Reisikirjandus on surnud, elagu kirjandus!
1. verstapost. Vanim reisikirjandus on suures osas väljamõeldis. “Odüsseia” loomise ajal, 8. sajandil enne nulli, polnud kompassigi leiutatud, nii et poleks saanud Homeroselt nõuda tegevuspaikade läbisõitmist. Siiani pole sotti saadud, kui palju hambassepuhumist on Marco Polo reisilugudes, mis pärit 13. sajandi lõpust. Lonely Planeti reisijuhtidel oleks toona kindlasti turgu olnud, kuid mis parata, polnud korralikke kaartegi.
Paljud autorid piirdusid läbinisti fantastiliste reisilugudega, olgu Dante “Jumalik komöödia”, Jonathan Swifti “Gulliveri reisid” või Voltaire’i “Candide”. Eesti reisikirjanduse esiklapseks võib pidada Faehlmanni-Kreutzwaldi “Kalevipoega”, kus juttu fiktiivsest visiidist peninukkide maale.
“Kalevipoeg” trükiti esimest korda 1862. Kulus veel viis aastat, kuni Jannseni Postimehes ilmus esimene algupärane eestlase reisikiri, Jüri Jürissoni “Eestimehe teekond ümber maailma “Askoldi” laeva peal”, hiljem lisandusid Lydia Koidula kirjad Euroopast. “Ma-ilm ja mõnda” sarja lood tõid suure maailma ka talurahvani.
2. verst. Nagu selgitab kirjandusteadlane Janika Kronberg, algas eestlaste suurem reisimine 19. sajandi lõpus. Rohkelt reisikirju avaldasid kaks Eduardi, Vilde ning tema tädipoeg Bornhöhe. Bornhöhe kirjutas Palestiinast, Egiptusest, Itaaliast ja Kreekast. Aastaid võõrsil viibinud Vilde tutvustas eesti lugejaid nii Pariisi maailmanäituse kui Makedoonia mässulistega. Friedebert Tuglas kirjutas Põhja-Aafrikast ja Lõuna-Euroopast ja Andres Saal jõudis välja Jaava saarele.
Kahe suure sõja vaheliseks ajaks olid mitmed rahvad ilma mööda pendeldamisega piisavalt harjunud, et kaugematestki kohtadest rääkivas sõnaloomes asenduks koloniseeriv-antropoloogiline eksootika inimpsüühika lahkamisega. Sellal kui Hemingway ja Remarque’i tegelased ilmakera eri paigus ennast otsisid, kõlas välismaale kolimine juba üpris argiselt ka meie Tammsaare loomingus.
Romaanis “Elu ja armastus” (1934) ütleb Irma emale: “Mis häda sul selle minu mehelepanemisega õige on! Liiatigi kus mul praegu terve maailm ees lahti. Ma võin kas või Inglismaale sõita, [–] sõidan ühes Kase Hildega.” Kui Irma räägib, et Hilde kavatseb kavaleri maha jätta, on emal seletus varnast võtta: “Loodab Inglismaalt parema leida, mis?” Kui Irma selgitab, et ega ta sealt meest lähe otsima, imestab ema: “Aga keda siis? Keda te ilmast otsite?”
3. verst. Sõda, okupatsioon ja raudne eesriie lahutasid eestlased vabast maailmast. Reaalajaline välismaa tundus Nõukogude Eestis elavale inimesele muinasjutuline, segu Dante põrgust, Swifti Liliputimaast ja Jules Verne’i saladuslikust saarest. Kõrvalepõikena, Andrus Kivirähki äsjailmunud novellikogus leidub “Gulliveri reisidel” põhinev pala, kus autor pilab ehitajast elukuninga ema sovetiaegset ülekullatud välismaa-nägemust, mida kroonib tühm ahnus.
Kirjanik Olavi Ruitlane ütleb iseloomustuseks: “See, mis Nõukogude raamatulettidele jõudis, ei olnud Nõukogude inimese, vaid tsensuuri valik.” Ideoloogia nõudis Lääne materdamist, lugusid tööliste virelemisest kapitalismis. Omajagu täitsid tellimust Egon Rannet, Vladimir Beekman ja Juhan Smuul, kuid Ülo Tuulik ja Herman Sergo tulid merepajatustes, mis veidi ka piiri taha põikasid, enamasti ideoloogiata toime. Siiralt vasakpoolne Arvi Siig reisis ja luuletas efektselt nagu tõeline läänemaine biitnik, ent vist pole liialdus väita, et välismaa jäi kodueesti kirjanduses tinglikuks mõisteks.
