Rein Helme mälestuskonverents
Rein Helme (21. II 1954 – 31. XII 2003) oli Eesti parimaid napoleonica asjatundjaid. Traagiline kukkumine Saue mõisas viis meie hulgast mitte ainult erudeeritud ajaloolase, vaid ka hea kaaslase, kellelt võis ükskõik mis kell, ükskõik millist nõu küsida. Rein Helmel oli palju sõpru kaitseministeeriumis, mis oli ka ta viimane tööandja, kindral Laidoneri muuseumis, Eesti Reservohvitseride Kogus, Akadeemilises Sõjaajaloo Seltsis, Kaitseliidus ja loomulikult ajaloolaste hulgas, kes korraldasid 21. veebruaril – Reinu viiekümne teisel sünniaastapäeval – Laidoneri muuseumis mälestuskonverentsi. Samas esitles Eesti Entsüklopeediakirjastus ühtlasi Rein Helme raamatut "Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly", mille käsikiri jõudis valmis just enne surmahetke.
Mälestuskonverentsi avas kindral Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand, kes palus vabandust helitehnika puudumise pärast ning rõhutas vajadust rääkida seega selgelt, kõva häälega, nagu Rein Helme. Ettekannete pidajad said sellega ka hästi hakkama.
Avaettekanne oli Peep Pillakult Eesti Riigiarhiivist teemal "200 aastat Austerlitzi lahingust" (2. XII 1805), sõjateatrist, mis seisab igas sõjakooli õpikus ja mille on kuulsaks kirjutanud Lev Tolstoi. Pillak andis lühiülevaate tänapäeva Tšehhi territooriumil toimunud lahingust ja ka selle kahesajanda aastapäeva juubelipidustustest, mis algasid juba septembris 2005 ja kulmineerusid suure sõjaväeparaadiga, mida kandis otse üle kohalik riigitelevisioon. Koalitsioonivägede vasakut tiiba juhatas lahingus jalaväekindral krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden (1750–1811), kelle seiklusrikkast elust ja tegevusest tegi ettekande Volker von Buxhoeveden.
Kindrali ja kunagise siinse kuberneri järeltulija tutvustas saksa keeles nii krahvi sõjalisi võite kui ka arvukaid autasusid, millega mitmed kuningad ja tsaarid tema tegusid tunnustasid. Muuhulgas kingiti talle ka Koluvere loss, kus ta 23. augustil 1811. aastal suri. Buxhoeveden maeti Peterburi kubermangu talle kuulunud Ligovo külla Pühade Märtrite Hadrianuse ja Natalia õigeusu kirikusse, mille kommunistid hävitasid tõenäoliselt 1929. aastal.
Kõige huvitavamaks ettekandeks pean neljanda põlve emigrandi Jüri Kotšinevi oma, kelle armastuseks on Borodino lahing, mida ta oskab kirjeldada 15–20 minuti täpsusega. Paar aastat tagasi oli Laidoneri muuseumis väljapanek "Kahe keisri kaardivägi", mille keskse osa moodustasid Kotšinevi valmistatud 130 mängusõdurit Vene ja Prantsuse kaardiväelastest ja väejuhtidest. Asjatundlikult ja peast peetud ettekanne viis kuulajad otse ajastu sisse. Külmaks ei jätnud ka tema lõpulause: "Aitäh Rein Helmele, et ta olemas oli."
Mõni aasta tagasi ilmus raamat Carl von Tollist, nüüd Barclay de Tollyst. Kuid on veel suur hulk vapraid sõjamehi (Bennigsen, Sievers, Rosen, Tiesenhausen jt), keda on mainitud Eesti ajalookäsitluses vaid põgusalt. Samas oli tegu professionaalsete kindralitega, kes teenisid lahinguväljadel välja autasusid, mida tol ajal ei jagatud kerge käega.
Napoleoni sõdades võitles Vene armee koosseisus lisaks baltlastele veel Vene-Saksa leegion, mis formeeriti 1813. aastal Königsbergi juures ja kuhu kuulus ligikaudu 8000 meest, nende hulgas ka kuulus sõjateoreetik Carl von Clausewitz. Nii võitlesid 1813. aasta kampaania ajal koos nii venelased, baltisakslased kui ka riigisakslased ühise vaenlase Napoleoni vastu. Ajastut kui epohhi nimetas Kotšinev aumeeste, vaprate meeste maailmaks. Selle teadmisega sai minna lõunapausile.
Päeva neljanda ettekandega esines noor ajaloolane Ago Viigipuu, kes valgustas seni viimase Vene-Rootsi sõja 1808– 1809 sündmusi, kus oluliseks sõjatandriks oli Soome. Võitlus ei käinud niivõrd vaenupoolte vahel kuivõrd karmi põhjamaise kliimaga. Kaotused olid suured mõlematel, võitjana väljus Vene pool, kes liitis impeeriumiga seni Rootsile kuulunud Soome alad.
