Režiiteater, Muhamedi pea ja religioon
Kui otsida maailma ooperiliteratuurist teoseid, mis oma sisuga võiksid kuidagi esile kutsuda islamimaailma ekstremistliku osa pahameele, tuleb esimeste seas meelde Mozarti "Haaremirööv". Türgi ülik Bassa Selim, tegelikult renegaat, st islamiusku pöördunud kristlane, ilmutab ooperi lõpus õilsat meelt, sellal kui tema "tõelisest" türklasest mõisavalitsejat Osmini on kujutatud umbuskliku, tigeda ja rumalana. Kuid hoopis sama helilooja kreeka mütoloogial põhinev "Idomeneo", mida eestigi publikul õnnestus hiljuti kontsertettekandes nautida, põhjustas viimase aja suurima ooperiga seotud (meedia)skandaali.
Ooperi sisule pole seejuures midagi ette heita, laviini vallandas üks motiiv Hans Neuenfelsi lavastuses, mida Deutsche Operis mängiti 2003-2004 ning millest olid planeeritud kordusetendused käesoleva aasta novembris.
1968. aasta põlvkonna lavastajate hulka loetava Neuenfelsi töid iseloomustab teoste ajaloolise ja poliitilise tausta avamine ootamatute piltide ja sümbolite kaudu. Siin laseb ta ooperi lõpus nimitegelasel, kelle vägikaikaveost merejumal Poseidoniga lugu räägib, lavale tassida lisaks viimase maharaiutud peale ka Jeesuse, Buddha ja Muhamedi omad.
Millal sekkus sündmustesse Berliini Innensenator Erhart Körting, selle kohta on lahkuminevaid andmeid, muu hulgas temalt endalt. Pressis hakkas pärast Deutsche Operi teadet "Idomeneo" kavastvõtmisest ringlema info, et juunis helistas politseisse anonüümne naiskodanik, kes tundis muret, kas novembrisse plaanitud "Idomeneo" etendused ei too mitte kaasa proteste ja rahutusi. Selle peale olevat tellitud kriminalistikaekspertiis, mis andis tulemuseks "abstraktse turvariisiko", s.t puudusid andmed konkreetsetest ähvardustest ja terroriplaanidest teatri vastu, kuid ei välistatud näiteks selliseid reaktsioone, nagu järgnesid Taani päevalehe Muhamedi-karikatuuridele (Körtingi enda andmetel tellis ta ekspertiisi just karikatuuriloost lähtuvalt juba mais). Innensenator helistas intendant Kirsten Harmsile augustis (võimalik, et ajendatuna paavsti poolt Regensburgis pillatud islamimaailma ärritanud lausest), rääkides raskesti prognoositavast ohust ja sellest, et tal oleks kahju, kui ta ooperimajast mööda sõites seda enam oma kohalt ei leiaks. Intendandi andemetel olevat Körting pannud talle südamele lavastuse vastav stseen kas ära muuta või tükki üldse mitte mängida.
Harms püüdis kirja teel informeerida kultuurisenaator Thomas Flierli, kuid viimaseni ta kiri ei jõudnud. Nii otsustaski ta üksi eelkõige oma maja ja kollektiivi, aga ka üleüldise julgeoleku huvides "Idomeneost" esialgu loobuda. Vastavale pressiteatele sadas vastuseks šokeeritud hääli kodu- ja välismaalt, paljud meediaväljaanded ning poliitika- ja kultuuriprominendid karjusid läbisegi argusest, kunstivabaduse lõpust, islamistidele allavandumisest ja muust. Järgmisena räägiti sellest, et kogu meediakära ilmselt ainult kasvatab võimalikku ohtu. Harms, kes tegi hetkel proove itaalia helilooja Franchetti ooperiga "Germania", kutsus seepeale 3. oktoobril, Saksamaa ühtsuse päeval kokku avaliku kõnekoosoleku.
Valges pükskostüümis troonis intendant süütuse kehastusena valdavalt musta riietunud härraste keskel, kes kõik (juba mainitud kultuurisenaator Flierl, nagu kantslist vabaduseaatest jutlustanud ja sellega v&ot ilde;imsa aplausi pälvinud evangeelne piiskop Wolfgang Huber, islamiuurija Riem Spielhaus jt) nõudsid üksmeelselt "Idomeneo" kohest naasmist mängukavva.
