Ruto, Sigismund ja Peeter

Peeter Jalakas räägib Mele Pestile, kuidas tänaseks kümnene von Krahli teater sündis, kuidas volbriöö Eestisse toodi ja mis tingimusel võib teatritegija olla boheemlane.

Kust tuli mõte luua esimene erateater Eestis, kes ja kuidas selle teostasid?

Studeerisin 80ndatel Taanis Eugenio Barba juures. Siis rändasin mööda Euroopat, vaatasin erinevates teatrites ringi ja otsustasin, et peab ikka Eestimaalgi ühe väikese Odini-teatri moodi asja tegema. Odini teater asub Taanis, aga väikseid kloone on üle ilma. 
Sellest sai siis Ruto Killakunna teatritrupp, mis tegutses 1989-1992. Meid oli seitse meest, näiteks Emil Rutiku, Lauri Saatpalu, Hendrik Toompere. Algul olime väga kategoorilised. Tegime vabatahtlikult 12 tundi päevas proove, sõitsime ringi ja esinesime väga kitsastele tuttavate ringidele, avalikke esinemisi meil ei olnud. See oli Odini teatri elulaad.
Ruto mängis peamiselt performance tüüpi asju. Põhietendus oli "Sünnipäev": selle nädala lõpus esietenduv samanimeline näidend on tribuut tollasele "Sünnipäevale".
See lavastus allus muusikaloogikale: muusikateose printsiibid, soolod, duetid toodi pea üks-ühele lavale üle. Etüüdide arengut oli võimalik kujutada heliredelina. Uues lavastuses on väikesed sutsakad vanast ka, kuigi soomlasest lavastaja ei ole kümne aasta tagust lavastust näinud.
Siia Krahli majja jõudmisega lõppes Ruto ära.

Kes oli või on Sigismund von Krahl, kellelt teater oma nime sai?
Tema on üks Norra kaluriküla veidrikust intellektuaal ja filosoof, maailmakodanik ja näitekirjanik. Sigismund kirjutas mõned teatri algusaegade näidendid ja toetas veidi rahaliselt ka. Laenu pidime siiski ka võtma.

Kuidas õnnestus majanduslikult raskel ajal 90ndate alguses siiski erateater luua ja nii äge vanalinna maja saada?
Eks me seda laenu maksame siiamaani, aga saame hakkama. Baar ja restoran katavad püsikulud, teine korrus on teatri käes tasuta. Baari eesmärk ongi, et teater ei peaks oma raamistuse pärast muretsema.
Teine osa rahast tuleb riigilt, selle eest maksame palgad. Me ei saa millegipärast küll toetust samadel alustel nagu teised teatrid, aga midagi siiski.
Kolmandaks läheb raha etenduste tegemise peale. Selle saame piletitulust, sponsorlusest ja Kultuurkapitalist. Piletihinda püüame hoida madalal.
Maja saamine oli huvitav lugu: sakslasest sõber tahtis Tallinnasse õllekeldrit teha. Otsisin siis talle ja Ruto teatritrupile kohta, ja leidsin selle varjendi siin. Praeguses Krahli majas oli tollal Trükitööliste ametiühing. Algul saime üles ühe ruumi, siis vaatasime, et allkorruse võimlat ei kasuta ka keegi ja võtsime selle üle. Räpase kõrtsi ehitasime von Krahli baariks ümber.

Arenesime siin nagu vähkkasvaja.

Kas te erateatrina tõesti tahaksite riigilt saada sama palju kui riigiteatrid? Kas see ei ohustaks teie sõltumatust?
Eks see hirm ole alati. Praegu ei pea me kellelegi oma tegevusest aru andma. Muidugi anname aru, kuhu see raha läheb, aga toetus on nii väike, et sisulisi ettekirjutusi nad teha ei saa.

