“Sigade revolutsiooni” mütoloogia sarnaneb pisut sellele, mis ümbritses kunagi “Apocalypse Now” tegemist – legendid hulluks läinud tiimist, korduvalt ümber kirjutatud käsikirjast ja sektimentaliteedist andsid ainest lugematutele eksalteeritud vaidlustele. Nüüd pärast kõike seda kumu seisab meie ees film ise.

Esilinastus. Esikale on kutsutud kõik 500 filmis osalenud noort ja keskmine müratase on seetõttu üsna kõrge. Maja ees külalisi sisse juhatav punane vaip on äärest pisut rullis ja pisut ringi vaadates võib näha, et kogu industri on kohal. Saalis reageerib punastes vormides publik kiljumisega igale provokatsioonile ja ümberringi käib täielik möll. Lavale astununa ei suuda tagasihoidlik Jaak Kilmi ovatsioonide meres kiusatusele vastu panna ja teeb ära oma “Freddie Mercury momendi”, tõstes kaks rusikas kätt pea kohale, mille peale kisa veelgi valjeneb. Show must go on!

Filmi sisu saab tegelikult vaid paari lausega kokku võtta. Kasvamis- ja arenemiseas noored lähevad malevakokkutulekule ja hakkavad seal mässama ühiskondlike piirangute vastu. Tegemist pole niivõrd narratiivse filmiga, mis üritaks vaatajale mingit lugu rääkida, vaid pigem seisundifilmiga – oluline on siin ideoloogia, üleüldine ajastumiljöö ja värvidest ning vaatemängulisusest põhjustatud visuaalne transs. Mitmed suured stseenid filmis on sisu arenemise seisukohalt täiesti tähtsusetud ning üles filmitud just nimelt seda visuaalset potentsiaali arvesse võttes. Massistseenide kontrollimisel on suurimad teened ehk operaator Arko Okil – tundub võimatu püüda kaamerasse laagriplatsitäit ringijooksvaid kõurikuid, ometi on Okk suutnud osade stseenide puhul säilitada vajaliku pinge, kaotamata sealjuures arusaadavust. Näitlejatööde osas on samuti raske midagi ette heita. Siit-sealt kostus ka eriarvamusi, kuid tundus, et Anne Paluveri ja Arvo Kukumäe poolt mängitud laagrikomandandid ohjasid noorte suunamata kineetilise energia pilve täpselt samamoodi nagu seda ilmselt tegid ülevaatajad laagrites ka aastal 1986. Noori tahaks samuti kõiki ära mainida, kui selleks ainult ruumi oleks. Eriti teravalt tundus rahvaga resoneeruvat Erki (Mikk Tammepõld) Jim Morrisoni monoloog, aga head hetked olid ka kõigil teistel. Õnnesoovid.

Ometi olid filmil omad probleemid ning põhiline neist väljendas end läbi paljude osaliste suu otsekohe pärast filmi – kõik kippusid rääkima sellest, mis filmist välja jäi. Tundus, et noornäitlejate arvates oleks linateos pidanud vähemalt kuu aega pikk olema. Mõistetav, et sellisest materjalikogusest üht arusaadavat lugu kokku panna on kangelastegu ning tänu sellele tundub “Sigade revolutsioon” olevat kohati üle monteeritud – montaažiruumi põrandale oli jäänud 14 tunni jagu materjali ja kinolinalt paistis selgelt silma katse mahutada terve suvetäis suurepäraseid mälestusi ühte mängufilmi. Karakterite lahti mängimiseks ja loo jälgimiseks oleks pisut rohkem õhku ja ruumi tarvis läinud.

Kuigi film tundus vaatamise ajal kohati pisut igav, tuhmus mälestus venima hakkavatest kohtadest paari päevaga ning meelde jäävad pigem positiivsed asjad. Viimaks kaob ka mälestus kaasnenud furoorist ning jääb vaid noortefilm ETV telekavas, mida täieliku mõistmatusega vaatavad tulevikus meie endi lapsed, küsides hüperkiirusel igasuguseid küsimusi. Võrdlemine on üks alatu asi, aga teoorias peaks “Sigade revolutsioon” hakkama tulevastele põlvedele tähendama sedasama, mida tähendab meile praegu “Kevad südames”. Kas see ka nii läheb, seda näitab aeg, aga veidi ma selles küll kahtlen. Sellest hoolimata on “Sigade revolutsiooni” näol tegemist olulise sotsiaalse eksperimendiga ning hea näpuharjutusega režissööridele tulevasteks katseteks murda suurde formaati. Tõeline revolutsioon on ilmselt alles tulemas, võtame seda kui peaproovi.