04.01.2008, 00:00
Reisisihiks oli meile Rotermann!
Arhitekt Margit Mutso kirjeldab aasta 2007 arhitektuurisündmust number üks.
Rotermanni kvartali arengust ajendas mind kirjutama mitmete
mittearhitektidest tuttavate vaimustus selle uue keskkonna üle, mis
Tallinna vanalinna ja mere vahelisele alale on tekkinud. Mis eriti
rõõmustav – samal ajal on kosta ka heakskiitev mõmin
arhitektkonna poolt.
See ei ole tavapärane! Eesti loomeliitude aastalõpuseminaril tõsteti üles teema massi- ja elitaarkultuuri vastuoludest, sama probleem on üsna teraval moel aastaid ka arhitektuuris püsinud. Pikalt on mind painanud küsimus: kas on võimalik tänapäeval leida arhitektuurset keelt, mis rahuldaks võrdselt mõlemaid pooli, pakuks tegijatele tegemislusti ning kutsuks samas esile positiivset kriitikat linnakodanike poolt? Tundub, et Rotermanni nelja esimese majaga on selles suunas märki tabatud. Mis siis on see, mis teeb sellest üdini moodsast keskkonnast ja neljast popist majast üldise lemmiku?
Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe... “Modernistlik linnaehitus on devalveerinud linnas elamise mõtte,” teatab veendunult noorema põlvkonna arhitekt, Rotermanni kvarteti üks autoritest Villem Tomiste. Tõsi see on, et kaalutletud linnaplaneerimine on loonud hulgaliselt kõigile standarditele vastavaid selge konstruktsiooni ja fassaadiloogikaga elamualasid, kus arhitektuur on hästi ökonoomne, hästi lihtsalt ehitatav, funktsionaalsete täisnurksete plaanilahendustega, et mugav oleks standardmööblit paigutada, kus on optimaalselt normeeritud päikesesisaldus, et batsillid sureks, ning majade vahel on hästi organiseeritud ja orienteeritud muruplatsid lastele ja lemmikloomadele, mõni puuke akende all, et jätkuks hapnikku. See on ju hea?
Aga näe, nüüd tuleb 21. sajandi arhitekt sümboolse nimega arhitektuuribüroost Kosmos ja teatab, et see kõik on jama! Inimene ei armasta linnas elades avaraid vaateid üle nürimeelsete murulappide ega monotoonseid ökonoomseid täisnurksete plaanide ja ideevaeste fassaadidega kastmaju. Ilus elu linnas on miskit muud kui rohelise maaidülli hale vari või tuima ükskõiksusega rittalaotud tüüpmajad.
Ja vastulauseks pakuvad Kosmose arhitektid Ott Kadarik, Mihkel Tüür ja Villem Tomiste välja linnaruumi, mis on täis salapära, ootamatuid kohtumispaiku, mitmefunktsioonilisi maju, kus allkorrusel on kohvikud, poed ja kontorid ning üleval korterid. See on koht, kust pääsed liikuma ühistranspordiga või jala või rattaga, kus kitsad kivised tänavad viivad avaramatele väljakutele, kus looduse asemel mängib linnadisain ja lauspäikesepaistet asendavad tänavalaternad. Majad seejuures on ootamatute nurkadega, põnevate fassaadidega ja rohkete detailidega.
Kõlab tegelikult nagu Tallinna vanalinn? “See ei ole vanalinlik keskkond, on lihtsalt linlik keskkond,” ütleb Tomiste. ”Selline ongi tänapäevane linn!”
Visuaalselt neljast eri värvi majast koosnev kooslus on tegelikult üks hoone. Nii oli ta ette nähtud detailplaneeringus ning sellisena käsitlesid seda ka paljud teised arendaja poolt korraldatud konkursil osalenud arhitektid. Tajutavalt üheks liitub ta esimese korruse kaubanduspinnal ja maa-aluses parklas. See, et Kosmose kollektiiv ühest hoonest neli tegi, on ehk kõige olulisem linnaehituslik nüanss, mis tõi neile ka esikoha.
Edasi kujunes asi juba iseenesest – loomulikult parkimine maa alla, sissepääsud maa peale ja tõstetud tasapinnale, hoonete vaheline ruum jäeti kitsaks, pingestatuks ning määrati vaid jalakäijatele.