Kas näitlejaid on Von Krahli teatris piisavalt?
Isegi kui see dotatsioon, mille me saame, oleks kümme korda suurem, siis ega me kümme korda rohkem näitlejaid ei võtaks. Trupis võiks olla seitse-kaheksa inimest ja nad kõik ei peaks olema klassikalises mõistes näitlejad. Meie praegune trupp on ideaalilähedane, nad ongi arenenud selles suunas, mida tahtsin. Need neli inimest tulid neli aastat tagasi ja nad on esimesed Krahli palgal olevad täiskohaga näitlejad. Sel aastal lisandus Taavi Eelmaa: ta käis Krahli seltskonnaga lähedalt läbi ja seetõttu ei tulnud tema tulek meile üllatusena. Inimesed peavadki siia ise tulema, me ei kutsu kedagi.
Algul oli see teater nende jaoks mõeldud kooli jätkuna: nad proovisid väga erinevaid asju ette võtta. Nad said väga heade erinevate lavastajate abiga võime mängida kõike, mida vaja. Nüüd on see saavutatud, oleks vaja edasi areneda, aga ausalt elades ei ole see finantsiliselt kahjuks võimalik.

Kuhu te siis areneksite, kui raha juurde saaks?
No mingid ähmased lubadused on olemas ka.
Teeks trupi suuremaks, võtaks juurde inimesi, kes ei ole ainult näitlejad. Nad peaksid olema KUNSTNIKUD väga suurte tähtedega, nad peavad suutma oma arvamust väljendada ilma kirjaliku teksti abita.
Eks me oleme improvisatsiooni proovinud ka, tavaliselt on aga proovides improviseeritu pärast siiski lavasuseks fikseeritud. Näiteks "Piraadid".

Praegune püsikoosseis ongi end ehk veidi kordama hakanud?
Muidugi on see oht. Seda leevendab võimalus mängida väga erinevaid asju, näidata end eri nurkade alt. Kui eelmisel aastal tegelesime rohkem sõnaga, siis sel aastal on neil olnud rohkem võimalust end liikumisega väljendada.

Väikese trupi plussiks on suurem paindlikkus, miinuseks aga palju intensiivsemad inimsuhted.

Viimased neli aastat oleme tegutsenud bändiloogikast lähtuvalt. Ega me orkestrit tahagi, aga võiks tulla bigbänd.

Siin teatris on väga oluline, et kõik inimesed räägivad kaasa. Kui tehnik Jimmy ütleb, et see lavastus on ikka täielik jama, eks me võtame arvesse. Meid ühendab see, et kõik on mingis mõttes veidrikud. Kui sa pole lohakas, siis on kerge boheemluse vaim igati õigustatud.

Milliste lavastajatega on koostöö paremini sujunud?
Tavaliselt teeme aastas umbes neli lavastust, neist ühe või kahe lavastaja on oma teel üles sammuv tuntud tegija Eestist väljast. Ühe teen alati ise, ja üks-kaks on siis teised Eesti lavastajad: Ingomar Vihmar, Mati Unt, Tiit Ojasoo. Eelistada neist ühtki ei oska, aga ega teisi eriti siia ei kutsuks ka. Järgmisel poolaastal teeb siin oma debüüdi filmimees Rainer Sarnet.
Tehtu erilisus peab olema arusaadav. Kõigi Eesti lavastajate jaoks on Krahlis tehtu olnud murdepunktiks või lihtsalt väljapaistvaks lavastuseks nende biograafias.

Kas erateatrina peate tähtsaks olla ka sotsiaalse kriitiku rollis?
Loogiline, et oma olemuselt sotsiaalne teater võtab sõna ka sotsiaalsetel teemadel. Oluline on rääkida keeles, millest vaataja aru saab: kujundid ja märgid võivad olla uued, aga teemad on ikka samad.
Turkka "Connecting people" oli vitaalne lugu, üks meie kõige sotsiaalsemaid, ja läks väga edukalt. ´

Selle lavastuse vastuvõtuga saab hästi demonstreerida McLuhani lausungit "Medium is the message" - "Meedium on sõnum". Lavastuse ümber läks lahti suur lärm, ja sellest suurem osa pressimaterjalide põhjal. Näiteks Mihkel Mutt võttis sõna etendust ennast nägemata, teda hakati tsiteerima, ja nii see asi aina kogus pöördeid. Seda oli väga tore jälgida, sest ise teadsin, et lavastus on väga hea. Me oleks võinud seda väga kaua veel mängida, olime pikalt ette välja müüdud. Aga tundsime, et see lavastus on nüüd valmis, hakkame midagi uut tegema.

