Konspiratiivintervjuu Röövel Ööbikuga toimub vähetuntud kesklinna õlletoas ühe teatud maja keldris.

Kohal on peale minu veel trummar Raul Saaremets, bassimängija Allan Hmelnitski ja mikrofonist Tõnu Pedaru. Mind on eelnevalt nii mõnegi inimese poolt hoiatatud, et sündmused võivad väljuda kontrolli alt. Nende va indibändidega pidavat alati selline lugu olema, et nohikumaskide taga varjavad end musta huumori kroonimata kroonprintsid.

1. pilt ehk veidike uue plaadi tagamaadest.

Pisike šlaagritest kummis õlletuba. Laud. Ühel pool istuvad Tõnu Pedaru (edasipdi TP), Allan Hmelnitski (AH) ja Raul Saaremets (RS), teisel pool mina. Laual on tuhatoos, teetassid, pakk sigarette ja diktofon.

Viimane Röövel Ööbiku nime all ilmunud album jääb aastasse 1994. Pärast seda sai bändi nimeks Una Bomba ning juba varem suunda muutnud muusika kisub veelgi rohkem kiiva. Muutub vägagi elektrooniliseks, noh. Vahepeal lihtsalt on sellised ajad, kui rock imeb lurinal. Hakkajamad otsivad uusi väljundeid, mis kõigile meeldida ei pruugi.

Mis motiveeris kadunud indie-bändi Röövel Ööbikut pärast neid elektroonilisi aastaid jälle kokku tulema?

AH (osutab mu diktofoni poole): Kas midagi jääb peale kah?

Jääb küll. Väga hästi jääb.

TP (unistavalt): Need olid jah mingid elektroonilised aastad, stuudios oli vihane alkeemia. Kõik need sämplingud ja...

RS (süütab sigareti): Minu jaoks suurt vahet ei ole, minu jaoks on kõik üks ja seesama, aga erinevate vahenditega tehtud. Igasuguse elektroonilise värgiga stuudios mässamine andis ägeda kooli. Kui produktsiooni koha pealt vaadata, siis seda rokki saab nüüd hulga vingemalt teha kui enne. Suurem osa asju on niigi tantsulise produktsiooniga, võta näiteks Franz Ferdinand.

TP (üle Tõnu teetassi Rauli poole kummardudes): Minu meelest on iga albumiga olnud nii, et kuna me ei tee ikkagi professionaalselt, tegeleme tuhande muu asjaga, siis plaadi lindistamise lõpuks saab aru, et nüüd on asi käes, et nüüd võiks tegelikult otsast pihta tegema hakata.

RS (võidurõõmsalt Allanile): Nüüd hakkamegi kohe järgmist plaati tegema. Hea, et praegune plaat ühegi kandi pealt keldrikas ei ole.

Aga uus plaat võrreldes näiteks esimese kassetiga "Ilu"?

TP (vaatab lakke): Sarnasusi on. Seal on kah lihtsaid ja häid lugusid.

RS (põrnitseb tuhatoosi): Seal oli kolm-neli lugu, mida me olime harjutanud, ülejäänud tekkisid stuudios. Kardinaalset vahet ei ole, kõlab teistmoodi...

Ja teine album "Popsubterranea"....

RS (võidukalt): Seda ei oska mitte keegi hääldada. Kõige mõnusamini hääldab seda Koit Raudsepp – popsubterrnea! See on Pedaru saavutus. Uue nimi on kah päris hea – "Supersymmetry".

TP (rüüpab teed): Seekord pidi tegelikult hoopis teine nimi tulema. Meil on olnud traditsioon, "Popsubterranea", "Psychikosmos", need kõik on universumi mudelid. Kitarrist Šeripov, kes rääkida ei taha, leidis, et see nimi liidaks kõik kokku.

RS (süüdimatult): Täna oli lehes hea artikkel, kus Lepikson pani kommarid ja kõik ühte patta.

TP (lennukalt): Ahah. Ma ei jõudnud lugeda. Mulle ei meeldi need, kes tahavad kõik ühe nimetaja alla panna, nad on reduktsionistid, taandavad kõik ühele asjale (teeb ninahäält): kõik asjad maailmas on seotud sugutungiga!

