Õigupoolest tähendab kõige avaldamine vaid teatavate loogiliste seoste nähtavale toomist, nii et need selgitaksid sajandeid vanu küsimusi Eesti ajaloos. Mõned analüütikud on saarlaste isepäisuse põhjused viinud tagasi Kaali meteoriidi mõju juurde, mis lasknud saarlastel uskuda, et nad on väljavalitud rahvas, kelle missioon on valvata kogu Eesti parema käekäigu järele.


Selle usu alus oli usk oma keelde, nii nagu mitmes ürgses usundis on olemas motiivid, mille kohaselt õige keele rääkimine annab inimesele erilise jõu.


Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnale ei jäänud märkamata, et pärast Põjasõda mandrile tulnud saarlastel oli rabavalt kirgas isepäise eestlase identiteet. Loomulikult oli sellel häiriv mõju Mandri-Eesti vaguratele talupoegadele. Et mitte kogu maarahvas radikaaliseteadvuse mõju alla ei langeks, palkas Eestimaa rüütelkond eesti-saksa segasoost Otto Wilhelm Masingu ja lasi tal populariseerida “õ” tähte, mis üldlevinud arusaama kohaselt võtab eesti keelelt tema ürgse jõu. Kuna Masingul võimaldati ka ajalehte välja anda, siis nii anti eestlaste üksmeelele kohutav hoop. Saarlased pidid allajäämist tunnistama. Nagu ütles muistne saare filosoof Pamma külast pärit Leevi Muchkenfelt 1869. aastal: “Ma läheme Tallinna siis, kui nad aru saavad, et nende mannetu keelega ei saa põua ajal vihma kutsuda.” Tuli oodata hetke, mil mandrieestlased taas hakkavad kahtlema oma keeles, et siis imbuda Eesti ühiskonna võtmepositsioonidele ja nii-öelda seestpoolt reformides taastada eesti keele tegelik vägi.


See aeg saabus nõukogude ajaga. Võite isegi ­ette kujutada, milline oli Juhan Smuuli üllatus, kui ta kord 1956. aasta suvel leidis oma kodutalust eest hallipäised mehed, kes talle seletasid, et aeg on alustada 40aastast projekti. Aadu Hint ja Debora Vaarandi olid neil juba kambas.


Veidi hiljem värvati Heli Lääts. Selle perioodi peaideoloogiks peetakse Tartu ülikooli infiltreerunud Juhan Peeglit, kes ajakirjanikke õpetades kõigeks järgnevaks pinda ette valmistas. Esimeses etapis tuli lihtsalt tuntust võita ja mitte väga reeta oma saare päritolu.


Alles teises etapis pidid juba mõjukatele positsioonidele pääsenud saarlased hakkama oma võrgustiku kaudu edendama noori. Kolmandas etapis pidi võim üle võetama ja koheselt teostatama keelereform. Vaid asjasse pühendamatutele võis tunduda imelik, miks veel 1970. aasta suvel Saaremaale koju sõitvad Arnold Rüütel ja nooruke Ivo Linna mõlemad keerasid tihti Muhus Koguva külla, et saada sealt Juhan Smuuli viimased suunised. Just sellel suvel küpses plaan, mis tipnes Arnold Rüütli valmisolekuga kaitsta Moskvas Eesti suveräänsuse otsust 1988. aastal ja veidi hiljem Ivo Linna lauldud isamaalauludega.


Omamoodi kummaline oli aga 1992. aasta Saare vanematekogu otsus, et noort Eesti riiki ei tasu praegu lõhestada radikaalse keelereformiga. Seetõttu anti Rüütlile korraldus tagasi tõmbuda ja tegeleda põllumajandusteadusega, samal ajal kui Ivo Linna pidi ennast maksma panema mälumängurina. Kulisside taga käis aga kibe töö võimuvõrgustiku loomisel. Oluline oli paigutada võitlejaid eri erakondadesse. Nii sai Jürgen Ligi osaks minna Reformi, Imre Sooäärel ja Tõnis Paltsil Res Publicasse, Jüril Saarel Rahvaliitu ja Kalle Laanetil Keskerakonda. Läbi kahe valitsuse kontrollis projekti Liia Hänni, kes oli Saare vanematekogu eriagent. Just tema nõuannetele vastavalt koostati järgmise 10 aasta plaan. Selle plaani kohaselt oli võtmeküsimus meedia ja jõustruktuuride kontrollimine. Nii paisati Ameerikast naasnud Ilmar Raag ETVsse ja TV3s edutati tegevdirektoriks Toomas Vara. Ülejäänud meediast loeti piisavaks, kui Priit Jõgi juhatab Trio LSL gruppi. ETV puhul peeti oluliseks, et Saaremaa korrespondent Margus Muld annaks läbi “Aktuaalse kaamera” otsekui kantslist kodeeritud juhiseid kõikidele ülejäänud saarlastele. Ja seda kõike iidses ja ainuõiges eesti keeles. Ei ole ju juhus, et Margus Muld pandi tööle ajal, mis ETV uudiseid juhtis saarlane Andres Kuusk. Kui Kanal 2 muutus olulisemaks tegijaks, siis saadeti sinna kiirustades muhulane Ivar Vigla, et ta organiseeriks Kanal 2 kõige olulisemat meelelahutussaadet “Reporter”. Mõeldi ka sellistele pisiasjadele nagu reklaam. Eesti ühe kõige kodusema reklaamihääle taga oli saarlane Aarne Mägi.


Võimustruktuurides tõsteti Kaitseväe juhi kohale Tarmo Kõuts, riigi peaprokuröriks sai Raivo Sepp, politseistruktuure kontrollisid vaheldumisi Jüri Pihl, Kalle Laanet ja Raivo Aeg. Tundus, et kõik on valmis, kuid siis tabas saarlaste üritust korraga kaks uskumatut tagasilööki. Kõigepealt otsustas kaitsepolitsei direktor Alus ignoreerida Pihli korraldust mitte uurida, miks president Rüütel ka kõige kiiremal ajal käis iga kuu kohtumas Saaremaal Lümanda valla “vanuritega”. Nii jõudis toimikusse ka Saare vanematekogu koosoleku kurikuulus stenogramm, millest selgub õudne asjaolu, et aastapikkuse infiltratsioonitegevuse käigus oli Arnold Rüütli ja ka Ilmar Raagi suu sedavõrd deformeerunud, et ilusakõlaline saare keel sealt enam välja ei tulnud. Nii praagitigi välja Ilmar Raag ja Arnold Rüütel, kes olid küll tõusnud juhtivatele kohtadele, aga olid samas langenud dekadentliku mandrieesti keele ohvriks. Selleks, et jälgi peita, vahetati Rüütel välja ühe suhteliselt ohutu mulgi vastu, kes haritud mehena oli nõus ka saare keele ära õppima. Raag saadeti lihtsalt meediast minema kui kasutu mees. Tal lubati edasipidi vaid filme teha, tingimusel, et ta iga nädal veedaks paar tundi saare logopeedi juures. Kuid et Kapoga enam nn tööõnnetusi ei juhtuks, pandi sinna etteotsa taas Saaremaa taustaga mees Raivo Aeg.


Võite kindel olla, et seni, kuni Saare vanematekogu liikmeid ei tabata, ei jäta saarlased katset eesti keele muistset ilu taastada. Või äkki tundub teile juhuslik, et viimase aasta jooksul kõige kõrgemate rahvusvaheliste filmiauhindadega pärjatud Veiko Õunpuu on ka saarlane?