Revolutsioon müügiks
“Banksy: Elevant kingipoes”
R: Banksy.
Dokumentaalkomöödia kinos Sõprus alates 31. jaanuarist.
Puud ei ole puud ja majad ei ole majad, ütles Evald Aaviku usumees pühale Tõnule. Kunstiga on sama lugu. Valimiskampaania imitatsioon on teater, koduvideo on film, klaasist rist on skulptuur ja blogi on kirjandus. Kunst on kõikjal. Reklaam on kunst, kokandus on kunst, kriitika on kunst, müümine on kunst. Ja kui kõik on kunst, siis pole miski kunst, sest keegi ei tea, mis üldse on kunst. Miski ei erista kunsti mittekunstist.
Valdavalt on see, mida galeriides tänapäeva kunsti nime all näidatakse, mõistetav ja vajalik ainult autorile ega paku peale siseringi suurt kellelegi huvi. Isegi professionaalne kunstikriitik Siram leiab, et lõviosa praegu prevaleerivast sotsiaalsest kunstist ei kõneta kedagi (Kunst, mis räägib inimestest, kuid mitte inimestega. EE 11.4.2010). Hanno Soans, samuti professionaalne kriitik, kinnitab aga, et Sirami jutt on pika puuga materdamine ja mõnitamine (Sirp 14.5.2010). Mine võta kinni.
Eks nentinud juba Tolstoi: “Kriitika, millest kunstisõbrad varem leidsid tuge oma kunstialaste otsustuste tarvis, on viimasel ajal muutunud nii enesele vasturääkivaks, et kui jätta kunstist välja kõik see, millele eri koolkondade kriitikud ei mööna kunsti valda kuulumise õigust, siis kunsti peaaegu et ei jäägi järele” (Mis on kunst? Vikerkaar nr 10-11 2007, tlk Kajar Pruul).
Selle segaduse taustal paistab briti grafitilegend Banksy silma võimega kõnetada laiu masse üldmõistetava ja just nimelt sotsiaalse sõnumiga, olles ühtlasi nii vaimukas kui esteetiliselt nauditav. Ning kui meie ajal kipub ainsaks üldkehtivaks mõõdupuuks olema raha, siis Banksy kvalifitseerub lõdva randmega ka kommertskategoorias. Brangelina ja muud überstaarid maksavad tema piltide eest hingehinda, kuigi enamik tänavakunstniku loomingut on uulitsal ja netis kõigile tasuta näha. Banksy ambivalentne suhe rahasse on kenasti säilitanud tema usutavuse, just nagu miljoni põletamine KLFi puhul. Samal hetkel, kui linnavalitsus laseb kusagil ühe Banksy grafiti kui vandalismiakti üle värvida, läheb teine elektrikapi uksele joonistatud taies Sotheby’se oksjonil kümnete tuhandete naelsterlingite eest kaubaks.
Tänavakredibiliteeti aitab hoida ka saladuseloor Bansky isiku ümber. Grafiti illegaalsust arvestades on anonüümsus vältimatu, et mitte trellide taha minna, aga sellest olenemata on mees, kes jaksab aastakümnete kaupa põranda all püsida, iga kell tõsiseltvõetavam kui ükski kõmulehes oma naba imetlev kuulsuse narr.
Tänu kõigele sellele on Banksyst uue sajandi lauskjal ja soisel kunstimaastikul saanud artist par excellence ja eeskuju paljudele. Eesti disainer Martin Saar ütleb, et kui talle antaks uuesti valida, valiks ta Banksy tee. Paraku – paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud ja kitsast väravast lähevad sisse üksikud. Saar räägib jaanuari Kinolehes La Strada kunstnikuametist kui täisväärtuslikust karjäärist, sellest, et päris kunstnikuks saab end nimetada see, kes teenib näitustega raha, ning tunneb heameelt, et Banksy film aitab inimestel aru saada, et ka elus kunstnik võib mugavat ja head elu elada. Siia ongi koer maetud – asi on moodsalt öeldes prioriteetides. Banksy kunst müüb nagu soe ciabatta, aga mees ise rõhub oma harvades intervjuudes hoopis süsteemikriitikale ja selle kommunikeerimisele. Papp on Banksy maailmaparandajaliku tegevuse kõrvalprodukt, mitte eesmärk.
Globaalkapitalismi Golem neelab kriitika muidugi samas alla ja muudab kaubaks ning see ongi Banksy filmi teema. Sellele viitab ka filmi originaalpealkiri “Exit Through the Gift Shop”, mida meile on tõlgitud suvaliselt “Elevant kingipoes”. Film räägib sellest, kuidas geriljakunst kommertsialiseerub ja muutub iseenese paroodiaks nagu kunagi punk. See on mõnes mõttes kurb, teisalt paratamatu ja kolmandast küljest lõbus vaadata. Banksy film on meie aja “Great Rock ‘n’ Roll Swindle”. Kuigi nagu Sex Pistols oli bändina märksa suurem, mõjusam ja tähendusrikkam kui too film, on ka Banksy kunstniku ja nähtusena iseenda filmist kaugelt üle.