Haljastust pole siia ette nähtud, kui, siis ehk pisut katusele.
Erand lik on ka esteetiline lähenemine fassaadidele: majad ei ole modernismist nakatunud klaas- või betoonkastid, nagu lihtsad linnakodanikud tavatsevad uusehitiste kohta halvustavalt öelda, vaid kolme hoone materjal on sellele kohale traditsiooniline – tellis, ja mitte tavaline tellis, vaid iga maja tarvis on disainitud oma nn firmakivid. Vaid valge voldikmaja on kaetud väikeste tellisfassaadidega haakuvate plaatidega.
Hoonete arhitektuurikeel on äärmiselt mänglev, kolmel hoonel isegi pisut rahutu, kuid mitte häiriv. Vaid õhukese oranži maja fassaad on lahendatud naabritele tasakaaluks aldorossiliku rahuliku akenderütmiga. Veel üks oluline nüanss – majade fassaadid pole nüüdisajale omaselt pealekleebitud, millest mingi hetk võiks loobuda, vaid need on seotud hoonete konstruktsioonidega ning on majadele “pärisosaks”: voldid, rõdud, sisse- ja välja-asted püsivad majadel hoonete surmani.
Hoonete valmimisprotsess oli tänasele Eestile täiesti ebakohane – paljud lahendused on sündinud katse-eksitusmeetodil kohapeal, mitte joonestuslaua taga. See pole kerge ei ehitajale ega arhitektile, aga tulemus on seda väärt! Hoonete-vahelised ootamatud kaldteed ja trepid eri tasapindadega loovad põneva maastiku, mida täiendavad läbikomponeeritud linnadisaini elemendid. Kogu keskkond on mitmekihiline ning ootamatute avauste, vaadete ja detailselt kujundatud maastikuga. Tõsi, projekt on tehtud veel palju ägedama avaliku linnaruumi tarvis, kuid tundub, et siinkohal sai arendaja mõõt täis või lihtsalt hakkas rahast kahju. Mängitud juba küll! Ehk tulevikus?
Kuid ikkagi jääb painama küsimus – miks lihtsatele inimestele see lahendus meeldib? Pakun, et vastus on metafüüsika (nagu kunst tervikuna) – tabatud on koha hinge, loodud on killuke romantikat. See puudutab eriti meid, kes me oleme pärit trööstitutelt “mägedelt”, Annelinnast või Mai-rajoonist. Seesinane seletab ilmselt ka nõukamälestustest pääsenute otsinguid nn vana romantika suunas, mis on viinud põllupealsete nn Disney-külade tekkeni, see on lihtsalt “Dallase” ja “Armulaeva” seriaaliga kasvanud põlvkonna arusaam romantilisest keskkonnast.
Väike kivi maandub kindlasti siinkohal meie, arhitektide kapsaaeda, kes me pole osanud või jõudnud süüvida kaasmaalaste hinge, küsida endilt, miks paljud inimesed nüüdisarhitektuuriga kaasa ei tule. Tõsi, neofunkstiil kui romantiline mälestus eelmisest eesti ajast on seda lünka siiski üsna edukalt täitnud ja ehk nii mõnegi mannetu tare-tarekese ära hoidnud.
Mis sest, et Rotermanni kvartal on ilma roheluse, lillede ja liblikateta, ilma viilkatuste ja klombitud paekivita, siin on tekkimas midagi, mis liigutab. Tuleb välja, et nüüdisaegne poeetiline keskkond võib olla kivine ja tihe nagu ennemuistsel aal loodud vanalinnad, ainult mitmekihilisem ja tänapäevasema disainiga. Rotermanni uued majad on peenekoelised ning tundelised, suurte majalahmakatega sellist keskkonda ei loo. Siinkohal kummardus tellija poole, kes kindlasti pidi loobuma mitmetest tulusatest ruutmeetritest, mis nüüd avaliku ruumi “nahka läksid”. Ka oma siselahenduste poolest, mis ei paku igavlevaid siledaid seinu ja avaraid klaaspindu, vaid mängivad oma fassaadilahendusest tulenevate sopistuste ja asümmeetriliste seintega, on majad põnevad.
