Toomas Tiivel on omaette fenomen mõtlemisvõimelise eestikeelse elanikkonna meeleruumis. Polegi tähtis, kas ta on parajasti teadlane, diplomaat või (napsu)kirjanik – omal delikaatsel ja elegantsel moel on ta aastakümneid loovinud arukais ringkonnis, jättes pealetükkimatul, ent veenval kombel ka mõningad jäävamad jäljed. Viimatine raamatukujuline jälg, „Maailma napsid“ viskab huvilisele kohe väikese vimka. Teed lahti, vaatad pilte, ja hammas läheb verele. Mitte niivõrd napsu(de), vaid teksti järele. Aga tekst on nii tillukeses kirjas, et raamatupoes või muidu käigupealt seda juba ei näe ega loe. Tuleb puhta usu pealt teos koju tarida, varustada end piibu ja prillidega ning asuda saladusi avastama. Hermeetiline värk! Lihtne lugeja võib-olla soovinuks veerandi võrra rohkem lehekülgi ja seejagu suuremat kirjatüüpi, ent olgu kriitika sellega läbi. Asi ise on ju põnev, ja mille jaoks meil siis luubid majapidamises olemas on.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel