Režissöör James Cameron. Osades Sigourney Weaver, Giovanni Ribisi jt. Alates 18. detsembrist Forum Cinemase ja Cinamoni kinodes, 2D ja 3D versioonis.  


“Kuu”

Režissöör Duncan Jones. Osades Sam Rockwell, Kevin Spacey jt. 
Alates 11. detsembrist Forum Cinemas kinodes. 


“Titanicu” lavastaja James ­Cameroni peas 15 aastat küpsenud ja viis aastat stuudiotööd nõudnud “Avatar” kutsub vaatajates esile hüüatusi – kuidas nad seda tegid, kuidas need olendid nii realistlikud välja näevad?

Kassahittide valemi (“Terminaator”, “Aliens”) meisterlikult omandanud mees pidi tõepoolest ootama, enne kui enesele unes ilmunud Pandora tsivilisatsioon arvutianimatsiooni arenemisega ka tehniliselt teostatavaks muutus (realistlikkuse efekt tuleneb sellest, et animeeritud tegelaste liikumine ja ilmed on reaalsete näitlejate kehakeele ja miimika pealt kopeeritud).

Sinise nahaga, suurte silmade ja sätendava otsaesisega humanoidid – na’vid – kõnelevad väljamõeldud keelt nagu Cameroni suure eeskuju, Tolkieni “Sõrmuste isanda” hõimud. Lugu ise panustab tuttavlikkusele – romantiline pealiin laenab Disney “Pocahontasest”, hea ja kurja võitluse kujutamisel ei eksita sissetallatud rajalt. Filmi enda grandioossus ja mastaapsus kummardab Hollywoodi kuldaegadele 50ndatel, mil heli- ja värvifilmi rikkuste avastamine vaatajatele ilmselt samasugust elevust valmistas kui kolmemõõtmeline massitarbekino tänasele publikule.

Kosmiline pole mitte ainuüksi “Avatari” eelarve (kõneldakse 300 miljonist ja enamast dollarist), stratosfääri ulatuv promokampaania garanteeris ka selle, et juba esimene kinonädalavahetus tõi suure osa rahast investoritele tagasi. Filmi kaugem eesmärk on 3D tõepoolest massidesse viia ning seeläbi garanteerida kinode püsimine ja sissetulek, sest piraatlusele on kolmedimensioonilised filmid seni veel kättesaamatud.

2009. aasta läheb kindlasti ajalukku 3D populariseerimisega – aastaga kahekordistati USAs vastava tehnikaga varustatud tavakinode arv (varem oli 3D eksklusiivselt IMAXi kinode pärusmaa). Kui Eestis räägime neljast, siis USAs umbes 2100 ekraanist. 2010 kevad toob 3D-formaadis Tim ­Burtoni “Alice’i imedemaal”.

“Avatar” toob hästi esile Cameroni tugevad ja nõrgad küljed – tema fantaasiarikkus väljendub visuaalses detailikülluses, stsenaarium aga kannatab klišeede ja tegelaskujud stereotüüpide needuse all. Dialoogid on kohati lausa naeruväärselt suunavad – nüüd peate ära tundma allusioonid naftasõjale Iraagis ja rahvuslikule häbile Vietnamis, nüüd aga tundma valge mehe kollektiivset süüd Ameerika pärismaalaste jõhkra kohtlemise pärast, nüüd tundma ökomuret ja nüüd vihkama suurkorporatsioone.

Õigupoolest, selline new-age jura nagu “Avatari” hingedepuu all loitsivad na’vid ja nende bioloogiline “internet”, mäluvõrk, mis Pandora elavaid ja surnuid, floorat ja faunat ühendab, üleüldse loodusega kooskõlas elamine ja puudekallistamine sai veel mõni aasta tagasi põlastava vastuvõtu osaliseks – mäletate veel “Allikat”, Darren ­Aronofsky nirvaana-epopöad, mis oli visuaalselt samuti piirenihutav, aga mille liigne spiritualistlikkus ei leidnud mõistmist?

“Avatari” sisu võib võtta kokku nii – Maal on energiakriis (keegi vihjab, et loodus on ülepea hävitatud), Pandoral aga on ohtralt energiarikast mineraali, mis Maa kriisist päästaks. (Maa võrdub muidugi Ameerika – miks, seda ei vaevuta seletama). Pandora pärismaalastega ei ole vaatamata pingutustele jutule saadud ja kuna nad kõige uhkema maardla asukohast rahulikult ära ei koli, siis tuleb nad sealt välja peksta. Jake Sully (Sam Worthington, sarmitu näitleja) on ratastoolis merejalaväelane, kes satub sündmuste keerisesse oma surma saanud teadlasest kaksikvenna asemel – nimelt pidi too avatarina kloonitud na’vi kehas asuma kohalikega kontakti, õppimaks neid tundma. Nüüd ühendatake tema ajutegevus avatariga ja jalutu saab jälle liikuda. Kõigi üllatuseks osutub just too avatari kehas inimene äkitselt väljavalituks, kes aitab päästa na’vid hävingust.

Iroonilisel moel kulutab justkui harmooniat jutlustav film viimase tunni oma 161 minutist verisele madinale inimeste ja na’vide vahel. Niipalju siis Cameroni humanismi tõsiseltvõetavusest.

PÖFFi järel maandus meie kinolevisse ka David Bowie poja, Duncan ­Jonesi kammerlik fantaasiapõnevik “Kuu”, mille eelarve oli vaid 5 miljonit dollarit, kuid mis loovestmise viisis ja originaalsuses teeb “Avatarile” pika puuga ära. Ka siin on teemaks energiakriis Maal, mida kuuvarade abiga lahendada püütakse. Filmis on vaid üks näitleja (Sam Rockwell), talle sekundeerib üks robot. Siin on hingesugulust Kubricku “Kosmoseodüsseiaga” ja Tarkovski “Solarisega”. Minimalistlik, aga ­ääretult kaasa­kiskuv, otsast lõpuni põnev ja etteaimamatu meistriteos, mis küsib eksistentsi, näivuse, olemise, ka tehnoloogia ja inimeste suhete kohta.

Küünilise kapitalismi kriitikaski on “Kuu” “Avatarist” üle – Kuu varjuküljele on unustatud Sam Bell, kes kolme aasta möödudes loodab, et saab lõpuks koju oma pere juurde, kuid miskipärast on tema elu hakanud luupima. Asjale lisab õudu identse teisiku ilmumine, kes väidab, et hoopis tema on Sam Bell.