Reisipakkumine - Grand Tour Itaalias

Näitus “Grand Tour. Eesti kunstnikud Itaalias” Kumus, avatud 5. aprillini 2009.

Keskmise turisti grand tour Itaalias kestab tänapäeval umbes nädala, ehk küll on küllalt neidki, keda töö- või peresuhted on selle maaga pikemalt sidunud. Vanasti kuulus põhjalik Itaaliaga ja tema rikkaliku kunstivaraga tutvumine jõuka, eeskätt aristokraatse publiku haridustee juurde, rääkimata lugematutest kunstnikest, kes seal renessansist peale sageli aastaid veetsid, end kuulsa pärandi najal, aga ka tunnustatud kaasaegsete meistrite juures koolitades ja muidu harides. Tiina Abeli koostatud näitus “Grand tour” Kumus annabki ülevaate, kes siinsetest kunstnikest – 19. sajandi algupoolest alates ning 1930. aastatega lõpetades – Itaalias käis, mida seal nägi ja millise jälje see tema loomingule jättis.

Õigupoolest oleks näituse ajalist diapasooni võinud laiendada tänase päevani välja, sest kas või Veneetsia biennaalide tähendus meiegi kunstnike jaoks on üldtuntud. Nõukogudeaegsed Itaalia-reisid ei kajastu mitte ainult Evald Okase või Enn Põldroosi, vaid põgusamalt ka Leili Muuga, Aleksander Pilari, Eduard Einmanni, Valdemar Väli ja kaudsemalt küllap mõne teisegi, näiteks Helene Kuma loomingus. Alati ei pruugi ühe või teise maa kultuuri mõju avalduda selle looduse, kultuurimälestiste või rahvatüüpide kujutamises, ei pruugi koguni sealviibimisega seotud olla; sellest annavad tunnistust näiteks Olev Subbi tööd 1960. aastate lõpust. Kindlasti vääriks uurimist itaalia transavangardistliku kunsti, disaini ja moe mõjude ulatumine siiakanti.

See kõik oleks aga nõudnud lisaruume ja lisaaega, materjalist ning ajastust johtuvalt teistsugust lähenemist, teisi kuraatoreidki. Abel on, küllap õigesti, hoidnud näitust ajalistes raamides, mis kindlustavad selle terviklikkuse.

Termin “grand tour” (suur turnee) ahvatleb, muidugi, rõhutama Itaalia-reiside turistlikku aspekti. Seda näib olemasoleva materjali iseloom ka soodustavat. Näituse köitvamate eksponaatide hulka kuuluvad maalide, joonistuste ja skulptuuride kõrval Kolu mõisast pärit Vene laevastiku mitšmani Ottocar von Ungern-Sternbergi 1870. aastatel tehtud fotod Napolist ja Sitsiiliast ning Richard de Saint-Noni ning Jean-Pierre-Louis-Laurent Houeli 1780. aastatel Pariisis välja antud raamatud Lõuna-Itaaliast (TÜ raamatukogu). Houeli akvatintasid Sitsiiliast, Maltalt ning Lipaari saar­telt on kopeerinud Tartu ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause, kelle joonistusi on samuti eksponeeritud.

Need, nagu mitmed muud teostegrupid näitusel, kajastavad viimaseaegseid uurimusi, iseäranis baltisaksa kunsti ja kultuuri osas. Näiteks, Otto Friedrich Reinhold von Moelleri väljapanekus on tunnetatav Tretjakovi galerii teaduri Ljudmila Markina Moelleri-monograafia mõju. Küsitav on siiski tema kompositsiooni “Evangelist Johannes jutlustamas Patmose saarel” eskiisi ja muude kompositsioonietüüdide eksponeerimine alapealkirja “T(o)uristid” kandvas näituseruumis; kunstnikke ei saa üldse käsitleda turistidena tavapärases mõistes, sest nad näevad kõiges ümbritsevas toormaterjali oma loominguks. Hiljuti näitas ETV-2 Urmas Oti 1988. a intervjuud Nikita Mihhalkoviga, kus too väljendas just sedasama mõtet.

Pisut küsitav on ka viimasel ajal sagenenud komme segada autoreid, riputada Johann Köleri tööd läbisegi Julie Hagen-Schwarzi, Woldemar Krügeri või koguni Arnold Kalmuse omadega, liiatigi, et viimase “Roomlanna” (1927) sünd pole seotud Itaal ia, vaid hoopis Vassili Šuhhajevi stuudio või Académie de la Grande Chaumière’iga Pariisis. Akadeemilis-hilisromantiline Itaalia-kiindumus ei lõimu kuigi hästi art déco ajastu uusasjalik-klassitsiseeriva suunaga, Köleri tase Kalmuse omaga, ent, ausalt öelda, selles ekspositsioonis on “Roomlannale” raske leida sisuliselt sobivamat kohta.

1920.–30. aastate eesti kunstnike töid on üldse esindatud minimaalselt, reisisihina ei olnud see tollal kaugeltki nii populaarne kui Pariis. Siiski meenuvad lisaks näitusel esitatud Konrad Mäe, Karin Lutsu, Henrik Olvi ja ­Aleksander Kulkovi töödele veel mitut puhku seal käinud Roman Nymani, August­ ­Janseni, Osvald Esloni tööd, Valli Elleri stažeerimine Faenzas, Jaan Grünbergi ja ­Eduard Wiiralti 1926. a reis, mis küll vaid epistolaarses pärandis kajastub.

Tallinnas olid 1937–1938 mõned itaalia kaasaegse kunsti näitused, eesti kunsti näitus toimus Roomas 1937, teatud huvi novecento vastu oli 1930–1940. aastate piiril pallaslaste seas, Mussolini režiimist hoolimata, tärkamas (selle märgiks on näiteks Endel Kõksi 1942. a Itaalia-fantaasiad) – ühesõnaga, tundub, et eesti-itaalia kunstisuhted sel perioodil vajaksid siiski ülevaatamist-läbimõtlemist.

Vaatamata mõningatele vaieldavatele küsimustele on näitus ilus (kujundaja Urmas Viik).

Sellele annavad piduliku aktsendi Carl Timoleon von Neffi, ­August Weizenbergi, Köleri, Mäe ja Ants Laikmaa tuntud ja vähemtuntud tööd, see sisaldab palju värsket materjali (peale muuseumide ka erakogudest),pakub mõtlemisainet, on adresseeritud erinevatele vaatajatele.

Eriti soovitatav on seda külastada neil, kes kavatsevad ette võtta grand tour’i Itaalias.