Distsipliin ja karm kord võivad "rokkida täiega", nagu Mart Juur ütleks.

Sügavalt saksalik, sügavalt moodne kultuuriloolises mõttes.

Lavapilt, mis oma tasapinnalisuses nägi välja nagu hulk häid lahendusi ühele graafilise disaini õppeülesandele.

Tekkis soov Kraftwerki võrrelda Arvo Pärdiga, nad on originaalsuses ja leiutussuutlikkuses täiesti kõrvutatavad.

Ralf Hütteri laulmine tõestas samas, et masinlikkus pole mitte eesmärk, masinlikkus on vaid osa imagost.

Harva suudab miski mind vähemalt popkontserdil nii liigutada kui "Mensch-Maschine" algus kummalisel kombel tegi, terve kontsert oli nagu kohtumine unustatud osaga lapsepõlvest.

Muidugi, nende jalgrattaspordi-obsessioon on natuke liiga totaalne...

Taavi Eelmaa, Von Krahli teatri näitleja

Tuleb öelda, et vanahärrad olid oma eatus elegantsis nagu Humphrey Bogartid.

Ma ei olnud kontserdil päris lõpuni, sest ei olnud õiget tuju, aga ma vaatasin oma lemmikloo “Radioactivity” ikka ära. See oli sama hea nagu plaadi peal. Isegi parem.

Ja “Neon Licht’iga” tuli mulle üks vana armumine meelde. See tõi taas mu sõõrmetesse õitsvate sirelite lõhna.

Mart Juur, Kranaadi toimetaja

Nagu kõik saksa perverssused, nii oli ka Kraftwerki kontsert eelkõige suur intellektuaalne väljakutse, minusugusele laiskvorstile vast isegi liiga suur. Aga väga mõnus oli niisama  ringi tuiata ja tuttavatega juttu ajada. Kui mõtlema hakata, siis tänapäeval on see ikka paras luksus - kaanida veini ja vahetada klatši, taamal müdistamas mõni normaalne bänd. Vanad head Rocksummeri ja Pärnu Jazzi ajad tulid meelde. Ainuke etteheide kontserdi korraldajatele oleks vahest, et jäi täitsa arusaamatuks, kes need seal VIP-rõdul  istusid? Niipalju kui ma nägin, ei lastud sinna ühtegi tõelist vippi.

Sandra Jõgeva, kunstnik

Mul oli hiljuti Kraftwerk’i kontserdiga sarnane kogemus – olin sunnitud neli tundi järjest striptiisi vaatama. Olukorrad olid suhteliselt sarnased: polnud üldse halb, aga muutus ühel hetkel kohutavalt igavaks. Asi jäi kindlatesse raamidesse ega ei pakkunud suuri üllatusi.

Samas tasus ikka kontserdil käia, mul on hea meel, et ma selle ära nägin. Ja üks kiilakas Kraftwerki mees nägi täitsa nunnu välja, minu arvates oleks nad kõik võinud kiilakad olla!

Tõnis Kahu, popkriitik

Kraftwerk ei ole tüüpiline live-bänd, kuid paradoksaalselt just live-keskkonnas tuleb nende erilisus eriti ilmekalt esile. Kontsert oli hüpnootiline, sest ta oli nii staatiline. Ning staatiline oli ta seepärast, et Kraftwerk on oma kontseptsiooni, oma üheainsa briljantse idee vabatahtlik vang. Kraftwerki idee on mitte olla kõrgemal kui argisus, kui olmerutiin, kui sujuvas töökorras masinavärk meie ümber, vaid pigem funktsioneerida ühe detailina selle kõige sees. Samal ajal kui näiteks tüüpilise rockkontserdi idee on täpselt vastupidine - olla Pidu, olla Karneval ja vaadata ülalt alla.

