Mingi muudatus on toimunud selles, kuidas Sibul plaadil olevates lugudes laulab. Ehk on õigem öelda, et ta rohkem “ei laula”, kui laulab, sest selline teksti edasiandmine on pigem soov laulusõnu rääkides kuulajale võimalikult lähedale jõuda, et mõttest midagi kaotsi ei läheks. Instrumentaalne pala “Jube juhuslikkus” on korduv riff, mis võiks pärineda krokodillidest kubisevast, lämmatavalt rohelisest, üleujutatud bluusimaastikust. “Kuu sulane” on tehtud koos Vaiko Eplikuga, Vladislav Koržetsi väga kaunile luuletusele kirjutatud “Vahel harva, härmas aasal” on kummitavalt twinpeakslik, kuid ehedalt eestilik pastoraal. Lõpulugu “M I I” on “Vahel harva…” loost orgaaniliselt välja kasvav instrumentaal, uus “Kuulaps”, kui soovite.

Väga kaunis, südamlik, musikaalne ja mitmekesine plaat, mis muud siin öelda. Riho Sibul at his best.