See siin pole teooria, lihtsalt tähelepanek. Ja paljud teist on seda nagunii iseseisvaltki märganud. Aga ikkagi – tahan öelda, et meie päralt on alati olnud tervelt kaks isesugust Riho Sibulat. Ja ainult üks neist laulab. See üks on liigagi kergelt armastatud ja hinnatud kui rock’i ausa ja üksildase vananemise hääl. Selline, mis ei otsi liialdusi, mis mõistab, et kõik oluline ei vaja üldse sõnu. Hääl, mida usaldada. Hääl, mis on enesestmõistetav.

Kuid Sibulaga, kes mängib kitarri, on keerulisem. See kõne pole enam otsene, vaid kaunilt kaudne – olgu suurepärane, kuid aastate eest ikkagi väärilise vastukajata jäänud album “Must” mulle tunnistajaks. Seekordne peaasjalikult instrumentaalne plaat (muusika Kaplinski näidendile, abiks hetketi trummar Arvo Urb) on napp – vaid 33 minutit –, kuid ei hoopiski kehvem. Neil helidel siin justkui polekski maiseid toetuspunkte. Nad meenutavad pigem, jah, liblikat, kes õhku tõusnuna ei leia enam paika maandumiseks. “Liblikas ja peegel” pole raske kuulamiskogemus, kuid mitte sellepärast, nagu sooviks Sibul kedagi meist hellitada. Ei, tema hellitab helisid endid. Laseb neil läbi õrna pinge esile tulla, varje ja vihjeid heita. Uuristab neile tasasema, turvalisema trajektoori. Ning isegi mürad neis komponeeringutes silitavad pehme, pärikarvalise vibratsiooniga. 8