Täpsustava sõnavõtuga esines ettekande lõpus soome ajaloolane Martti Turtola, kes rõhutas sõjas võidelnud väeosade Soome päritolu ja kohalike aadlike venesõbralikkust, mida ei jaganud paraku talurahvas. Sõjaajaloolane Tiit Noormets peatus kriminaalkuritegevusel Eesti sõjaväes pärast Vabadussõda. Tabelis esitatud arvud vähenesid aasta-aastalt. Võis nentida, et igas sõjas ja sõjaväes on tehtud kuritegusid ja ka sõjaväelased on inimesed oma tugevate ja nõrkade külgedega.
Päeva viimase sõnavõtuga esines Reinu vend Mart teemaga "Baltikum kui geopoliitiline tasakaalu/murdepunkt". Läbi ajaloo on sõdu peetud ikkagi maa pärast. Nii ka vanal Liivimaal, mis asub enam-vähem Euroopa kontinendi keskel ja omab mõju igasse ilmakaarde. Mart Helme vaatles Ida-Lääne suhteid ja ekspansionistlikku poliitikat, mida on Liivimaal ajanud suurriigid. "Tänapäeval pole midagi muutunud, suurjõud ajavad oma egoistlikku poliitikat edasi, meie peame panustama omaenda kaitsepoliitikale, mis sisuliselt tähendab vasallikohustuse täitmist NATO-le. Kui ühel hetkel geopoliitiline kontseptsioon muutub, peab Eesti rahvas valmis olema," tõdes ettekandja.
Kaptenist ja ajaloolasest Rein Helmest
Sageli kujuneb elu sedasi, et ühe inimese tähendust hakatakse aegamööda üha enam aduma alles pärast tema surma. Minu kadunud hea kolleegi Reinuga nii juhtuski – 21. veebruaril Johan Laidoneri muuseumis toimunud mälestuskonverentsile kogunes sedavõrd palju kuulajaid, et ei jätkunud kõigile istekohti, samuti ei jagunud aega kõikidele esineda soovijatele (viimastega loodavad korraldajad kohtuda järgmisel aastal – seega ka käesoleva kirjutise autoriga).
Hinnates ettekandeid ja nende poolt ürituse üldisele meeleolule avaldatud muljet, julgeksin väita: teaduslikult kaalult ning kohatise humoorika ekspressiivsuse (juba omaaegse sõjaväelise sõimusõna "nokkloom" etümoloogiline seletus oli nauditav) poolest vastas sõjaajaloolase Helme kunagisele esinemisstiilile kõige enam ehk Tiit Noormetsa põhjalik ülevaade "Kuritegevus Eesti sõjaväes pärast Vabadussõda".
Harivalt informatiivne oli ka Ago Viigipuu käsitlus Vene-Rootsi sõjast 1808–1809, vastakaid mõtteid tekitas vähemalt minus ainult Napoléoni ja Aleksander I vahel 1807. aastal Tilsitis sõlmitud rahu võrdlus Molotovi-Ribbentropi paktiga (aga miks mitte ka Müncheni lepinguga?!). 20. sajandi totalitaarsete režiimide praktikat ei peaks siiski meelevaldselt üle kandma lausa sajandite taha, hoopis erineva ajastu ning teistsuguse ülesehitusega riikide konteksti.
Suursaadik Mart Helme ettekanne "Baltikum kui geopoliitiline tasakaalupunkt" oli oma eksalteeritud ideologiseeritud venevastase suunitluse poolest kindlasti "eine Klasse für sich", millele ma loomulikult kõigest hingest kaasa elasin. Kõigepealt esitati viisakalt kannatlikele kuulajatele olulisemaid üldteada fakte Eesti ajaloost, minnes seejärel sujuvalt üle päevapoliitilisele Vene-Eesti suhete vaagimisele. Sõnumi tuuma moodustas ülimalt hoiatav message: jätkuvalt imperialistlik Venemaa ei maga kohe sugugi ja ainult kannatlikult luurab Eesti järele. Vähemalt mul tekkis mulje, et parimal juhul on õuel juba 1938. aasta ning järelikult oleks tagumine aeg kaitsevõime tugevdamiseks. Nagu ütleb vene kõnekäänd: "Elame – näeme."
Ürituse akadeemilise poole lõpetas Rein Helme viimase monograafia "Barclay de Tolly" esitlus. Eesti Entsüklopeediakirjastust, raamatu toimetajaid, Reinu omakseid õnnitlen suurepärase, paljudel trükitud ja arhiiviallikatel fundeeritud ning luksuslikult väljaantud uurimuse puhul. Peaaegu ideaalne, ladusalt kirjutatud raamat. Tõsi küll, protagonisti positiivseid ametialaseid ja isiklikke omadusi tõstetakse mõnevõrra apologeetiliselt esile, samuti võinuks bibliograafias esinevate venekeelsete raamatute pealkirjad (kaasa arvatud nõukogudejärgsete!) olla korrektsuse mõttes trükitud vene tähtedega. Kuid igal juhul soovitan seda suurteost kõikidele Euroopa 19. sajandi alguse poliitilis-militaarsest ajaloost huvitatud lugejatele.
Sergei Stadnikov