AH (võidukalt): Sina oled anti-reduktsionist!

TP (lennukalt): Samas on nad humoristid, vaata, humoristid teevadki nalju nii, et lihtsustavad asju, moonutavad. Inimene tehku mida tahes! Need fundamentalistid ongi kõige naljakamad.

Aga Ööbik ja fundamentalism?

TP (vaatab Raulile otsa): Sul on vist nende muusikapuritaanidega probleeme olnud?

AH (vanainimese intonatsiooniga): See on õudne, kuidas inimesed ikka kastides armastavad olla.

TP (paadunud pedagoogi hääle ja ilmega): Aga see on tema kodu, ta kaitseb oma kindlust.

AH (Tõnule lootusrikkalt alt üles otsa vaadates): See on tänapäeval natuke vist vähenenud?

TP (veelgi paadunuma pedagoogi hääle ja ilmega): Seda räägivad kõik. Mingid postmodernismid on üle elatud, võiks ületada vabamalt piire, aga ei! Inimene tahab korda.

RS (pomiseb põlastavalt oma nina alla): Lapsik.

2. pilt. Veidike sellest, mis kunagi oli ja mida keegi enam ei mäleta või ei taha mäletada.

Tegevuspaik ja inimeste asetus samad. Teetassid on pooltühjad, tuhatoosi on siginenud kaks koni. Kunagi hästi ammu tegutseb Röövel Ööbik Kukrusel ning viljeleb avangardset müramuusikat. Indie on enamiku kolkapunkarite jaoks hääldumatu poolakeelne sõna. Kodus teki all The Falli kuulata on küll tore, aga pole kedagi, kellega seda koos teha. Ümberringi on kõik punk.

Aga tuleme nüüd aastasse 1987 ning läheme Jaanika-Paanika festivalile, kus Ööbik end teise kasti asetas, et me oleme indie, me ei ole punk.

AH (nostalgiliselt): Mingi loosung käis ära.

TP (teadja häälega): See oli hiljem mingil Tartu festivalil, kus Allan karjus, et (teeb ninahäält): me oleme indi, me oleme indi!

RS (irooniliselt): Kõik vaatasid, et jess – Eesti vabaks!

TP (märgatava uhkusenoodiga hääles): Ongi nii, et Röövel Ööbik võitles Lauluväljakul, kuigi Tartu Lauluväljakul iseseisvuse varem kätte.

RS (mossitab): See on eriti vastik, kui keegi paneb mingi templi peale. Ega tollal polnudki kusagil esineda. See Jaanika-Paanika oli üldse ainuke võimalus üles astuda.

AH (leplikult): See oli ikkagi suht oma seltskond.

RS(ründavalt): Tahad öelda, et sa olid Kojamehega sõber?

AH (jätkab häirimatult): Aga samas väga imelik. Väga paljud tuttavad olidki sealt, kusagil mujal polnud õieti selliseid tüüpe.

RS (alistunult torisedes): Seda muidugi. Punkarite kamp oli ainuke, kus üldse eksisteerida sai. Muidu oleksid lihtsalt kodus olnud. Aga vanast ajast rääkida on sama tobe, kui Ivo Linna räägib, kuidas nad tegid kitarre, kuulasid biitleid, varastasid telefonide seest mingeid jublakaid, tegid helipäid.

AH (rõõmsalt): Praegu kihab, siis oli palju bände, vahepeal polnud.

RS (elutargalt): Vanasti nii häid bände kui praegu ei olnud.

AH(irooniliselt): Ainult sitad bändid olid.

Panete ennast kah sinna patta?

RS (resoluutselt): Ei. Meil oli igav eksisteerida. Oleks siis olnud konkurents või midagi. Mitte, et praegu oleks.

3. pilt. Võimalused...

Koht ja tegelased on samad. Teetassid on tühjad. Õllevalaja teeb ettekandjale üheselt mõistetavaid kahemõttelisi nalju ning vahetab šlaagrid Uno Raadio vastu. Eks temalgi on töö- ja puhkeaja seadusega vabad hetked ette nähtud. Röövel Ööbiku kohta öeldakse, et see bänd on olnud alati ajast ees ning lasknud käest suure hulga võimalusi.

