10.04.2009, 00:00
Saabuvad preemiad, soojad kohad ja talud
Kes olid viimase saja aasta Eesti menukirjanikud? Veiko Märka meenutas Kalev Kesküla kergel kaasabil iga kümnendi tippkirjanikke.
1910ndad – Eduard Vilde
Vilde oli selleks
kümnendiks oma tuntumad loomingulised etapid –
“Nalja-Vilde” ja patoloogiliselt sakslasi vihkav Vilde – juba
läbi teinud. Pealegi elas ta kuni 1917. aastani maapaos. Kuid tema
säravaim teos “Pisuhänd” (1913) annab õiguse meest
just sellesse kümnendisse paigutada. Veel rohkem õigustab seda
“Tabamata ime” esietendusega (1912) kaasnenud skandaal ning sellest
tulenenud ebaõiglane kirjandusauhinnast ilmajäämine.
(Viimasele vastulauseks Vilde “Pisuhänna” ju kirjutaski.)
Vilde Tallinna lõbumajandust käsitlev novell “Kuival”
tekitas siivsates kirjandusringkondades skandaali.
Vilde oli
menukirjanik, kelle “Mahtra sõja” ilmumine (1902) ajalehes
Teataja pani lugejad hommikul trükikoja ukse taha sabatama.
Ja
veel: “Vilde saabumine Tallinna 6. mail, paar kuud pärast
Veebruarirevolutsiooni oli otse triumfiline,” on kirjas akadeemilises
“Eesti kirjanduse ajaloos”.
Vilde oli
suverään, kes võis endale lubada üleolevat suhtumist nii
Noor-Eestisse (“Tokerjad”), vanameelsetesse kirjandusringkondadesse
(juba nimetatud “Pisuhänd”) kui ka veel võimutsevatesse
baltisakslastesse (“Mäeküla piimamees”).
Elo
Tuglase andmetel räägiti Vildest veel viiekümnendatel nii
nilbeid lugusid, et ta ei söandanud neid oma päevikusse üles
tähendada.
1920ndad – Marie Under
20. aastad olid palavikuliselt kiiresti muutuvad aastad kogu Euroopa
kultuurielus. Püüti tasa teha sõdade ajal kaotatut. Eestis
lisandusid sellele veel esmakordse iseolemise võlud ja valud.
Underi luule liikumine kirglikust sensuaalsusest üle ekspressionismi
teatud tasakaaluni sobib seda kümnendit väga hästi esindama.
Eriti küpsed luulekogud olid “Hääl varjust” (1927)
ja ballaadikogu “Õnnevarjutus” (1929): viimane on
jäänud omas žanris ületamatuks.
Naismenukirjanik
Under ärritas hullusti meessoost rivaale. Kitzbergi paroodias otsib
poetess oma undrukust kirpe, Visnapuu sõimas teda Siuru vanaemaks,
klaasita lornjeti raamiks ning käskis avada Underi buduaari aknad, et
sõnnikuhais sisse võiks voolata, Gailiti “Sinises tualetis
daami” võib aga nimetada kõige mürgisemaks paskvilliks
Eesti kirjanduses üldse.
Aga ka naisi ei jätnud Underi
edu ja populaarsus külmaks. Elo Tuglas kirjutab aastakümneid hiljem
oma päevikus: “Vaatasime pilte ajalehelõigetel. Ma
küsisin Tuklalt: “Miks istud sa neil ülesvõtetel alati
Marie Underi kõrval?” Ta vastas: “Ta kutsus mind alati enese
kõrvale. See oli kõik.” Kunagi hoopis hiljem leidis Elo
tapeedi vahelt “hiidneitsi” Underi kirjad Tuklale, mis
kõnelesid siiski Siuru-päevade suurest armastusest.
1930ndad – August Mälk
1937.
aastal riigivanemalt kingituseks saadud talukoht koos elamu ja sisseseadega
asetab Mälgu sel üldiselt soliidsel kirjanduskümnendil üle
teiste. Demokraatlike kirjandusringkondade hammaste vahele sattus ta
mõnevõrra ülekohtuselt – ega ta ise Lagle talu
Tammsaarelt üle löönud.
Mälgule talu kinkimine
ning eluajal mälestussamba rajamine Tammsaarele (1936) olid üle
kümnendite ulatuvad, tänaseni löömata menukirjanike
premeerimise rekordid. Muidugi oli saatuse iroonia, et võimutruu
Mälk sai päris korraliku ja likviidse varanduse, opositsiooniline
Tammsaare aga vaid suure kamaka pronk
si, mis süüa ei kõlvanud.