Siinkohal meenuvad mulle üsna sagedad vaidlused arendajatega, kes ei taha uskuda, et eesti inimesed on loomingulised ja vaimukad ning leiavad mööblipaigutusvõimalusi ka asümmeetrilistes ruumides ja viltuste seinte vah el. Tuba ei pea olema tingimata täisnurkadega nelinurk! On ju veel musttuhat põnevamat võimalust!
Miks sellise linnaruumi tekkimine on nii haruldane? Miks ikka ja jälle kiputakse linnaplaneerimises käest mängima suurepärased võimalused luua midagi erilist ja ainukordset?
Paljuski on selle taga ökonoomsed tellijad, kelle ettekujutus nüüdisaegsest linnaruumist ei taha kuidagi muutuda; ja miks ta peakski – nii on kõige soodsam, vähemalt arendajale. Selle nägemuse elluviimisega mindi üksvahe lausa sinnamaani, et nõuti arhitektide koolituse taasviimist tehnikaülikooli. Ikka selleks, et arhitektidest korralikke majanduslikult kalkuleerivaid roboteid kasvatada, kes teaks, mis miski maksab ja kuidas saaks seda odavalt ehitada.
Kosmose-arhitektid on paljudele pigem pinnuks silmas, näe, tulevad ja teevad siin pulli...
Oma osa on muutumatutes linnaplaneeringutes ka paljude linnaplaneerijate ja kohalike omavalitsuste ametnike ettekujutusel heast linnaplaneeringust: hea on see, kui on rohkelt avarust, palju parkimiskohti, prügisorteerimispaikasid ning jõudsalt rohelust, märgatavalt vähem pööratakse tähelepanu arhitektuursele mitmekesisusele, veel vähem koha hingele. See on liiga metafüüsiline mõõtmatu termin. Meil puuduvad inimesed, kes suudaks või tahaks muuta linnaehituses seda, mis ennast ammendanud, kes jagaks nõuandeid või ettepanekuid, kes analüüsiks ja teeks järeldusi. Usun, et üks avara pilgu ja suure hingega riigiarhitekt kuluks Eesti riigile küll marjaks ära.
Siinkohal heidaks pilgu veel kord Rotermanni kvartalile, küsides, kuidas selline lahendus üldse sündida sai. Edaspidisele mõeldes on oluline teada, mis eelnes ehitusprojektile, sest piirkonna ehituse algus üheksakümnendate lõpul ei tõotanud just palju.
See oli aastal 1999, kui Eesti Arhitektide Liidu esimees Kalle Vellevoog kirjutas toonasele linnapeale Jüri Mõisale: “Teadupärast puudub Rotermanni kvartalil tänaseni kehtestatud detailplaneering, mis aga ei takista ehitus- ja projekteerimistegevust antud kvartalis (hotell Metropol, Multiplex-kinotsentrum jne). Säärane kaootiline ja reguleerimata tegevus on viinud juba esimeste tagasilöökideni – piirkonna slummistumise alguseni.”
Edasi teeb liit ettepaneku ehitustegevus siin peatada ning kutsuda piirkonna edasise arengu analüüsiks kokku toimkond EALi ja Tallinna Linnavalitsuse liikmetest. Sellest kokkusaamisest, kus osalesid lisaks eelnimetatutele ka muinsuskaitse esindajad, sündis Rotermanni kvartali tsoneerimiskava, mille vormistasid lõplikult Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik. Jaotus määras olulisemad liikumis-ühendusteed ning ehitusreeglid ja
-piirangud alal. See oli murranguline samm kogu piirkonna jaoks ning tagas juba edasise positiivse detailplaneeringute koostamise (AS Reng, arhitekt Martin Aunin).
Detailplaneeringust järgmine loogiline samm parima võimaliku projekti saamiseks oli arhitektuurivõistluse korraldamine (paraku küll ainult kutsututele). Sellist laiapõhjalist koostööd huvigruppide vahel soovitaksin kaaluda ka edaspidi, mõeldes just olulisematele piirkondadele linnades. Vägisi näib praegu kiiva kiskuvat Tallinna sadama-ala, läbimõtlemata on Paljassaare saatus jne.