Arvo Valtoni “Muinasjutt Grandi leidmisest” (1976) algab nõnda: “See lugu juhtus minuga lõuna pool ekvaatorit kaheksa aastat neli kuud tagasi. Olin seal arvatavasti komandeeringus.” Eks Valton taotlebki kohavälisust, ent visandlik on ka Mati Undi võõramaine hotell (“Mõrv hotellis”, 1969). Kuuendiku planeedist haaranud Nõukogudemaa avarused jõudsid eesti kirjandusse üllatavalt vähe. Idakauguste loomulik avatus meenub Olev Remsu tekstides, kas või “Homses karikakras” (1976) vilksatas Krimm nii kodanlase kui hipi sõidusihina. Ain Kaalep käis läbi Kaukaasia ja Kesk-Aasia ning need reisid jõudsid ka tema luulesse. Eelmise Liidu langemise järel on eestlased asunud planeedikuuendikku taas läbi kirjutama, näiteks Ruitlase “Kroonu” pööraselt naljakad armeemälestused.
Reisumees Tiit Pruuli nendib, et teoseid loodi nõukogude ajal vastavalt liikumisvõimalustele. Kui siinpool eesriiet lõid kirjanikud olustikupilte Siberi küladest (Lilli Prometi “Meesteta küla”, Nikolai Baturini “Karu süda”), siis liikusid Valev Uibopuu romaanide tegelased Põhja-Euroopa sadamates, Karl Ristikivi omad Lõuna-Euroopas, Arvi Korgi omad Kanadas. Janika Kronberg lisab, väliseestlaste kaudu haaras meie kirjandus ka okupatsiooniajal üsna kaugeid kante, näiteks Aksel Valgma tekstid sündisid Austraalias, Erika Aland-Verniku ja Karl Asti omad Brasiilias.
4. verst. Kui hilistel 1980ndatel hakkasid piirid avanema, põrutasid loomeinimesedki Läände. Mõned muusikud naasid märja kassina, jäid tollis steroidide või kanepiga vahele. Mõni jurist või usumees, kuuldavasti, tõi taksotäie kodutehnikat. Kirjanikud, selmet tarnida värsket vaba maailma kogemust, olid alul üpris sõnatud.
Kronberg selgitab, et nõukogude ajal olid alla surutud või piiratud kaks asja – reisid sotsialismileerist väljapoole ehk siis inimelu horisontaalne mõõde, avarus, ja teiseks isiklik elu, mälestused, intiimsed asjad ehk siis vertikaalne mõõde või sügavus. Kronbergi sõnul on kirjastaja Epp Petrone need kaks vajalikku ja müüvat suunda hästi ära tabanud. “Seks välismaalasega on nende kahe suuna sümbioos,” viskab Kronberg nalja, kuid lisab siis: “Aga miks ka mitte.”
Esimene tekst, mis kätkes ühtaegu avarust ja sügavust, oli Tõnu Õnnepalu esikromaan “Piiririik”, mis ilmus 1993. aastal pseudonüümi Emil Tode all. Mingit kramplikku eksootikataotlust “Piiririigis” muidugi pole, kuid ajale täiesti loomulikult on Lääne-Euroopaga suhestumine seal üks kandvatest teemadest, võib lausa öelda, et Lääs on seal ise tegelane.
Kaur Kenderi romaani “Iseseisvuspäev” (1998) karm peategelane Karl suhtub Läände aukartuseta. Kuigi Rootsi ja Soome pole enam muinasmaa, on seal küllaga, mida võtta, ning Karl kasutabki läänlasi ära, kuidas aga oskab. Kenderi “Ebanormaalne” (2000) on mõnes mõttes tagasilangemine, sealne New Yorgi kirjeldus pigem romantiline.
Välismaa sisenes eesti kirjandusse sedaviisi, kuidas kirjanikud liikuma pääsesid. Kadunud Jüri Ehlvesti elektriliseks unenäoks pööratud argilood põikasid sujuvalt nii Briti saarte kalkunikitkujate kui Poola kiirteeprostituutide hulka. Peeter Sauter reisis ja elas Euroopas ning kirjutas, mida nägi. Kuid enne, kui turism ja komandeeringud raudse eesriide lõplikult Kuusakoskisse kärutasid, tuli läbi elada tekstuaalne karjalaskepäev.
5. verst. Muidugi ilmus reisikirjandust ennegi, kuid vulkaanina plahvatasid reisi- ja kohalood siis, kui Epp Petrone otsustas enda menuka “Minu Ameerika” tuules raamatusarja algatada. Praeguseks on väljas üle poolesaja “Minu...”-raamatu. “Kunagi arvasin, et teemegi sada raamatut, aga nüüd arvan, et teeme kauem,” lubab Petrone.
