Näidata natside kuritegusid vähendatuna oleks jube. Kuid denatsifitseerimine osutus kergemaks eesmärgiks – nii praktiliselt kui vaimselt – võrreldes dekommuniseerimisega. Ja üks põhjustest on lihtsalt selles, et natsism tungis ühiskondlikus elus vähematesse sfääridesse. Võrreldes Venemaaga säilisid Saksamaal paremini need traditsioonid, mis aitasid sakslastel pärast Teist maailmasõda taastada kodanikuühiskonda, vaimset elu ning turumajandust. Oleks Hitler püsinud kauem võimul, püüdnuks ta kahtlemata totalitaarset haaret laiendada. Aga ta ei püsinud. Ta sai lüüa. Ning sakslased, olles elanud tema all lühikest intensiivset aega, tundsid temas ära tumeda jõu.

Räägiks lääne intellektuaalidest ja kommunismi võrgutavast sireenilaulust. Shaw, Rolland, Feuchtwanger, Sidney ja Beatrice Webb… Ka Eestis koosnes 1940. aastal loodud nukuvalitsus tuntud intellektuaalidest. Mis nii paljudel intellektuaalidel viga oli? Kuidas nad said olla nii narrid, et petsid ennast kommunistliku praktika osas?

Tuleb mõista orientatsioonikaotust, mis juhtus nendes ühiskondades, kus püüti toibuda Esimesest maailmasõjast ja Suurest Depressioonist. Tundus, et kapitalism ei suuda anda lahendusi sellisel moel, nagu see tundus võimalik enne 1914. aastat. Mõned intellektuaalid vaatasid seepärast selle ühe suure riigi poole, kus väideti teadvat, kuidas vältida majanduskriise ning kuidas viia läbi kultuuriline moderniseerimine – see riik oli NSVL.

Nende narrus sai lisa teadmatusest, mis valitses stalinliku Nõukogude Liidu tegelikkuse suhtes. Kui mõni neist külastaski Moskvat, siis oli neil puudu keeleoskusest või teinekord ka lausa fundamentaalsest võimest avada oma mõistus sellele, mille tunnistajaks nad olid. Selline trend vähenes pärast Teist maailmasõda, kuid ei kadunud täielikult.

Sellele trendile astuti pärast sõda ka jõuliselt vastu. Pean silmas senaator Joe McCarthy tegevust kommunistlike agentide otsimisel ja leidmisel kogu Ameerika ühiskonnast. Kuidas peaksime seda tänapäeval hindama? Tundub, et te kiidate tema tegevuse heaks. Kirjutate, et pärast McCarthyt polnud Ameerika vasakpoolne ajakirjandus enam nii marksismialdis nagu enne Teist maailmasõda.

Joe McCarthy oli hämav, ebaaus ning demagoogiline jõud Ühendriikide poliitikas pärast Teist maailmasõda. Seda on võimatu eitada. Kuid tal oli õigus selles osas, kui ta kinnitas, et Ameerika avalikus elus on poliitilisi ja kultuurilisi elemente, mis on naiivselt andestavad nõukogude kommunismi olemuse suhtes. Tal oli õigus, kui ta väitis, et Ameerikas toimuv nõukogude spionaaž on süstemaatiline. Iroonia peitus selles, et McCarthy tegevuse ebameeldiv külg heitis tema üritusele teatud osas varju ja Kremli “kaasajooksikute” fenomen ei lakanud mõjutamast Lääne debatte küsimuses, kuidas Kremliga kõige paremini hakkama saada. Kahjuks.

Kas olete tuttav saksa filosoofi Oscar Levy teooriaga, mille kohaselt mõlemad totalitaarsused – kommunistlik ja natslik – võrsuvad pühakirjast; oikumeeniline kommunism Uuest Testamendist, kitsalt rahvuslik natsionaalsotsialism Vanast Testamendist? Ka teie toote paralleele varakristluse ja kommunismi vahel. Kas me tohime äkki oletada, et meie vasakintellektuaalid on head kristlased?

Kindlasti on kommunismil rohkem juuri kui vaid Marxi, Engelsi ja Lenini tööd. Mõned näiteks otsivad selle sallimatuse ja vägivalla allikaid Vene revolutsioonilisest traditsioonist. Tõsi on seegi, et paljud religioonid kannavad võrdse jagamise, sotsiaalse õigluse ning universaalse vendluse ideid. Kommunistid enamasti muidugi ei sallinud lugusid sellest, et nende ideed pole teaduslikud või lõplikult õiged. Nad olid ka tüüpiliselt sõjakad ateistid. Kuid ideede ajalugu on sajandite pikkuse segunemise ja laenamise ajalugu ning omal moel olid kommunistid ilmaliku usu toetajad. Kuid see ei muuda neid “headeks kristlasteks”. Esiteks sõitsid nad üle sellest Kristuse käsust, mis puudutab heategevust. Teiseks mõnitasid nad andestamise tava. Ei uskunud nad ka universaalset armastust, kui just mitte arvestada täiusliku kommunistliku ühiskonna viimast astet. Kuid sellest oli GULAGi paljurahvuselisele vangidehulgale vähe lohutust.

