Romantilis-depressiivne rokiniidistik

Siim Nestor paneb paberile Eesti muusikale ainuomase rokikoolkonna vaimsed, füüsilised ja sõpruslikud sidemed.

Eesti rokis on üks talle ainuomane stiil ja koolkond, mille tüviansamblid on Vennaskond, Metro Luminal ja Sõpruse Puiestee. Ma olen umbes 550. inimene, kes seda ütleb, ja ilmselt mitte viimane, aga stiili “sugupuud” pole varem välja joonistatud. Seda koolkonda on valdavalt nimetatud romantilis-depressiivseks rokiks.

Mis neid tuumikbände ja ­neile järgnenud kollektiive ühendab, on minoorsus ja mõistagi romantism. Ja töötoa poolt olulisena: üksjagu kattuvaid bändi­liikmeid ja muusika ning ­sõnade autoreid. Neil leidub sarnaseid eeskujusid piiri tagant – vene rokk, inglise punk, briti melanhoolsem alternatiivrokk (Joy Division). Ent oluline on märkida, et nende eeskujude ilmingud on nende enese loomingus sedavõrd lahustunud või siis sedavõrd omastatud, et nende muusikat peetaksegi just nende enda omaks. Ja kui rääkida juhttuumikule Eesti maakamaral järele tulnud gruppidest (The Tuber­kuloited, Kosmikud, DND, Ultramelanhool, Agent M, Paha Polly jt), siis pigem kõneldakse, et nad on just Vennaskonna, Luminali või Puiestee traditsiooni edasikandjad.