Rob Zombie “Hellbilly Deluxe 2: Noble Jackals, Penny Dreadfuls and the Systematic Dehumanization of Cool”
Rob Zombie on positiivne näide tänavail ööbima sunnitud kodanikke endiselt innustavast, ehkki viledaks kulunud Ameerika Unelmast – tõestus, et kirjaoskamatu mats võib saada presidendiks. Või vähemalt maailmakuulsaks staariks ja Hollywoodi režissööriks, sest kes meist tegelikult viitsiks riiki juhtida. Märksa lihtsam ja tulusam on teha šokist glamuur, meikida end laibaks ja müüa end maha poistele, kelle meelest Marilyn Manson on liiga gei. Rob Zombie jääb selle juures siiraks ja ausaks: labiilsed laulutekstid on imešiki graafikaga illustreeritud vahelehel kenasti näha, nende masendav sisutus väljakutsuvalt eksponeeritud. Igaüks neist paladest sobib agressiivseks lahtiriietumiseks või tinasaapa surumiseks vastu terasmonstrumi gaasipedaali, mistõttu fakt, et seda kõike on juba korduvalt kuuldud, ei panegi plaati kohe paberikorvi läkitama. “Sick Bubblegum” ja “What?” kõlavad täpselt nagu “Superbeast” või “Dragula” – kas ta tõesti uskus, et me esimesest “Hellbilly Deluxe’ist” möödunud tosina aasta jooksul need unustanud oleme?
Mingis mõttes vabandab kogu selle lameduse välja viimane pala, põnevalt orkestreeritud “The Man Who Laughs”. Ülejäänu, ehkki tantsitav ja tahtliku kitši kontekstis stiilnegi, meenutab Rob Zombie filme: kümnenditetaguste nišimenukite ülessoojendamist, mille käigus aurab ära algne emotsioon. Nii nagu ta õudukad pole õudsed, pole ta heavy metalne, industrial tööstuslik ega valjult röögitud sõnum arusaadav. 5