Lause "nad võiksid olla..." on Röövel Ööbiku kulunuim iseloomustus.

Kas kõige selle juures, mida te olete teinud ja mida oma laiskusest tegemata jätnud, on tegemist käest lastud võimaluste bändiga?

RS (ärritunult): Kunagi ühes intervjuus Tõnu ütles, et võime uhkustada käest lastud võimalustega. Aga see ei näita bändi olemust, sellel pole meie muusikaga pistmist!

AH (ausa pilguga): Pole nagu püüdnud eriti neid võimalusi.

Tulid nad siis kandikul kätte?

RS (ikka ärritunult): Ei olnud. Kas see John Peeli värk tuli meile kandikul kätte? Me ikka nägime vaeva selle nimel...

AH (nostalgiliselt): Tegime proovi, reisisime bussiga Inglismaale. Ise saatsime demo. Usinad, töökad tüübid oleks hiljem saatnud seda demo koos vastavate kirjadega tuhandesse kohta. Me ei ole töökad tüübid.

RS (ükskõikselt): Me käisime Ameerikas. Seesamune Sonic Youth küsis, et kas me läheme tõesti sinna Nõukogude Liitu tagasi. Muidugi lähme tagasi! Kuigi pakuti kontserte.

AH (torkab vahele): Naised on kodus.

TP(kerge muigega): Ülejäänud olid veel vabad mehed, Raulil olid naine ja laps.

RS (häbelikult): Nüüd olen mina süüdi.

AH ja TP (lohutavalt): Ei, ei...

TP (nostalgiliselt): Me pidime ju hakkama Soomes plaati tegema, selles oli asi.

AH (häbelikult): Mina võrdlen oma elu tublide ja töökate eesti inimestega, kes on neliteist ja teavad, mis kooli nad lähevad, mis tööd tegema hakkavad.

RS (äratundmisrõõmuga): Vot jah! Punnitajad me ei ole!

4. pilt. Mängud.

Tõnu Pedaru seab end minekule. Paneb salli kaela, jope selga. Röövel Ööbik on alati hiilanud häälda-keel-sõlme laulupealkirjadega: "Equalized Evil Envious Eyes", "Finger On The Trigger Transfigured", "Komik Kapital Kaputt". Proovige neid mõnel kontserdil pärast neljandat õlut skandeerida. Neetult hitivaenulik suhtumine. Ja mida nad sinna mikrofoni üldse sahistavad? On neil sõnamängudel ka mingi mõte?

Mis on Röövel Ööbiku sõnum?

TP (kortsutab kulmu): Kunagi sai midagi formuleeritud, aga ma täpselt ei mäleta, mis see oli.

AH (resoluutselt): Meil on sõnum, aga me ei ütle seda. Igaüks peab ise avastama!

TP (veidike kahtlevalt): Kui ma kirjutan laulusõnu, siis ma enam-vähem aiman, millest seal on juttu.

RS (itsitab): Minu meelest seal viimase plaadi peal muust kui nussimisest juttu polegi.

AH (noomivalt): Ole viisakam. Ütle: inimsuhetest!

Linnas räägitakse, et Röövel Ööbik jätab esinemisi ära, kuna neil pole kava, mida mängida ja kuidas mängida. On see tõsi?

TP (kerge piinlikkustundega hääles): See vist vastab tõele.

RS(ohkab): Niimoodi jah ei ole, et mängiksime tund aega. Viimane kontsert jäi selle mehe (osutab Tõnule) haiguse tõttu ära.

TP (pedagoogiliselt): Vaata, kui on selline mõnus kõrtsibänd, siis lähed selle kõrtsibändi juurde, annad kaks krooni ja ütled, et mängige seda lugu kah. Eelmisel kontserdil tulid tüübid niimoodi juurde, et mängige seda lugu ja seda lugu kah aastast üheksakümmend. Ma ei oska neid lugusid enam. Selles mõttes me erineme professionaalsest ansamblist.