Aga kas teie lavastuste, näiteks "Graali" ülepingutatud intellektuaalsus on taotluslik?
Igav oli, jah? "Graali" puhul olime teemaga juba mitmeid aastaid tegelenud, aga ikka alles kuhugi serva peale jõudnud. Tahtsime siis vaataja vähemalt sama kaugele viia.

Aga mingi point peab ikka lavastuses olema, ainult pulli pärast ei tohi midagi teha. Või siis vähemalt teistele näidata. Ma ju modelleerin vaataja mõtet ja raiskan ta aega.

Kuidas olete  ühe koha vaimus suutnud ühendada kõrtsi ja teatri, punkkontserdid ja Othello?

Üks tähtis märksõna Krahli puhul on vastuolulisus. Siia on kokku sattunud asjad, mis mujal kokku ei sobi. Baaris on Mutant discod, rock-kontserdid, ülal on teater. Kõiki üritusi ühendab see, et siin käivad väga sümpaatsed inimesed - kõigiga oleks huvitav hommikuni vestelda.

Punkaritega oli see probleem, et nad hakkasid asju lõhkuma. Selle pärast nii rajusid üritusi meil enam eriti ei ole.

Vanasti sai ka teatri raames väga ägedaid asju tehtud. Näiteks volbriöö on ju meie toode! Tahtsime 1. mail veidi nalja teha, tuulasin siis rahvakommete seas ja leidsin, et selle pulli võiks volbriööks nimetada. Tegime volbrikarnevale viis aastat, vahepeal oli lausa 30 000 inimest - teatri jaoks päris äkiline number. Mingi hetk olime Eestis ainukesed seaduslikud pürotehnika importijad-eksportijad ja valmistajad!

Kuidas teatrifestival Baltoscandal sündis?

Eugenio Barba ütles mulle: kui tahad oma tegemistele tähelepanu, tee teatrifestival. Vene oludes oli see muidugi idiootlik, ükski külalistrupp ei tulnud siia ilma Moskva loata. Aga käima ta läks. Põhitöö, nagu kultuuras ikka, tegid ära naised.

Tänaseks on ta veidi maha käinud: eelarve on sama ja võimalusi vähem. Tahtsin ta juba eelmine kord ära lõpetada, ma ei jaksa enam mööda ilma ringi tuisata ja juua vajalike inimestega hommikuni viina, et neid veenda tulema festivalile poole raha eest. Baltoscandalit tasuks jätkata ainult siis, kui tuleks noor ja tugev mees ja lükkaks veski jälle käima. Aga ei näe seda meest praegu kusagil.

Von Krahli teatri püsikoosseis: Erki Laur, Juhan Ulfsak, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik ja Taavi Eelmaa räägivad parimast töökohast Eestis ja sellest kas nad ikka on nii ülbed, kui mõnikord tundub.

Kas Von Krahli teater on teie jaoks vaid töökoht või midagi rohkemat?

Erki: See on parimas mõttes töökoht. Pereelu käib meil ikka eraldi.

Juhan: No töö seostub ikka põhiliselt rahaga, Krahl on ka eneseväljenduskoht.

Liina: Mina olen väiksest peale tahtnud olla Sex Pistols. Siin natuke nagu olengi.

Taavi: See on parim tööriist eneseväljenduseks. Umbes nagu mutrivõti nr 14 vms.

Kas te kohavaimu usute? Mis vaim siin majas on?

Taavi: Sellel vaimul on ikka inimeste nimed peal.

Erki: Samas ka arhitektuur on tähtis. Näiteks Tartus Vanemuises ei tule mulle ühtki head mõtet. Peeter (Jalakas) kujundab ka seda vaimu.

Liina: See on päris hämmastav, see on üks väheseid maju, kus pole ühtki lolli inimest.

Erki: Aga ukse kohale on ju kirjutatud: ideedeta inimestel palun mitte siseneda. Väga võluv sõnastus.

