Tavaliselt eelistan kunstist kirjutada kogemuspõhiselt. Seda, mida kunstnikust tean või millega tema looming tema enda või kellegi teise arvates seostub, käsitlen nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Sest kunstiteos, millest jutt, peaks ju kõigele eelnimetatule mingi olulise lisaväärtuse andma, mitte seda pelgalt illustreerima.

Nüüd on aga selline kurb lugu, et tuleb hakata kirjutama aiaaugust. Kui Marco Laimre näitusele „Motor“ läheb keegi, kes autorit ei tunne ja Eesti kunstielust midagi ei tea, siis ma kahtlustan, et ta ei saa aru ei kontekstist ega ka lisaväärtusest, mida näitus sellele looma peaks. Püüangi end asetada tema kohale ja ennäe – mitte midagi ei oska kosta.