AH (kavala muigega): Küll aga on meil oma kabuki-teatri kava, mille me esitame. Aga Röövel Ööbiku esinemine on elamus, kunstiteos.

On sellist bändi, kellega tahaks koos mängida?

RS (tulistab): Arvo Pärt!

AH (mõtlikult): Siis teeks veidi teistmoodi kava.

RS (vaatab mulle veenva pilguga otsa): Ma pole ammu Justamenti näinud. Ma arvan, et Jansa on normaalsem kui ora perses indimehed...

Mida sa selle all mõtled? Ora füüsiliselt või vaimselt?

RS (ärritunult): Mulle pole need poosetajad kunagi meeldinud. Eestis on küll jube häid bände, aga hakkad mõtlema – mis siin ehtsat on? Mul on üks lemmikbänd. Keegi neist midagi ei tea. Ma käin nende kontserdil kord aastas. See on Emmaste kooli bänd. Puhkpillibänd. Kui ma neid esimest korda nägin, pidin ma mõnu kätte ära surema. Neil on vene pillid, isetehtud plokid. teevad "Vana jõge". Nendega esineks.

AH (õhkab): Ma tahaks veoautojuhtide kokkutulekul mängida.

RS (irvitab): Sa saaksid seal peksa...

Aga kohalik indie-scene?

RS (ärritunult): Originaalsust on vähe. Mul pole vaja mingeid kohalikke versioone My Bloody Valentine’st ja Stereolabist! Keskmiselt andekad tüübid teevad ainult kedagi järgi. Põhipuudus on autentsusest. Kõik üritavad olla kellegi moodi. Mängib kitarri nagu see, laulab nagu see.

AH (ärritatult, ent õhinal): See võib olla mingi jaapanlane või Jämejala hullumaja tüüp, kes saab kitarri kätte. Mina tahan, et asi oleks autentne.

RS (resoluutselt): Meie andekad ei ole autentsed!

AH (irooniliselt): Eestis on ju geenides kõvasti sees ka see, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised jäävad elusse.

5. pilt. 20aastane uus bänd.

Tõnu Pedaru on meie seast lahkunud. Aga ta pole surnud. Pedaru on ilmselt kodus ja loeb raamatut. Õlletuppa on sisenenud veel paar külastajat, kes kõrvallauas lärmavad. Kui mõni juba vanast ajast tegutsev bänd esineb, siis nõutakse neilt alati paari kindlat lugu. Väsimatult, idioodi järjekindlusega.

Nagu eespool juba mainitud, ei kujuta ma kraalitäit inimesi ühe kõrina "Equalized Evil Envious Eyes" skandeerimas.

Kas Röövel Ööbik tunneb end ka uue bändina?

AH (filosoofiliselt): Mina tunnen end nagu jõgi. Sa ei saa kaks korda ühte ja samasse jõkke astuda, sest seal on juba uus vesi.

RS (resoluutselt): Loomulikult ei ole me vana Ööbik, me ei tee vanu lugusid.

AH (emotsionaalselt): On ansambleid, kes teevad kolmkümmend aastat samu lugusid. Tulevad ja mängivad oma hitid ära. Aga me, kurat, ei mäletagi neid. Mul on mõnikord nii olnud, et kuulen oma lugu ja ei mäleta, et oleks teinud.

RS (tülpinult): Mingeid vanu lugusid me ei oska mängida, on need lood, mis on! Uued lood.

Kas sellist hirmu ei ole, et keegi hakkab mingit vana lugu nõudma?

RS (kerge üleolekuga): Need on mõned üksikud. Ma tean, et Tambet tuleb ja ütleb, et tehke seda "Mamma Miat".

AH(võidukalt): Meil ei ole ühtegi hitti. Me oleme nii õnnelik bänd. Ei ole sellist asja, et rahvas hakkab karjuma "Musta lipu ... !" või "Tere Perestroika!"

RS (itsitab): "Insener Garini hüperboloid"!!!

AH (võidukalt): See on välistatud! Meil pole ühtegi hitti!

RS(ülbelt): Me ise olemegi üks suur hitt!

AH (kavalalt): Tullakse vaatama, kas keel läheb katki või ei lähe. Mida tuleb rahvas vaatama? Kas seda, kui baleriin uisutab, või seda, et ta perseli kukub?