Aastaid tagasi oli mul jutuajamine ühe Saksa politoloogiga, kes rääkis oma loengus seletamatust nähtusest, et juba aastaid on täheldatud, kuidas Saksa valijaskonna toetus sotsiaaldemokraatlikule parteile kipub suurenema jõulude ajal. Ma pakkusin naljatamisi välja võimaluse, et jõuluvana näeb välja nagu üks õige sots – kannab punast mantlit ning jagab suurest kotist kõigile kinke…

Vennad Grimmid rääkisid ka kõiksugu muinaslugusid, aga nad ei pretendeerinud nendega intellektuaalsusele. Ma leian, et te ajate segamini nalja ning teadusliku mõttekäigu. Ühendkuningriigis oli vahetult enne Margaret Thatcheri võimuletulekut selline asi nagu “tusameele talv” (Winter of Discontent – streikide laine 1978–79, millega briti töölisklass reageeris Briti Tööpartei katsetele ohjata inflatsiooni palkade külmutamisega –

A. H.). Seda saab vaevalt nimetada hääletamiseks jõuluvana ning tööpartei poolt.

Inimestele meeldib imetegu kahe kala ja viie leiva jagamisest. Kõigile võrdselt jagamine on võimas idee. Kui tänases Eestis keegi tunnebki nõukogude nostalgiat, siis on see igatsus aja järele, kui olime kõik võrdselt vaesed. Raske on taluda süsteemi, kus mõned on ropult rikkad ja teised meeleheitele ajavalt vaesed. Ma kardan, et demokraatlikud väärtused, mis asendavad kaotatud võrdsust, ei tundu hea asendusena…

Pole üldse mingi üllatus, et mõned inimesed, isegi paljud inimesed, endisest N. Liidust tunnevad nostalgiat stabiilsete ja seisakuliste Brežnevi-aastate järele. Pärast 1991. aastat on leidnud aset üleüldine ja kohutav majanduslik šokk ning kaugeltki mitte igaühe elatustase pole selle tulemusel tõusnud. Isegi tänase päevani mitte. Ka ähmastub aja möödudes kollektiivne mälu. Ent pidagem ikka meeles, et N. Liit oli pimedusega löödud Leonid Brežnevi ajal ühe partei diktatuur, mis kasutas GULAGi tavapärase vahendina põhimõtteliste teisitimõtlejate kõrvaldamiseks. Häbilugu, et nii paljudes endistes nõukogude maades kahjustasid meetodid, millega seal turumajandus kehtestati, hoiakuid poliitilise demokraatia vastu. Ja seda mitte ainult Venemaal.

Olen ikka imestanud, miks oli kommunistlikel parteidel nii vähe edu Suurbritannias ja Ühendriikides. Eriti just viimases. Teie raamatu järgi oli USA-l omal ajal teatud sarnasusi vana Vene impeeriumiga, ent hoolimata sellest pole Ühendriikides toimunud ühtegi kommunistlikku mässu. Esimene mai kui töörahva püha sai ometi alguse Chicago sündmustest…

See on muljetavaldav, kuidas Ameerika ja Suurbritannia kapitalistid (ja mitte ainult nemad!) suutsid demokraatia ning üldise heaolu suurendamisega veenda tööliskonda selles, et nende olukorra edasine paranemine on võimalik ning ka soovitav just olemasoleva süsteemi raames. Töölised tegidki sellest oma järelduse. Seda hoolimata südantlõhestavast vaesusest, mis tabas nii paljusid neist 20. sajandi alguses ja keskpaigas. Ning see järeldus ei olnud revolutsioonile suunatud. Muuseas, Leningi ütles alati, et töölisklass, antagu talle vaid võimalus, on võidetav reformide poliitikale. Tal oli õigus! Kui kapitalism tahab vältida revolutsioonilisuse tõusu, siis vahendid selleks on tal omast käest võtta ning just mõnede lääneriikide kapitalistid olidki need, kes panid sellisele lähenemisele aluse.

Üks teie kriitikuid, Seumas Milne, kirjutas 2007. aastal Guardianis, et nõukogude arhiivides leitu justkui korrigeerib hullemaid väiteid Stalini terrori ulatuse suhtes. Olen ise ka hiljuti lugenud arvamusi, nagu jääks Stalini ohvrite arv Hitleri omadega võrreldes tagaplaanile. Alles hiljuti väideti täpselt vastupidist.