Ehitusbuum on sedakorda seljatatud, aeg on lugeda tibusid ja valmistada end ette järgmiseks tõusulaineks. Üleskutse kohalikele omavalitsustele kõlaks: luua linna, mida inimesed armastaks, mis hoiaks neid kolimast linnatagustele põldudele, või mõelda, millised oleks õiged põllukülad, kuhu inimesed kahetsemata võiks elama asuda.
See ei ole tavapärane! Eesti loomeliitude aastalõpuseminaril tõsteti üles teema massi- ja elitaarkultuuri vastuoludest, sama probleem on üsna teraval moel aastaid ka arhitektuuris püsinud. Pikalt on mind painanud küsimus: kas on võimalik tänapäeval leida arhitektuurset keelt, mis rahuldaks võrdselt mõlemaid pooli, pakuks tegijatele tegemislusti ning kutsuks samas esile positiivset kriitikat linnakodanike poolt? Tundub, et Rotermanni nelja esimese majaga on selles suunas märki tabatud. Mis siis on see, mis teeb sellest üdini moodsast keskkonnast ja neljast popist majast üldise lemmiku?
Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe... “Modernistlik linnaehitus on devalveerinud linnas elamise mõtte,” teatab veendunult noorema põlvkonna arhitekt, Rotermanni kvarteti üks autoritest Villem Tomiste. Tõsi see on, et kaalutletud linnaplaneerimine on loonud hulgaliselt kõigile standarditele vastavaid selge konstruktsiooni ja fassaadiloogikaga elamualasid, kus arhitektuur on hästi ökonoomne, hästi lihtsalt ehitatav, funktsionaalsete täisnurksete plaanilahendustega, et mugav oleks standardmööblit paigutada, kus on optimaalselt normeeritud päikesesisaldus, et batsillid sureks, ning majade vahel on hästi organiseeritud ja orienteeritud muruplatsid lastele ja lemmikloomadele, mõni puuke akende all, et jätkuks hapnikku. See on ju hea?
Aga näe, nüüd tuleb 21. sajandi arhitekt sümboolse nimega arhitektuuribüroost Kosmos ja teatab, et see kõik on jama! Inimene ei armasta linnas elades avaraid vaateid üle nürimeelsete murulappide ega monotoonseid ökonoomseid täisnurksete plaanide ja ideevaeste fassaadidega kastmaju. Ilus elu linnas on miskit muud kui rohelise maaidülli hale vari või tuima ükskõiksusega rittalaotud tüüpmajad.
Ja vastulauseks pakuvad Kosmose arhitektid Ott Kadarik, Mihkel Tüür ja Villem Tomiste välja linnaruumi, mis on täis salapära, ootamatuid kohtumispaiku, mitmefunktsioonilisi maju, kus allkorrusel on kohvikud, poed ja kontorid ning üleval korterid. See on koht, kust pääsed liikuma ühistranspordiga või jala või rattaga, kus kitsad kivised tänavad viivad avaramatele väljakutele, kus looduse asemel mängib linnadisain ja lauspäikesepaistet asendavad tänavalaternad. Majad seejuures on ootamatute nurkadega, põnevate fassaadidega ja rohkete detailidega.
Kõlab tegelikult nagu Tallinna vanalinn? “See ei ole vanalinlik keskkond, on lihtsalt linlik keskkond,” ütleb Tomiste. ”Selline ongi tänapäevane linn!”
Visuaalselt neljast eri värvi majast koosnev kooslus on tegelikult üks hoone. Nii oli ta ette nähtud detailplaneeringus ning sellisena käsitlesid seda ka paljud teised arendaja poolt korraldatud konkursil osalenud arhitektid. Tajutavalt üheks liitub ta esimese korruse kaubanduspinnal ja maa-aluses parklas. See, et Kosmose kollektiiv ühest hoonest neli tegi, on ehk kõige olulisem linnaehituslik nüanss, mis tõi neile ka esikoha.
Edasi kujunes asi juba iseenesest – loomulikult parkimine maa alla, sissepääsud maa peale ja tõstetud tasapinnale, hoonete vaheline ruum jäeti kitsaks, pingestatuks ning määrati vaid jalakäijatele.
Haljastust pole siia ette nähtud, kui, siis ehk pisut katusele.
