küll aga lihtsalt iseloomu ja füüsise kasvatust, head mentaalset ettevalmistust ja aeroobset koormust.