Tiit Pruuli, kelle Go Groupi kirjastus samuti reisilugusid avaldab, peab Petrone “Minu...”-sarja ärilises mõttes edukaimaks kodumaiseks kirjanduslikuks projektiks. “Suur lugejamenu tähendab, et vaatamata internetile, Skype’ile ja muule,” selgitab Pruuli, “on võõraste maade ja kultuuride kirjeldamine huvitav. Eraldi reisikirjandus ei ole ka mujal maailmas kuhugi kadunud, vastavad riiulid raamatukauplustes on pikad.”
“Minu...”-sarja võõramaalugude autorid on valdavalt naised. Ehkki nüüdseks on lisandunud ka teist tooni lugusid, nagu koduvägivallast rääkiv Helmi Vela “Minu Albaania”, paistis sarja algus silma vaimustunud kirjeldustega võõrastest maadest ja meestest, keda seal leida võib. Omamoodi hauasamba välismaa-apoteoosile püstitas Jaak Urmet, kes avaldas Grete Márquezi nime all satiirilise fantaasia “Eesti naise õnn”.
Uut taktimõõtu võõramaakäsitluses kuulutas Aare Pilve mõttelooline “Ramadaan”, mis oli korraga nii Go Groupi reisikirjanduse kui Kultuurkapitali esseistika aastaauhinna nominent. “Ramadaan” räägib küll Itaaliast, aga veel rohkem tsivilisatsioonist ja inimestest.
6. verst. Kui küsin, millal murdis eesti kirjandus läbi raudse eesriide, või vahime ikka veel muud maailma nagu vasikad, kiidab Peeter Sauter, et tema igatahes vahib edasi nagu vasikas ja olevatki täitsa hea vaatenurk. “Ei saa ju teeselda, et oleme omanud poolt maailma, nagu inglased või portugallased, ja võiks kõike seda ilmaelu nüüd laisalt ja loiult tuielda.”
Olev Remsu nõustub, et oleme viimaks võõrad maad kirjandusgeograafiasse kandnud. “Eks see ole üks üleilmastumise märke,” selgitab Remsu. “Vanasti oli naaberkihelkondagi minek suursündmus. Ja milliseid jutte kaugete paikade kohta kokku keerutati! Näiteks lätlaste kohta. Nüüd käivad tallinlased rohkem Helsingis kui Tartus. Vaat, Maardu, see on uudis, aga mitte Praha või Pariis.”
Uudisteostes, nagu näiteks Urmas Vadi “Tagasi Eestisse” või Mart Kivastiku “Vietnami retsept”, hakkab hästi silma, et võõrad maad pole enam kramplikult eksootilised nähtused. Murdepunkti võib sättida ka Jan Kausi romaani “Tema” (2006) juurde, Tiit Pruuli pakub, et välismaa normaliseerimist esindavad Kenderi, Tiit Aleksejevi või Kadri Kõusaare raamatud.
Vadi kinnitab, et Austraalia-kogemust raamatus kasutada ei olnud tal üldse plaanis. “Olime naisega Austraalias kokku seitse kuud,” räägib Vadi. “Me mõlemad mõtlesime, et enne seda kui me saame lapsed ja võtame hiiglasliku pangalaenu, et enne seda võiks kuhugi kaugele minna. Korjasime farmides puuvilju, ostsime bensiini ja sõitsime pool Austraaliat läbi.”
Ka Mart Kivastik ütleb, et Vietnam sai vaid juhtumisi tema esikromaani keskkonnaks: “See oli koba. Mu sõbrad käisid seal ja kiitsid üles. Ja siis, kui üks teine sõber hakkas minema, ma ei kõhelnud, kõhklesin raha pärast muidugi, lennukipilet on kallis, aga läksin kaasa. ” Kivastik juhib tähelepanu sellele, et sõna “reisikirjandus” talle ei istu: “Mulle meeldib lihtsalt kirjandus. Reisi või mitte, pole tähtis. Peaasi, et oleks hää.”
Noorte autorite joaks on planeet mõistagi terviklik ja piirivaba. Järjepanu kaks kanget raamatut ilmutanud Kaur Riismaa kirjutab eepilisi luuletusi, mille tegelased satuvad sõja või seiklushimu ajel kõikjale maailmas. Riismaa kohavalik on kirev, ent esiplaanil on alati inimene. Narva-Jõesuu on Riismaale sama tähtis kui New Orleans. Ameerika või Pariisiga ta ei epateeri, nagu tegid Arvi Siig või Tõnu Trubetsky omal ajal – võluvalt ja põhjendatult, kuid siiski.