Juhan: Aga see saal ei ole samas väga lihtne ka. Esimene etendus siin majas oli lava lõhkumise performance, siin tegutses enne rahvateater. Eks me nõrkusehetkedel taha seda lava tagasi, siin käib pidev võitlus stampidega.

Miks te just siin olete?

Tiina: Mõte siia tulla tuli alles kooli lõpus: tundus nagu ainus koht, kuhu tahaks.

Liina: Mina küll ikka kartsin algul.

Erki: See on üks otsustavam valik minu elus siiani. See oli ühtlasi valik, et kas teha kunsti või mitte.

Juhan: Mul oli side selle teatriringkonnaga kogu aeg olemas. Ruto ajal juba teadsin, osalesin veidi. Valikut nagu ei olnudki.

Taavi Eelma, miks Sina Draamateatrist ära tulid?

Taavi: Ju siis intellektuaalseid väljakutseid nappis. Kui ise teatris käisin, siis ainult siin - miks ma peaksin töötama teatris, kus ma ise vaatajana ei käi?

Juhan: Draamas ikka pandi tähele, et ära läksid või?

Taavi: Ei tea, tõesti ei tea. Ehk ikka märkasid.

Aga kas siis mõnikord Linnateatrisse ei tõmba, ikkagi prestiižne koht?

Erki: No kelle jaoks prestiižne, kelle jaoks mitte.

Kas te ei karda, et püsikoosseisuga takerdute samade tüüpide mängimisse?

Erki: Meil ei ole ju nii, et teeme aastas kaks komöödiat, ühe vodevilli, ühe tšehhovliku draama ja ühe Iiri tüki - peegeldus eestlaste elust teisel maal. Siis võiksid püsivad tüpaažid tekkida.

Juhan: Näitlejana ajad ju mitut rida. Me teeme tükki tehes kõik, mida heaks lavastuseks vaja.

Taavi: Näitlejale jääb siiski, eriti just von Krahlis, ka suveräänne õigus oma teemat ajada.

Aga kas mingid pooltuttavad ei ole lavastuste põhjal näiteks Juhanit võitlevaks proletaarlaseks ja Erkit homoks pidanud?

Erki: Eks on ikka, aga ju need teemad on meil siis südamel olnud.

Juhan: Mina usun, et teater ei ole mitte enda peitmine eri maskide taha, vaid pigem enda avamine. Ju siis oli vaja seda maski parajasti ja see usaldati minule. Paremal juhul üritan teatris välja näidata ka iseenda sotsiaalseid veendumusi.

Peeter Jalakas rääkis, et tahab teie bändist bigbändi teha. Keda te juurde võtaksite?

Kõik: Ei tea küll kedagi praegu. Ehk oleks mingit lahinguarsti vaja. Kui proovis keegi jälle alla kukub, me jääme kohe nõutuks. Tuleb jälle kiirabisse helistada.

Taavi: Ja keegi ei taha ju oma mobla pealt välja helistada ka.

Mida te ise tahaks veel teha, milliste lavastajatega koos töötada?

Erki: Eelmine kevad oleksime öelnud, et tahame rohkem liigutada, nüüd saame mitu kuud liigutada nii, et SEDA NÄGU! Vaheldus on oluline. No me tahame kunsti teha, aga kunst ja kultuur on ju Eestis sõimusõnad.

Taavi: Pigem olla naiivne ja öelda, et mulle kunst meeldib, kui olla paranoiline.

Mida te veel tahate öelda?

Erki: Mul on väga kurb, et ei ole ise saanud kõrvalt näha meie tehtut. Praegustel tudengitel on palju lihtsam.

Liina: Ega keegi ei julge meile eriti tulla, arvavad, et jube sekt meil siin.

Juhan: Krahli teater ei ole valmis, arenguruumi on meile igaühele eraldi ja kõigile koos. Kui paari aasta pärast on näha, et me ei saa hakkama, siis tulgu noored ja vihased peale. Tihti arvatakse, et oleme ülbemad, kui tegelikult oleme.