Samas väljendas igaüks mõistmist Harmsi otsuse suhtes, mille ta Körtingi poolt üksijäetuna pidi langetama. Mitme kõneleja suust kõlas väide, et diskuteerima oleks pidanud enne, mitte pärast otsust. Ja et arusaama islamist kujundavad rohkem telepildid lippe põletavatest teismelistest kui reaalne kogemus muhameedlastest kaaslinlastega, millist tendentsi tuleks muuta, astudes pidevasse dialoogi islamiorganisatsioonidega.
Kui Innensenator Körting oli öelnud, et ka tema poolest võiks "Idomeneod" edasi mängida, politsei saab publiku ja artistide turvamisega hakkama, sõnas Harms, et ta loomulikult on selle poolt, aga kõigepealt on vaja teha uus turvaekspertiis ning ta ootab Körtingilt veenvat julgeoleku tagamise kontseptsiooni.
Mis puutub lavastaja Neuenfelsi, siis teda kohal ei olnud ning ooperimaja pressiesindaja ei osanud öelda, miks. Lavastaja sõnavõtud ajakirjanduses on olnud ühelt poolt Harmsi otsust toetavad, teisalt sõnavabadust kaitsvad. Muidugi on avaldatud ka arvamust, et Muhamedi pea mängitakse välja muu hulgas selleks, et Neuenfelsile ja tema isikus kogu saksa režiiteatrile, s.t teoste suveräänsele, klišeevabale interpretatsioonile, ära teha. Sest kahaneva publikuga Deutsche Oper on vägagi sõltuv oma kiiresti vananevast fänniklubist, kes on kõike muud kui Neuenfelsi austajad.
Üks härra levitas enne 3. oktoobri ürituse algust isegi lavastaja vastaseid lendlehti, mille vahepealkirjad ("Neuenfels Afganistani!" jt) oleksid kaunistanud iga tabloidi esikülgi, samasisulistest lugejakirjadest ajalehtedes rääkimata.
Koosolek tõi asjasse tõepoolest selgust ning kogu alguses üliabsurdsena tundunud protsessile tagasi vaadates võib öelda, et ta tõi endaga kaasa hämmastava ühiskondliku konsensuse muidu kaugete isikute, parteide ja rahvusgruppide vahel: liidukantsler Angela Merkel ja "aktsioonikunstnik" Christoph Schlingensief, kristlikud demokraadid ja vasakpoolsed parteid, Berliini linnapea Klaus Wowereit ja Türgi Koguduste Ühendus - kõik võtsid sõna "Idomeneo" mängimise poolt ning ennatliku enesetsensuuri vastu. Vaid Islaminõukogu eesistuja arvas teisiti. Kummaline oli lugeda ooperi sisuseletust juba päevalehe poliitikaküljelt, tekkis tunne, et muusikateater pole sugugi nii marginaalne nähtus, mis kellelegi õieti korda ei lähe.
Nali on selles, et muidugi ta on seda ja isegi kui mõni pommipanija peaks juhuslikult teada saama, et Deutsche Operis prohveti maharaiutud peaga lehvitatakse, ei rutta ta ilmselt kohale, sest kes seda pead ikka nii väga näeb. Teisiti on lood, kui pildid lavastusest ilmuvad internetiväljaannetes ning sõnum lavastuse "ohtlikkusest" jõuab suurte päevalehtede esikülgedele. Ärakeelamise-ja siiski-lubamise-afääriga ning selle meediakajastustega on ooper astunud tubli sammu taani karikatuuride poole. Vähe oli puudu, et Mozartit ei kuulutatud islamivaenulikuks heliloojaks. Türgi linnas Izmiris, kus 2007. aasta jaanuaris plaaniti "Idomeneod" esimest korda mängida, on kahtlused juba maad võtnud.
Kõige muu hea ja halva hulgas, mida "Idomeneo" väntsutamine endaga kaasa tõi, väärib äramärkimist veel üks aspekt. Ehk hakatakse nüüd rohkem ad uma režii osa teatris ja eriti ooperis, mis üldiselt võttes on tublisti konservatiivsem. Ja leitakse, et näiteks see, kui katalaani (skandaal)lavastaja Calixto Bieito asetas "Haaremiröövi" mitte türgi olustikku, vaid hoopis Hispaania bordelli, polegi nii halb, sest võib päästa meid terroristide käest!
Aga Harms töötab Deutsche Operis edasi ja "Idomeneod" on kavas detsembris taas mängida.