Kirjanduse eesmärk on mõtestada inimesi, sõltumata asukohast või rassist. Värskes romaanis “Vietnami retsept” kirjutab Kivastik: “ See oli ahnus, mis kannustas ühtemoodi nii eestlasi kui vietnamlasi. [–] Päris kurb, et nad nii ühtemoodi on.”
Eesti kirjandus on kasvanud üle eesti keele piiri. Venekeelse Andrei Ivanovi “Hanumani teekond Lollandi” ja ingliskeelse Justin Petrone’i “Montréali deemonid” esindavad mõlemad ilukirjandust, kus võõrad paigad sees, kuid esikohal lugu. Graham Greene’i “Meie mees...” Havanna asemel Tallinna ei sattunud, kuid popp Briti krimikirjanik Peter Robinson avaldas tänavu põnevusromaani, mille tegevus toimub Eestis.
Äsja sõitsid Karl Martin Sinijärv ja Jürgen Rooste piki Mississippi jõge New Orleansist Chicagosse ja muidugi läbi Memphise, et kahe peale mitu asja kirjutada, milles kohavaim oluline. Peeter Helme võttis Areeni-tööst puhkuse, ammutamaks romaaniainest Saksamaa tööstuspiirkondadest. Jaan Malin ehk Luulur toob auhindu rahvusvahelistelt luuleprõmmudelt (poetry slam), ja muidugi on ta vaid üks reisivatest kirjanikest, kes teadvustavad meid mujal.
Reisikirjandus kui žanr ei kao kuhugi, kuid uuri millist allikat tahes, maailma trükituimate raamatute nimekirjas seisab pärast piiblit, koraani ja esimees Mao tsitaate ikkagi ilukirjandus. Küsimus on vaid temaatikas. Praegu rühib kirjanduse peavool E. L. Jamesi üllitise “Viiskümnend halli varjundit” sabas sugulugude niisketele tippudele. Ei lähe kaua, kui eesti kirjanduski seksuaalselt ärkab.
Et üleilmastumise tingimustes toime tulla, on tarvis laia maailmakogemust. Lugegu Viru ärika taustaga ühiskonnategelased pealegi ainult raha, ilmakera asukatest mitmekesist ülevaadet andev kodumaine kirjandus on kütus, milleta eesti rahvas 22. sajandisse ei sõida.
Kolmkümmend aastat tagasi oli just kirjandus see vabaduse ruum, kuhu sai minna. Ühelt poolt muidugi kirjandus, mis tuli piiri tagant (enamasti küll ka aja tagant). Õieti oli veel võimsam, kui seda ruumi suutis pakkuda eesti kirjandus. Ja tuli ette, et suutis. Piirid võisid ju olla kinni ja tegevuspaikade geograafia kitsas, aga parem osa sellest kirjandusest pakkus ikkagi vaimse vabaduse kogemust.
Ma ei ütleks, et Mati Unt, Paul-Eerik Rummo või Jaan Kaplinski oleksid olnud halvas mõttes kolklikud autorid, või et Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” oleks olnud kolklik teos, mis siis, et selle tegevus toimus kuskil metsade taga Stalini-aegses “pimedas” külas. Seal oli vabadust ja hoogu ja sellest saadi väga hästi aru ka nendes suurlinnades, mida autor siis oma ihusilmaga veel näinud polnud.
Aga samas, ma mäletan ka seda kolmekümne aasta tagust tunnet, et tahaks küll kunagi kirjutada romaani, aga seda ei saa ju teha Tartus ega Tallinnas, üldse Eestis. Et romaan on midagi sellist, mille tegemiseks tuleb minna kuhugi suuremasse kohta. Lõpuks juhtus tõesti nii, et oma esimese romaani kirjutasin ma Pariisis. Aga eks see olnud ka lihtsalt uue aja märk (ja selle uue aja tuleku lõhn oli kuidagi õhus juba kolmkümmend aastat tagasi Tartus).
Mina ei usu, et ühelgi ajal oleks kirjanikul seda aega kujutada kergem või raskem. Igal ajal on see ühe raske. Tsensuur mõjub kirjandusele piiravalt, aga ka viljastavalt. Suur reisimisvabadus on samuti nii võimalus kui takistus. Ega siis kõiksugu maailma kohtade nägemine või elamine metropolides veel kellestki iseenesest kirjanikku tee.
Tõnu Õnnepalu