1984 – Tartu Kunstikooli õpilased Raul Saaremets (tr), Kuldar Poska (b), Allan Hmelnitski (k) ja “eesti vanim punkar” Uno Laur (vok) moodustavad avangardse mürabändi Must Mamba. Aga enamiku jaoks on see siiski halb punk.

1986 – Poska eestvedamisel saab bänd nimeks Röövel Ööbik.

1987 – Esimene esinemine Jaanika-Paanika pungifestivalil. Veel ei deklareerita midagi. Lahkuvad Uno Laur ja Kuldar Poska. Uus laulja on Tõnu Pedaru, bassi mängib tema vend Teet.

1988 – Bassi hakkab mängima Tarvo Hanno Varres aka Nähvits (eks-J.M.K.E.). Kontserdil Tartu Lauluväljakul skandeerib Allan Hmelnitski mikrofoni ajaloolised sõnad: “Me pole punk! Me oleme indi!” Vastukaaluks esimesele “Rock summerile” korraldab Röövel Ööbik indie- ja pungifestivali “Rock Winter”. Samuti tekib kontakt soomlaste Jorma ja Joosega, kes kohe-kohe asutavad oma plaadifirma Stupido Twins. Tõsi küll – J.M.K.E. plaadi väljaandmiseks. Aga nad võtavad oma paati ka Röövel Ööbiku.

1989 – Kooperatiiv Kuldnokk annab välja Röövel ­Ööbiku esimese albumi “Ilu”. Stupido Twins väljastab EP “History Of The USSR”. John Peelile saadetakse de­mo, mis käib ka BBC eetris. Järgneb küllakutse Peeli juurde.

1990 – Röövel Ööbik on kahe looga esindatud kogumikul “Eesti Pop 13”. Üldiselt toimub üsna aktiivne kontserttegevus. Muuhulgas käiakse ära Ameerikas ja kohtutakse Sonic Youthiga. Nende miljoniküsimusele “Ega te ometigi sinna Nõukogude Liitu tagasi ei lähe?” vastab Röövel Ööbik: “Jah, läheme küll.” Lähevadki.

1991 – Soomes salvestatakse teine album “Popsubterranea”. Hakkab tekkima Eesti klubi-scene, mis koondub eelkõige Ööbiku trummari Raul ­Saaremetsa ja helimehe Aivar Tõnso ümber.

1992 – “Popsubterranea” ilmub Stupido Twinsi all. Ja siis saab Ööbik plaadifirma käest kinga. Neli kinga. Igale liikmele üks.

1993 – Bänd teeb proovi ja sõidab bussiga (!!!) Londonisse, et lindistada Peel Session. Ometigi.

1994 – Aasta lõpus ilmub kolmas album “Psychikosmos”. Enam ei ole indie, nüüd on electronic supersonic. Klubi-scene’i areng on oma töö teinud.

1996 – Tabatakse terrorist Unabomber. Röövel Ööbik muudab oma nime Una Bombaks. Mitte, et sellel nüüd vähimatki seost oleks... Ausalt.

1997 – Una Bomba annab välja albumi “Honeycombat”.

1999 – Kanada plaadifirma High Park Records annab välja Una Bomba albumi “Honeycombat”. Midagi põnevat ei juhtu, sest plaadifirma kaob. Jäljetult.

2001 – Una Bomba annab välja albumi “Aerosol”. Röövel Ööbik esineb mingil põhjusel Von Krahlis.

2004 – Röövel Ööbik hakkab jälle aktiivsemalt tegutsema. Nähvits vahetub sujuvalt Sten Šeripovi (samuti eks-J.M.K.E.) vastu välja.

2005 - Kevadel ilmub raadioeetrisse Röövel Ööbiku uus lugu “Under The Influence”. Bänd hakkab salvestama uut albumit “Supersymmerty”. Esinemised festivalil “Rabarock” ja paaril väiksemal üritusel. Detsembris ilmub kauaoodatud uus plaat. Jutt käib eelmainitud “Supersymmetryst”. Jälle on indie? Rock’n’roll supersonic?