Mälk oli üks
esimesi, kes kroonukirjaniku magusat leiba ära ei põlanud. Ta
läks Ida-Virumaale, “tutvus” kaevurite eluga ja kirjutas
romaani “Kivid tules”, mida võib nimetada Eesti esimeseks
valitsuse tellimusromaaniks. 1930. aastatel avaldas Mälk ometi ka
suurepäraseid rannaromaane.
Tegelikult oli talu kinkimine
iseenesest ju tore žest, mis kehutas karikaturistegi arvamust avaldama. Nemad
arvasid, et Luts kasvataks talus kapsapäid, Tuglas esteetilisi lilli,
Gailit rassiks Nipernaadi kombel pullidega ja Raudsepp roniks lakka ehale.
Kirjanike olukorrast sel kümnendil annab selge pildi August Alle epigramm:
“Kirjamees, kirjamees, kuhu vinnad oma pauna?” / –
“Tindiga lähen, tindiga lähen kroonu sauna: / leil seal
võtab kõik vanad muhud ja valud, / saabuvad preemiad, soojad
kohad ja talud...””
Pärast juunit 1940 kirjutas
Mälk näidendi “Idatuul”, aga enne kui see
lavaküpseks sai, tulid Saksa väed sisse ja autor pidi tüki
“Lõunatuuleks” ümber nimetama...
1940ndad – Oskar Luts
Totaalsete võimude
totaalse vahetumise aastakümme ühtki läbivat menukirjanikku anda
ei saanud. Ühed istusid vangis Saksa, teised Vene, kolmandad (Osvald
Tooming, Jaan Kross) mõlema okupatsiooni ajal.
Luts kirjutas
40. aastatel palju, kuid peaasjalikult vähenõudlikke vesteid ja
mälestuskatkeid. Natse ei kiitnud, aga ega viimased käskinud ka.
Kommunistid käskisid, aga Luts palja kiitusega toime ei tulnud, tal
jäi följetonidesse ikka natuke nalja ka sisse ning lood ei ilmunud.
Esimesel Eesti nõukogude kirjanike kongressil 1946 sai just Luts –
koos Irma Truupõlluga – kõige rohkem nahutada
(tõepoolest mannetu romaani “Jüri Pugal” eest), aga
mingeid repressioone see kummalegi kaasa ei toonud.
Tuglase
väitel ei naernud Luts mitte kunagi. Seegi on põhjus seostada teda
just selle traagilise kümnendiga.
Lutsu “Kevade”
anti välja nii Hitleri kui ka Stalini ajal (mõlemal korral Romulus
Tiituse illustratsioonidega, nii et viimast võib nimetada 40. aastate
menukunstnikuks).
Kuidas menukirjanik 40ndatel elas? Oma katus oli
pea kohal ning maja jäi sõjas terveks. Kinni ei pandud, isegi
Gestaposse ega KGBsse ei kutsutud. Viina müüdi nii saksa kui vene
ajal ja kui ei müüdud, kõlbas puskar sama hästi. Raamatud
ilmusid. Mida sa hing ikka rohkem tahta võisid?
Midagi
positiivset sellest ajast ka: “Sõja ajal, kui kõik muud
varandused kippusid väärtust kaotama, osutus raamat ainsaks kindlaks
vahetuskaubaks, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna.
Mitmed vanemad inimesed on rääkinud tollase raamatuostmise
erakordsest ulatusest ja sellestki, et eriti “kõvaks
valuutaks” osutus “Kevade”. (Aivar Kull “Oskar
Luts”, 2007.)
1950ndad – Juhan
Smuul
Viiekümnendate kirjanduselu nägi välja
nagu pärisorjanduslik mõis. Üksikud härrad (August
Jakobson, Leberecht) suplesid muretult külluses, suurem osa värises
kupja (kriitiku) piitsa või koguni vangiraudade ees. Kupjad ise (Aira
Kaal, Erni Hiir, Lilli Promet, Max Laosson) lasid küll piitsal hoolega
välkuda, aga seda peamiselt hirmust, et soe koht kaob. Kirjutasid
kõik kolm gruppi aga täpselt ühtmoodi. Smuul ei kuulu
ühegi malli alla. Ta oli vist kõige siiram kommunist kirjanike
seas, aga samas üks andekamaid. Smuulil polnud nooruse ja päritolu
tõttu eesti ajast luukeresid kapis. Seet&otild
e;ttu mõjub tema looming orgaaniliselt. “Vaese rannapoisi”
aususest räägib tragikoomiline situatsioon aastast 1956, kui Smuul
üritas Stalini kultuse hukkamõistu järel ka enda üle
kõnetoolist kohut mõista, ametivennad aga takistasid teda, sest
muidu pidanuksid nad ise järgmised olema.