Erki: Krahli kohta on kolm müüti: esiteks, et oleme ülbed, mida me kohati ka oleme. Teiseks, et piletid on alati välja müüdud - pigem käib meil liiga vähe rahvast! Ja kolmandaks mõeldakse, et tundub põnev lavastus, eks ma kunagi vaatan. Tuleb kohe tulla! Hoiame lavastust mängukavas palju lühemalt kui teised teatrid.

Juhan: Kõiki toetajaid ja sõpru täname ka. Kui te meie poolt olete, me oleme teie poolt ka!

Marko Mägi intervjuust Mati Undiga EE Areen 24.04.2002:

Kuidas sujus koostöö Von Krahli trupiga?
Mati Unt: Väga kerge oli Von Krahli näitlejatega töötada, sellepärast, et nad on väga professionaalsed, kuna neil on erinevalt paljudest oma kursusekaaslastest väga suur kogemus, väga suur trenn kuni modernballetini välja. Nad on töötanud Soome, Inglise, Saksa, Kreeka, Jaapani jne lavastajatega. Nad on harjunud kõigega, nad on valmis kõigeks.

Von Krahl ja muusika

Olid ajad kui Tallinna vanalinnas asusid lähestikku kaks alati ülerahvastatud kuuma paika – Eeslitall ja Von Krahl. Nad olid programmilt kaksikud, sest mõlemas jaurasid tolle aja aktiivsed ööinimesed blues-, rock- või kantribändide saatel.

Kui 90ndate keskel puhusid aina kõvemini tuuled, mis sosistasid, et noori ja erksaid ahvatleb peale traditsioonilise ja elusa pubi-muusika ka muud veidrad hääled, tilgutasid mõlemad majad aeg-ajalt oma programmi punk-, indie- või house-õhtuid. Tänaseks on  Eeslitall hääbunud ja Von Krahlis, kes nägi nõnda nimetatud alternatiivse noorsoo elujõudu, toimub kogu aeg.

Kui soovid end kiires korras kurssi viia sellega, mis sünnib hetkel Eesti ja välismaa uues muusikas piisab, teatud mööndustega, kui külastad kuu aja jooksul igal nädalavahetusel Von Krahli.

Von Krahli baariruum pole oma ülesehituselt sugugi maailma parim koht kontsertideks või tantsumuusika-pidudeks, ent oma pidusid peavad ja korraldavad seal pea kõik noorukite seas populaarsed muusikazhanrid. Kõige nimekamad peobrändid Krahli katuse all on  “Check One, Two” (hip-hop), Bashment (reggae-pidu, mis kusagil mujal üldse toimida ei saakski) ja tiiruga majja tagasi tulnud Mutant Disco (peaosas housemuusika), ent sageli tuleb Krahli astuda ka metali-, indie-, rocki-, industriaali-, jazzi- ja elektrooniliste eksperimentide-sõpradel. Ja kõigil neil on seal Krahlis – mida läikivate ja kalliste kommertsklubide tavapublik peab kampsun-inimeste tallermaaks – kodune.

Äärmiselt suur osa elu parimate päevade parimaid tunde on ära kulutatud Krahlis.

SIIM NESTOR

Tarrvi Laamann (Bashmendi korraldaja): Von Krahl on midagi rohkemat kui lihtsalt klubi. Seal on kultuur, kopitanud vaimsus ja vanalinna lehk, mis kokku moodustavad tema võlu.

Ja muidugi laudpõrand! Kusagil mujal ei ole tantsupõrandaks nii mõnusat asja kui see laudpõrand.

Paul Oja (Check One, Two): Mulle väga meeldib Von Krahlis. Seal on superlahe atmosfäär, eriline aura ja palju midagi sõnulseletamatut, mis mõjub alati publikule ja peole väga positiivselt.

Aivar Tõnso (Kõige ruudus, ja mitmed teised üritused): Ainukene alaline ja normaalne koht kontsertide tegemiseks. Võib kindel olla, et kohale tuleb küllaltki intelligentne publik. Mujal, suvalistemas kohtades ma publiku vastuvõtuvõimes nii kindel ei oleks.

Aegade jooksul on ta kujunenud alternatiivmuusikat soosivaks kohaks, mida paistab ka publik usaldavat.