Erand lik on ka esteetiline lähenemine fassaadidele: majad ei ole modernismist nakatunud klaas- või betoonkastid, nagu lihtsad linnakodanikud tavatsevad uusehitiste kohta halvustavalt öelda, vaid kolme hoone materjal on sellele kohale traditsiooniline – tellis, ja mitte tavaline tellis, vaid iga maja tarvis on disainitud oma nn firmakivid. Vaid valge voldikmaja on kaetud väikeste tellisfassaadidega haakuvate plaatidega.
Hoonete arhitektuurikeel on äärmiselt mänglev, kolmel hoonel isegi pisut rahutu, kuid mitte häiriv. Vaid õhukese oranži maja fassaad on lahendatud naabritele tasakaaluks aldorossiliku rahuliku akenderütmiga. Veel üks oluline nüanss – majade fassaadid pole nüüdisajale omaselt pealekleebitud, millest mingi hetk võiks loobuda, vaid need on seotud hoonete konstruktsioonidega ning on majadele “pärisosaks”: voldid, rõdud, sisse- ja välja-asted püsivad majadel hoonete surmani.
Hoonete valmimisprotsess oli tänasele Eestile täiesti ebakohane – paljud lahendused on sündinud katse-eksitusmeetodil kohapeal, mitte joonestuslaua taga. See pole kerge ei ehitajale ega arhitektile, aga tulemus on seda väärt! Hoonete-vahelised ootamatud kaldteed ja trepid eri tasapindadega loovad põneva maastiku, mida täiendavad läbikomponeeritud linnadisaini elemendid. Kogu keskkond on mitmekihiline ning ootamatute avauste, vaadete ja detailselt kujundatud maastikuga. Tõsi, projekt on tehtud veel palju ägedama avaliku linnaruumi tarvis, kuid tundub, et siinkohal sai arendaja mõõt täis või lihtsalt hakkas rahast kahju. Mängitud juba küll! Ehk tulevikus?
Kuid ikkagi jääb painama küsimus – miks lihtsatele inimestele see lahendus meeldib? Pakun, et vastus on metafüüsika (nagu kunst tervikuna) – tabatud on koha hinge, loodud on killuke romantikat. See puudutab eriti meid, kes me oleme pärit trööstitutelt “mägedelt”, Annelinnast või Mai-rajoonist. Seesinane seletab ilmselt ka nõukamälestustest pääsenute otsinguid nn vana romantika suunas, mis on viinud põllupealsete nn Disney-külade tekkeni, see on lihtsalt “Dallase” ja “Armulaeva” seriaaliga kasvanud põlvkonna arusaam romantilisest keskkonnast.
Väike kivi maandub kindlasti siinkohal meie, arhitektide kapsaaeda, kes me pole osanud või jõudnud süüvida kaasmaalaste hinge, küsida endilt, miks paljud inimesed nüüdisarhitektuuriga kaasa ei tule. Tõsi, neofunkstiil kui romantiline mälestus eelmisest eesti ajast on seda lünka siiski üsna edukalt täitnud ja ehk nii mõnegi mannetu tare-tarekese ära hoidnud.
Mis sest, et Rotermanni kvartal on ilma roheluse, lillede ja liblikateta, ilma viilkatuste ja klombitud paekivita, siin on tekkimas midagi, mis liigutab. Tuleb välja, et nüüdisaegne poeetiline keskkond võib olla kivine ja tihe nagu ennemuistsel aal loodud vanalinnad, ainult mitmekihilisem ja tänapäevasema disainiga. Rotermanni uued majad on peenekoelised ning tundelised, suurte majalahmakatega sellist keskkonda ei loo. Siinkohal kummardus tellija poole, kes kindlasti pidi loobuma mitmetest tulusatest ruutmeetritest, mis nüüd avaliku ruumi “nahka läksid”. Ka oma siselahenduste poolest, mis ei paku igavlevaid siledaid seinu ja avaraid klaaspindu, vaid mängivad oma fassaadilahendusest tulenevate sopistuste ja asümmeetriliste seintega, on majad põnevad.
Siinkohal meenuvad mulle üsna sagedad vaidlused arendajatega, kes ei taha uskuda, et eesti inimesed on loomingulised ja vaimukad ning leiavad mööblipaigutusvõimalusi ka asümmeetrilistes ruumides ja viltuste seinte vah el. Tuba ei pea olema tingimata täisnurkadega nelinurk! On ju veel musttuhat põnevamat võimalust!