“Inimnäoga” menukirjanikuks sai Smuul aastal 1955, kui ilmus
tema “Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol”, mis
pani heldima ka nii rafineeritud esteedi nagu Elo Tuglas: “Õhtul
aga lugesin Tuklale Sirbist ja Vasarast Smuuli “Muhulaste imelikke
juhtumisi”.
Vaimukas lugemine. Ja nende järele hakkasin
lugema rootsi muinasjutte, mis pole kaugeltki nii vaimukad.”
Külluses suplejate elustandard jõudis ka raudse eesriide taha:
“Suurte tõlkehonoraride tõttu peetakse Leberechti,
Jakobsoni ja Smuuli nõukogude miljonärideks, neist esimene ja
viimane armastavat ka eriti demonstreerida oma rikkust nii alalise pummeldamise
kui uute autode ostmisega” (Aleksander Kaelas “Okupeeritud
Eesti”, Stockholm 1956).
Leberecht sai omanimelise
tänava pärast surma (1961) Nõmmel, kuid see nimetati tagasi
Ugala tänavaks. Jakobsonil pole omanimelist tänavat olnudki, sest
“nimekaima nimekaimu” C. R. Jakobsoni oma oli Tallinnas juba
olemas.
Aga Smuuli tee on Lasnamäel tänaseni alles.
1960ndad – Egon Rannet
Kuuekümnendatel olid kõik ENSV kirjanikud menukirjanikud. Mitte
kunagi varem ega hiljem ei supelnud literaadid sedavõrd luksuses ja
austuses. 1966. aasta kirjanike liidu kongress toimus Ülemnõukogu
(praeguse Riigikogu) saalis ning sel puhul ilmus Sirbi ja Vasara erinumber!
Eliitkirjanikud said korterid Tallinna südalinna uude majja Harju 1
(mõned isegi viietoalised), kus õndsalt segunesid äsjased
pealekaebajad ja ohvrid. Kirjanike liidu liikmeile oli seadusega lubatud
“loominguline ülepind”.
Summadest annab aimu fakt,
et sugugi mitte rikkaimate hulka kuuluv Ardi Liives sai 1966. aastal
“Viini postmargi” filmivariandi eest 4000 rubla (pluss raamat ja
lavastused).
Teema ega teostusega pead murda ei tulnud.
Kõige kindlam oli kirjutada vaesest, kuid ausast ja töökast
maainimesest, kes kunagi ei seksi, aga kelle elus on olnud muid katsumusi
(näiteks vend oli Eesti Leegionis, tütar kolis linna elama).
Vaapo Vaher kirjutab monograafias “Imelaps, kellest ei saanud
geeniust” (mida võib nimetada ka ENSV kirjanduse ja
näitekunsti reisijuhiks): “Egon Rannetist, kunagisest NSV Liidu
menudramaturgist, on postuumselt kujundatud kohutav koletis, jätis,
monstrum, kimäär. Pea kõigi memuaristide
kirjatöödes, kus teda meenutada võetud, kerkib Rannet esile
jõhkra julmur-barbarina, kohati otse päikest varjutava
mütoloogilise metsalisena, kelle loomust täitis pilgeni vaid üks
saatanlikult hüperboliseeritud omadus – Pahe.”
Neljaklassilise haridusega endine sadamapätt Rannet ise kirjutas 1962
oma lemmikkirjanikust: “Ja Gorkilt saan ka praegu nõu ja abi
alati, kui seda vajan.” Kuhu see nõu ja abi kadusid, ei tea, aga
Gorki-nimeliselt autotehaselt sai Rannet abi Volga kujul. Millel ta kere
siniseks, katuse valgeks ja armatuurlaua mustaks lasi värvida ja siis
parteimaja ette sõitis.
Ranneti menukirjaniku staatuse
aluseks oli näidend “Kadunud poeg”, mida 1959. aastal
mängiti rohkem kui 170s NSV Liidu teatris ja mis oli sel aastal 7137
korraga enim etendatud näidend Nõukogudemaal üldse. Sisult on
tegu jõleda propagandasoperdisega Läänest diversandina Eesti
NSVs
se saadetud väliseestlasest, kes siin nõukogude korra
vääramatus üleolekus veendub, kapitalismi alatused maa
põhja neab ja ümber sünnib. Aga kuuekümnendatel nimetati
seda “tugeva sotsiaalse kõlaga psühholoogiliseks
draamaks”.