Harry Liivrand, Areeni kunstitoimetaja

Kunagi, 1980ndatel, meeldis Kraftwerk mulle tohutult. Aga kontsert oli pigem huvitav kui meeldis. Megakoguses hakkab igasugune robotlikkuse simulatsioon lihtsalt tüütama ja Kraftwergi muusikaline monotoonsus sealjuures. Kuid tegelikult ei tahaks ma olla kriitiline, sest nägin oma elu perfektseimat lavashow'd, kontserti, kus saali paiskuvad helid ja visuaalne taust moodustasid täiuseni lihvitud terviku. See töötas nagu kellavärk. Ilma pööraselt illusionistliku "kinopildita" ja stiilsete visuaalsete absurdinaljadeta oleks Kraftwerk mõjunud nagu austusväärne kergelt tolmune muuseumieksponaat, tundub mulle. Praegu on bänd endiselt vitaalne. "Robots" oli muidugi kontserdi nael, vapustavalt kurbkaunis robotnukkude (nelja muusiku kujundliku alter ego) lavastus.

Ühel hetkel meenus mulle aga ansambel Mess ja selle kontsert ERKI saalis, nii 1978 või 1979. Sven Grünbergi võlus sündist mingeid müstilisi elektroonilisi hääli Kaarel Kurismaa plinkivate popskulptuuride ees. Saal oli kuidagi salapäraselt hämar ja kuulajad hoidsid hinge kinni - kogeti radikaalsust ja avangardsust. Sama tunne valdas publikut ka Kraftwergi kontserdil, ja rohkem polekski vaja vist lisada.

Karlo Funk, Eesti Filmi Sihtasutuse välissuhete juht

Kraftwerk on korraga elektroonilise muusika biitlid ja Rolling Stones. Pärast Eestis kontserte andnud rokiklassikuid, kelle puhul rõhutatakse nende füüsilist vormi, rabas Kraftwerk just väsimatu letargiaga. Eriti kui tegemist on kuulu järgi rattasõidu fännidega, siis nii kaua liikumatult seista on tõsiselt pingutav. Aga nad said hakkama!

Kontsert on midagi neile täiesti vastunäidustatud idee poolest, ja seda imetlusväärsem, et tegelikult hakkas masinavärk tööle. Ei mingit "Terre oehtust, Talliiin!", lihtsalt kodune vanamoeliselt futuristlik masinamuusika. Vaimustavalt lihtne nähtus.

Isiklikus plaanis võib kontserti pidada õnnestunuks, sest leidsin fotokaga telefoni.

Siim Nestor, Areeni popmuusikatoimetaja

Tallinna live oli lugude järjekorrani identne Kraftwerki maailmatuuri avakontserdiga veebruari alguses Helsingis. Ainuke tõsisem vahe, et Helsingi jäähallis tõmbas saund ka lava äärest kaugemal olles kehast läbi. See võib tulla muidugi tühipaljast ruumide akustika-omaduste erinevustest. (Kontserdipaika pääsemiseks seisid soomlased samuti kaua ukse taga külmas talves, kuid vähemalt tsiviliseeritud järjekorras).

Aivar Tõnso, muusik ja DJ

Kahtlemata oli tegemist suursündmusega. Äärmine heliline ja visuaalne

täiuslikkus ja just eriti nende kahe komponendi koostoime tasandil.

Õhus oli tunda seda kolmekümne aasta kestel kujundatud tugevat selgroogu,

mis on võimeline ühendama nii erinevaid muusikamaitseid ja

maailmavaateid. Õnneks ei tekkinud esialgu kardetud ülemäärast

nostalgiatunnet. Mitte et uued versioonid oleks rohkem muusikaliselt

meeldinud, aga nad tõid ansambli muusika justkui tänapäevasemasse või

tegelikult õigemini öeldes ajatumasse konteksti.

  • muljeid kogusid Maria Ulfsak ja Siim Nestor.
  • Vt ka Areeni kaanelugu 19. veebruar 2004