Miks sellise linnaruumi tekkimine on nii haruldane? Miks ikka ja jälle kiputakse linnaplaneerimises käest mängima suurepärased võimalused luua midagi erilist ja ainukordset?
Paljuski on selle taga ökonoomsed tellijad, kelle ettekujutus nüüdisaegsest linnaruumist ei taha kuidagi muutuda; ja miks ta peakski – nii on kõige soodsam, vähemalt arendajale. Selle nägemuse elluviimisega mindi üksvahe lausa sinnamaani, et nõuti arhitektide koolituse taasviimist tehnikaülikooli. Ikka selleks, et arhitektidest korralikke majanduslikult kalkuleerivaid roboteid kasvatada, kes teaks, mis miski maksab ja kuidas saaks seda odavalt ehitada.
Kosmose-arhitektid on paljudele pigem pinnuks silmas, näe, tulevad ja teevad siin pulli...
Oma osa on muutumatutes linnaplaneeringutes ka paljude linnaplaneerijate ja kohalike omavalitsuste ametnike ettekujutusel heast linnaplaneeringust: hea on see, kui on rohkelt avarust, palju parkimiskohti, prügisorteerimispaikasid ning jõudsalt rohelust, märgatavalt vähem pööratakse tähelepanu arhitektuursele mitmekesisusele, veel vähem koha hingele. See on liiga metafüüsiline mõõtmatu termin. Meil puuduvad inimesed, kes suudaks või tahaks muuta linnaehituses seda, mis ennast ammendanud, kes jagaks nõuandeid või ettepanekuid, kes analüüsiks ja teeks järeldusi. Usun, et üks avara pilgu ja suure hingega riigiarhitekt kuluks Eesti riigile küll marjaks ära.
Siinkohal heidaks pilgu veel kord Rotermanni kvartalile, küsides, kuidas selline lahendus üldse sündida sai. Edaspidisele mõeldes on oluline teada, mis eelnes ehitusprojektile, sest piirkonna ehituse algus üheksakümnendate lõpul ei tõotanud just palju.
See oli aastal 1999, kui Eesti Arhitektide Liidu esimees Kalle Vellevoog kirjutas toonasele linnapeale Jüri Mõisale: “Teadupärast puudub Rotermanni kvartalil tänaseni kehtestatud detailplaneering, mis aga ei takista ehitus- ja projekteerimistegevust antud kvartalis (hotell Metropol, Multiplex-kinotsentrum jne). Säärane kaootiline ja reguleerimata tegevus on viinud juba esimeste tagasilöökideni – piirkonna slummistumise alguseni.”
Edasi teeb liit ettepaneku ehitustegevus siin peatada ning kutsuda piirkonna edasise arengu analüüsiks kokku toimkond EALi ja Tallinna Linnavalitsuse liikmetest. Sellest kokkusaamisest, kus osalesid lisaks eelnimetatutele ka muinsuskaitse esindajad, sündis Rotermanni kvartali tsoneerimiskava, mille vormistasid lõplikult Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik. Jaotus määras olulisemad liikumis-ühendusteed ning ehitusreeglid ja
-piirangud alal. See oli murranguline samm kogu piirkonna jaoks ning tagas juba edasise positiivse detailplaneeringute koostamise (AS Reng, arhitekt Martin Aunin).
Detailplaneeringust järgmine loogiline samm parima võimaliku projekti saamiseks oli arhitektuurivõistluse korraldamine (paraku küll ainult kutsututele). Sellist laiapõhjalist koostööd huvigruppide vahel soovitaksin kaaluda ka edaspidi, mõeldes just olulisematele piirkondadele linnades. Vägisi näib praegu kiiva kiskuvat Tallinna sadama-ala, läbimõtlemata on Paljassaare saatus jne.
Ehitusbuum on sedakorda seljatatud, aeg on lugeda tibusid ja valmistada end ette järgmiseks tõusulaineks. Üleskutse kohalikele omavalitsustele kõlaks: luua linna, mida inimesed armastaks, mis hoiaks neid kolimast linnatagustele põldudele, või mõelda, millised oleks õiged põllukülad, kuhu inimesed kahetsemata võiks elama asuda.