Ilmselt parim, mida Rannet Eesti kirjandusele
andis, on aines kaheks toredaks paroodiaks: Huko Lumeti
“Küülikud” (Rannetil “Haned”) ja Uno Lahe
“Juriidiline twist” (“Kriminaaltango”).
Mõlemad kinnitavad Ranneti kui näitekirjaniku lamedust ja
konjunktuurlust vääramatu jõuga.
1970ndad
– Jaan Kross
Seitsmekümnendatel muutus kirjanike
majanduslik seisukord oluliselt. Mitte et nad vaesemaks oleksid
jäänud, aga edukamad liharaiujad, kolhoosikalurid ja autolukksepad
jõudsid elustandardis järele ja läksid möödagi. Pole
siis ime, et radikaalselt muutus ka kirjandus: iroonilisemaks,
intiimprobleemidesse süvenenumaks, eelkõige aga rahvuslikumaks.
Kuuekümnendate seosetu humanism, töö ülistamine ja
seksi põlastamine kadusid mõne aastaga. Isegi Nooruse
jutuvõistluse töödest võis lugeda
olmevägistamisest. Kirjutati isegi Mustamäest (Mati Unt) või
hullumajast (Teet Kallas).
Suurimad teened selles
üleöö alanud rahvuslikkuse puhangus olid proosas Jaan Krossil ja
Lennart Meril, luules Hando Runnelil ja Juhan Viidingul. Aga Kross oli
kõige produktiivsem, kõige süvitsiminevam ja kõige
soliidsem (nojah, kõige vanem ka). Tema ajaloolise ja eestlaste
vaimu virgutava proosa algus langeb täpselt kümnendi algusse. Ilusti
on öeldud EPL nekroloogis (28.12.2007): “Eestlaste vaimsuse
järgi liigitamise korral oleks Jaan Kross kahtlemata esimese järgu
aadlimees, kohaliku ajaloo tegelikkusest paralleeli tuues ehk koguni
rüütelkonna peamees XX sajandi teisel poolel, sest just esimesena
võrdsete hulgas on ta kodumaad teeninud, nagu seisus on
kohustanud.”
70ndate menukirjanikud ei olnud rahvuslased
mitte ainult oma loomingu, vaid ka tegudega.
Eestlaste nigela iibe
päästmiseks sündis neil ikka palju lapsi, enamik just
seitsmekümnendatel.
Selle omaduse poolest erinesid nad oma
eelkäijatest kõvasti. Ka nelja lapsega Jaan Kross kuulub selles
arvestuses tegijate hulka.
1980ndad – Raimond
Kaugver
Raimond Kaugveril oli ehtne menukirjaniku karakter.
Ta oli mitmekülgne, andekas, elujanune ja hasartne. Oli härras- ja
naistemees. Abivalmis sõber ja väsimatu peoloom. Kirjanikuna haarav
ja pealiskaudne. Endise soomepoisina tuli tal viis aastat Siberis kinni istuda
ja sealt pääsnuna tuli elult võtta, mis võtta annab,
kaotatud aega tagasi teha. Kaugver kirjutas romaani valmis kuu ajaga (rohkem
kui ühe romaani aastas ühelt autorilt kirjastus niikuinii ei
avaldanud), ülejäänud aja elas ja seikles. Teenis oma romaanide
hiigeltiraažidega kõvasti raha, aga kaht ühtmoodi tassi tal
majapidamises polnud.
Kaugver esindas tüüpiliselt tollast
menukirjaniku elustiili. Kolmapäeviti käis ta Kirjanike Liidus
raamatuid ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua
või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus.
Mees
võis kirjutada 14–15 tundi päevas ja tütre
mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba
pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas
öösel kell üks novellivõistlusele tööd
kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg.
Ülo Tuuliku
väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rek
ord Eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kultorgidena olid nad
napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest.
“Raimond oli fenomen, mis praegu puudub: rahvakirjanik, kes on
arusaadav igale keskharidusega lugejale,” on meenutanud Teet Kallas.
Saanud kuulsaks küll osalt omaeluloolise romaaniga “Nelikümmend
küünalt” (1966), jäid tema menuromaanid just 1980.
aastatesse: “Vana mees tahab koju” (1983), “Meie pole
süüdi” (1984) ja “Kas ema südant tunned sa?”
(1988), mille trükiarv oli 115 000. Nii palju polnud ühtki eestlase
romaani ühe aasta jooksul trükitud ega hakata ka kunagi
trükkima. Mitte kunagi enam ei saa ükski Eesti kirjanik nii menukaks,
kui oli Raimond Kaugver.