Tõsi ta on, et statistika üle käib vaidlus. Aga milline teema ajalooteaduses ei tekita dispuuti? Selliste asjade jaoks ongi ju olemas demograafilisi protsesse uurivad ajaloolased! Kuid Seumas Milne – tüüpiline briti kõrgema keskklassi esindaja – kasutab ärakulunud ideepagasi mugava lohistajana retoorilisi võtteid, mõeldes, nagu oleks mingeid uusi andmeid, mis kinnitaksid Stalini ohvrite vähesust. Iga tõsiselt võetav uurija tunnistab, et neid oli miljoneid. Kas Milne väidab vastupidist?

Ja mis puutub Stalini-Hitleri võrdlusse, siis siit ei kao debatt kuskile. Stalinil oli rohkem aega inimeste tapmiseks. Tema ohvrid olid teistest kategooriatest kui Hitleril. Ja siis? On rõvedus eitada, et Stalin ja Hitler on kahekümnenda sajandi Euroopa humanismi kaksikutest häbiplekid. Lõpetaks õige tugitooli-teoretiseerimise ja vaataks õõvatekitavat ajaloolist reaalsust, mis?

Meil on tegemist revisionismi-fenomeniga. Katsetega näidata kommunismi kuritegusid väiksematena. Kust see ikkagi tuleb? Näiteks puutume Eestis praegu kokku Soome õigusteadlase ja sotsioloogi Johan Bäckmaniga, kes on meie “nõukogude okupatsiooni” teesi äge kriitik.

Kindlasti on vale nimetada sõjaaegset nõukogude okupatsiooni millekski muuks kui okupatsiooniks. Eestlaste enamikul, jättes kõrvale imetillukese kommunistliku vähemuse, polnud muud valikut kui aktsepteerida Moskva nõudmisi. Teisena tuleb see, et okupatsioon oli vabastamine natside tülgastavast rassistlikust hävituspoliitikast Eesti juutide suhtes. Kuid sellest hoolimata oli see ikkagi okupatsioon – Punaarmee tuli ning jäi teie juurde hoolimata rahva tahtest – ja ei lahkunud see armee enne, kui nõukogude võim kokku kukkus.

Mis ei tähenda seda, et mõned eestlased poleks pidanud pragmaatiliseks teha koostööd nõukogude võimudega. Elbe jõest idas oli see üldlevinud. Ja kui Punaarmee oleks vallutanud Pariisi ja Rooma või kas või Londoni, oleks sealgi esinenud koostööd nendega. Inimesed püüdsid tekkinud olukorraga toime tulla, nii hästi kui nad suutsid. Elu oli kahekümnendal sajandil karm. Kuid austagem neid, kes osutasid vastupanu. Kiitkem neid, kes pidasid vastu ning kukutasid lõpuks kommunismi.

Ja viimaseks – kas Lääne ülikoolides on olemas kommunismi sümpatiseerimise akadeemiline traditsioon?

Muidugi on. Väitluste pluralism on loomulik ja vajalik. Leniniste, trotskiste, staliniste ja maoiste on praegu vähem kui... no näiteks nelikümmend aastat tagasi. Teave kommunistlikest repressioonidest NLiidus ja Hiinas on nagu veskikivi, mis on neid jahvatanud. Kuid mõned neist on ikkagi säilitanud muutmatuks jäänud arvamuse.

Nii et jätkakem debatte.

Robert Service vestleb Mart Laariga Kirjanike maja musta laega saalis 29. mail kell 14.


Sel aastal ilmunud Robert Service’i tõlkeraamatud

“Trotski”
Tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, 2011. 584 lk.

Omalaadse triloogia viimane teos. Esimesed kaks teost olid Leninist ja Stalinist. Kommunistliku trio kolmanda liikme Trotski kohta on slaavi filoloogiat õppinud Service teinud vene keelt valdava inimesena uuringuid vene arhiivides, puistates nii vanu ammutuntud allikaid kui ka avastades uusi. Autor annab oma “kangelase” ammendava portree. Kuigi Trotski langes Stalini saadetud mõrvari ohvriks, ei tee see temast veel kommunistliku liikumise “head poissi”. Ka Trotskil polnud midagi massimõrvade vastu, kui need vaid aitasid tal eesmärgile lähemale jõuda. Teos on tõsine täiendus 20. sajandi kirjutatud ajaloole.

“Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu”
Inglise keelest tõlkinud Ehte ­Puhang. Varrak, 2011. 664 lk.

Autor püüab anda kommunismi võidukäigu ajalugu kõikjal maailmas. Ammutades materjali muu hulgas venekeelsetest seni avaldamata allikatest, jutustab ta eriti asjatundlikult just N. Liidu sisemisest arengust. Pole unustatud ka kommunismi varaseid allikaid. Service toob välja eri riikides ja eri kontinentidel kehtestatud kommunistlike režiimide ühisnimetajad. Analüüsi teeb huvitavaks järeldus, mille kohaselt kommunistlik režiim pole kunagi ega kusagil olnud reformitav.