Riigiisad kirjanikena
Läinud nädalal läbisid rahvusvahelist pressi teated kahest uuest
kirjanikust, diktaator Saddam Husseinist ja sõjakurjategija Radovan
Karadžicist. Saddam on kirjutanud südantlõhestava armastusdraama, mis käsitleb
kirge, au ja vägivalda. Karadžic on üllitanud kerge satiirilise komöödia, aga
järge on ootamas lasteluulekogumik ja värssromaan lastele.
Kas pole
tähelepanuväärne, et klassikalised diktaatorid on ikka olnud läbinisti
kunstiinimesed. Ainult kuri saatus ja ebaõiglane Versaille’ rahu ei võimaldanud
Hitleril kunstnikuks saada, aga tema vaimustus Wagneri vastu oli siiras. Nii
Goebbels kui Göring olid suured näitekunsti austajad. Noorpõlves luulet
avaldanud Stalin oli aga nii pühendunud kriitik, et töötas läbi ja läbi kogu
nõukogude kunstiloomingu Bulgakovist ja Šostakovitšist Leberechtini. Brežnevil
erilist kunstikirge polnud, aga ta jätkas kohusetundlikult kirjanikutöö
traditsiooni.
“Rahvuse isad” on end alati pidanud ka
kultuuriheerosteks, vaimumaailma teejuhtideks.
Eestis on olnud liikumine
valdavalt ühesuunaline: kirjanikust riigimeheks. Siiski poleks paha, kui need,
kes poliitikuelu tõttu pole kirjanikutööks veel mahti saanud, sobival hetkel
miskit paberile paneks. Savisaar on kindlasti kirjanduslikult andekas. Talle
sobiksid jõulised kired ning massiivsed ja paljusõnalised karakterid nagu
August Jakobsoni dramaatilistes jutustustes. Laar on ka vilunud kirjamees, tema
võiks kirjutada Jaan Krossi laadis romaani Eesti rahvusliku liikumise
telgitagustest. Kallas võiks kirjutada vähemasti novelli Jannseni kahtlastest
rahaasjadest. Rahvas loeks nende raamatuid.