1990ndad – Kaur
Kender
See kümnend oli Eesti kirjandusele väga
niru. Vähemalt eelmistega võrreldes. Kui kirjanike integreerimine
totalitaarsete režiimide õukonda algas 1934. aastal üsna tasahilju
ja kestis umbes viisteist aastat, siis selle protsessi lõpp oli
lühike ja valus.
Uued tegijad (keda oli palju) veel ei suutnud
end kehtestada, vanad (keda oli veel rohkem) ei osanud uutes oludes ümber
kujuneda. Lisaks tähendas demokraatia raamatute kirjastamise turul paljude
varem põranda alla sunnitud andetute, kuid visade kirjasolkijate
väljapääsu ning kuna internet polnud veel levinud, trükiti
grafomaanide rämps reeglina ka paberlehekülgedele.
Nii
oli sellest kümnendist natuke isegi kohatu menukirjanikku otsida. Aga
Kender sobitub mõnede iseloomulike omaduste poolest sellesse rolli
kõige paremini. Rämeda loomingu ja karmide ülesastumistega
Kender kehastas kõige paremini uut vaprat rahajanust maailma.
Tema esimene romaan “Iseseisvuspäev” (1998) tõi Eesti
kirjandusse imetlev-iroonilises toonis vägivalla, rahajanu, jõhkra
seksi, antifeminismi ja vaesuse kui inimest oma liigist eristava puude. Kender
ise eristus menukirjanikest seega, et ei kuulunud kirjanike liitu. Teiseks oli
ta ametilt copywriter (elukutse, mille olemust olnuks kuuekümnendatel
jälle täiesti mõeldamatu selgitada – nagu sedagi, miks
menukirjanik üldse mingit teist elukutset peab pidama). Ta suutis endast
jätta ühtlasi nii kirjaniku kui ka eduka inimese imago ning see oli
omas ajas eeskuju andev vägitegu. Nüüd juba mitmeid aastaid on
mees kirjanduspõranda all.
2000ndad – Andrus
Kivirähk
Andrus Kivirähk on vilka sulega
ajakirjanik täpselt nagu Eduard Vildegi. Alustas humoristina nagu Vildegi,
tema 1990. aastatel loodud Vabariigi Valvur Ivan Orav hulgub nagu igavene juut
ajaleheveergude ja firmapidude vahel, neil päevil sõidab koos
Lennart Meri kirjandusliku kujuga kogunisti koos Ameerikasse. Kivirähk on
kirjutanud kaks ajaloolist romaani, neist aastatuhande hakul ilmunud
“Rehepapp” (2000) on saanud tänaseks üldmõisteks
ja “Mees, kes teadis ussisõnu” on väsimatult
populaarne. Kuigi Vilde-pärasest ajaloolisest rahvuslikust triloogiast on
tal veel üks romaan puudu, on Kivrähk kirjutanud näidendeid juba
mitme näitekirjaniku jagu. Parematele neist ei saa siiamaani kuidagi
pileteid. Ja Kivirähk on sündinud menukirjanik – alati lahe ja
sõbralik, müttab raadios, võimeline täitma
kõiksugu tellimusi, kirjutama igas asendis, olgu või
õlletehasele Limpast või lastele Lottest. Ja alati nii palju
Päevalehele, et saab sealt haigekassakaardi, mis on menukirjaniku elus
püsimise möödapääsmatu tingimus.
Menukirjanike varandused
- Eduard Vilde -Riigi kingitud korter Kadriorus, haritud ajakirjanikust naine Linda Jürmann.
- Marie Under - Paažist abikaasa Artur Adson ja palju sukki, mis kunagi otsa ei saanud.
- August Mälk - Talu Õismäe rabas, Rahvuskogu ja Riigivolikogu liige.
- Oskar Luts - Maja Tammelinnas, esimene Eesti NSV rahvakirjanik.
- Juhan Smuul - Maja Kadriorus, menuluuletajast abikaasa Debora Vaarandi, sõiduauto ZiM.
- Egon Rannet - Maja Kadriorus, menukirjanikust lesk Vaike Rannet, valge katusega sinine Volga.
- Jaan Kross - Menuluuletajast abikaasa Ellen Niit, tegusad lapsed, Helsingi ülikooli audoktori mõõk.
- Raimond Kaugver - Hiigelsuured raamatutiraažid, valge Volga
- Kaur Kender - Rikkad sõbrad, sõiduautod Ferrari ja Dodge Viper.
- Andrus Kivirähk - Hirmsasti eetriruumi, abikaasa Ilona Kivirähk Tähekese peatoimetaja.