Riho Sibula sõrmisilitavale sametpaberile trükitud ümbrisega värske CD esimene pala –Juhan Viidingu sõnadega lugu “Sa haara minu elu väljamõeldis nüüd kinni – alus ja see öeldis” on nagu ime läbi vastu pidav rohututt keset kangeks jäätanud põldu. Umbunud, ängis hääl püüab läbi tungida plekise tämbriga kitarririfist, mille kauged kajad ulatuvad Sibula enda looni “Päästeingel” või kusagile King Crimsoni plaadini “Beat”. Plaadi põhiraskus langeb 23minutilisele kompositsioonile “Berliini päevik. Taevaskoda”, mis vihjab kohavaimu mõjudele, kuid ei anna selle kohta mingit verbaalset vihjet. Robertfripilikud elektroonilised helimaastikud tõusevad ja langevad, milles võiks aimata kas perioodiliselt rannale ründavaid veemasse või hoopis Berliini kesklinna öist vaadet, mida jälgib üksik mees hotellitoa akna juures. Kitarri morsesignaalina kõlav tuututamine, helilaamadest tõusev motoorne riff ja pikaks venitatud toonid suhtlevad omavahel, segunevad, muudavad olekut. Hämmastaval kombel on see kohati kaootiline ja filmilik teos väga harmooniline ja isegi rahustava toimega.

Mingi muudatus on toimunud selles, kuidas Sibul plaadil olevates lugudes laulab. Ehk on õigem öelda, et ta rohkem “ei laula”, kui laulab, sest selline teksti edasiandmine on pigem soov laulusõnu rääkides kuulajale võimalikult lähedale jõuda, et mõttest midagi kaotsi ei läheks. Instrumentaalne pala “Jube juhuslikkus” on korduv riff, mis võiks pärineda krokodillidest kubisevast, lämmatavalt rohelisest, üleujutatud bluusimaastikust. “Kuu sulane” on tehtud koos Vaiko Eplikuga, Vladislav Koržetsi väga kaunile luuletusele kirjutatud “Vahel harva, härmas aasal” on kummitavalt twinpeakslik, kuid ehedalt eestilik pastoraal. Lõpulugu “M I I” on “Vahel harva…” loost orgaaniliselt välja kasvav instrumentaal, uus “Kuulaps”, kui soovite.

Väga kaunis, südamlik, musikaalne ja mitmekesine plaat, mis muud siin öelda. Riho Sibul at his best.