29.11.2007, 00:00
Riffroki kuningad uimastasid Eesti publiku
Fu Manchu ja Truckfighters, Club Hollywood, Tallinn, 21. november
Fu Manchu ja Truckfighters, Club Hollywoodis, Tallinnas, 21.
novembril.
“Saatuse sõrm! Ometi oli savu suitsetamisest kasu!” pasundab tuttav rokker üle Kaarel Kose tõhusate käivitushittide paraadi mulle kõrva – nimelt hoidis ta äsja ära ränga avarii tänu sellele, et illegaalse ravimtaime kergelt paranoilise mõju all märkas pidurdamatut liikluspätti enne kui kaine juht. Rõõmustan sõbra vedamise üle – tõik, et Fu Manchu kontserdile suunduja elu päästis kanep, on tõesti tähendusrikas. Ent uimastiaurude asemel hoopis liisunud higi järele lehkavas klubis Hollywood uitab peale meie veel vaid kümmekond inimest, kellest vähemalt kaks on Mardi-nimelised rokkžurnalistid. Eesrindliku Truckfightersi stardini on aega veerand tundi. Kus on ometi publik?
Mõni siiski jõuab ega pea kahetsema; Truckfighters kinnitab napi, hüperenergilise ja virtuoosliku etteastega kindlalt kanda Eesti pulbitsevas stoner-skenes, kus nagu ei annakski tooni habetunud pealt kolmekümnesed, vaid hoopis vibalikud hilisteismikud. Alles siis, kui pööraselt elus rootslased pillid pakivad, hakkab tuba täituma nendega, kelle sünniaasta kolmas number on seitse. Kui California rannakaltsaka olekuga Scott Hill manuliste seltsis lavale laekub, rändab see läikivate silmadega seltskond ajas vuhinal tagasi.
Järgneb õhtutäis metsikut meelsust, mässulisust ja mõttetarkust. Kurja kriminaalgeeniuse nime taga peitub otsekohene, lausa kuulmeid kõrvetav käremuusika. Hullumisest mõnu tundvat publikut kallatakse üle nii vana kulla kui vastsemate pärlitega. “Hell on Wheels” ja “King of the Road” sõidavad rongina otsa, ent ega “Written In Stone” või “Hung Out To Dry” ei jäta maha lahjemat märki. Kui viimane lisapala, loomastav “Godzilla” hääbub, on nihestatud aja- ja ruumitaju – kas tõesti on praegu november Tallinnas, või toibutakse kohe igavese suveõhtu soojal rannaliival psühhedeelsest reisist? Fu Manchu on andnud järjekordse panuse kokkuleppelise tegelikkuse õõnestamisse ning meil jääb ainult olla tänulik ja paluda veel.
“Saatuse sõrm! Ometi oli savu suitsetamisest kasu!” pasundab tuttav rokker üle Kaarel Kose tõhusate käivitushittide paraadi mulle kõrva – nimelt hoidis ta äsja ära ränga avarii tänu sellele, et illegaalse ravimtaime kergelt paranoilise mõju all märkas pidurdamatut liikluspätti enne kui kaine juht. Rõõmustan sõbra vedamise üle – tõik, et Fu Manchu kontserdile suunduja elu päästis kanep, on tõesti tähendusrikas. Ent uimastiaurude asemel hoopis liisunud higi järele lehkavas klubis Hollywood uitab peale meie veel vaid kümmekond inimest, kellest vähemalt kaks on Mardi-nimelised rokkžurnalistid. Eesrindliku Truckfightersi stardini on aega veerand tundi. Kus on ometi publik?
Mõni siiski jõuab ega pea kahetsema; Truckfighters kinnitab napi, hüperenergilise ja virtuoosliku etteastega kindlalt kanda Eesti pulbitsevas stoner-skenes, kus nagu ei annakski tooni habetunud pealt kolmekümnesed, vaid hoopis vibalikud hilisteismikud. Alles siis, kui pööraselt elus rootslased pillid pakivad, hakkab tuba täituma nendega, kelle sünniaasta kolmas number on seitse. Kui California rannakaltsaka olekuga Scott Hill manuliste seltsis lavale laekub, rändab see läikivate silmadega seltskond ajas vuhinal tagasi.
Järgneb õhtutäis metsikut meelsust, mässulisust ja mõttetarkust. Kurja kriminaalgeeniuse nime taga peitub otsekohene, lausa kuulmeid kõrvetav käremuusika. Hullumisest mõnu tundvat publikut kallatakse üle nii vana kulla kui vastsemate pärlitega. “Hell on Wheels” ja “King of the Road” sõidavad rongina otsa, ent ega “Written In Stone” või “Hung Out To Dry” ei jäta maha lahjemat märki. Kui viimane lisapala, loomastav “Godzilla” hääbub, on nihestatud aja- ja ruumitaju – kas tõesti on praegu november Tallinnas, või toibutakse kohe igavese suveõhtu soojal rannaliival psühhedeelsest reisist? Fu Manchu on andnud järjekordse panuse kokkuleppelise tegelikkuse õõnestamisse ning meil jääb ainult olla tänulik ja paluda veel.