20.06.2008, 00:00
Saarlaste sajandeid kestnud vandenõu
Ma tean, et pärast selle paljastuse kirjutamist tuleb mul tagastada Tartu
ülikooli ajaloodiplom. Aga võib-olla toob tõe
päevavalgele jõudmine soovitud tulemuse kiiremini kätte kui
vandeseltslik salatsemine. Lõpuks on tõde seegi, et Eesti
Ekspress käskis mul selle loo kirjutada.
Õigupoolest
tähendab kõige avaldamine vaid teatavate loogiliste seoste
nähtavale toomist, nii et need selgitaksid sajandeid vanu küsimusi
Eesti ajaloos. Mõned analüütikud on saarlaste isepäisuse
põhjused viinud tagasi Kaali meteoriidi mõju juurde, mis lasknud
saarlastel uskuda, et nad on väljavalitud rahvas, kelle missioon on
valvata kogu Eesti parema käekäigu järele.
Selle usu
alus oli usk oma keelde, nii nagu mitmes ürgses usundis on olemas
motiivid, mille kohaselt õige keele rääkimine annab inimesele
erilise jõu.
Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnale ei
jäänud märkamata, et pärast Põjasõda mandrile
tulnud saarlastel oli rabavalt kirgas isepäise eestlase identiteet.
Loomulikult oli sellel häiriv mõju Mandri-Eesti vaguratele
talupoegadele. Et mitte kogu maarahvas radikaaliseteadvuse mõju alla ei
langeks, palkas Eestimaa rüütelkond eesti-saksa segasoost Otto
Wilhelm Masingu ja lasi tal populariseerida “õ” tähte,
mis üldlevinud arusaama kohaselt võtab eesti keelelt tema
ürgse jõu. Kuna Masingul võimaldati ka ajalehte välja
anda, siis nii anti eestlaste üksmeelele kohutav hoop. Saarlased pidid
allajäämist tunnistama. Nagu ütles muistne saare filosoof Pamma
külast pärit Leevi Muchkenfelt 1869. aastal: “Ma läheme
Tallinna siis, kui nad aru saavad, et nende mannetu keelega ei saa põua
ajal vihma kutsuda.” Tuli oodata hetke, mil mandrieestlased taas hakkavad
kahtlema oma keeles, et siis imbuda Eesti ühiskonna
võtmepositsioonidele ja nii-öelda seestpoolt reformides taastada
eesti keele tegelik vägi.
See aeg saabus nõukogude
ajaga. Võite isegi ette kujutada, milline oli Juhan Smuuli
üllatus, kui ta kord 1956. aasta suvel leidis oma kodutalust eest
hallipäised mehed, kes talle seletasid, et aeg on alustada 40aastast
projekti. Aadu Hint ja Debora Vaarandi olid neil juba kambas.
Veidi
hiljem värvati Heli Lääts. Selle perioodi peaideoloogiks
peetakse Tartu ülikooli infiltreerunud Juhan Peeglit, kes ajakirjanikke
õpetades kõigeks järgnevaks pinda ette valmistas. Esimeses
etapis tuli lihtsalt tuntust võita ja mitte väga reeta oma saare
päritolu.
Alles teises etapis pidid juba mõjukatele
positsioonidele pääsenud saarlased hakkama oma võrgustiku
kaudu edendama noori. Kolmandas etapis pidi võim üle võetama
ja koheselt teostatama keelereform. Vaid asjasse pühendamatutele
võis tunduda imelik, miks veel 1970. aasta suvel Saaremaale koju
sõitvad Arnold Rüütel ja nooruke Ivo Linna mõlemad
keerasid tihti Muhus Koguva külla, et saada sealt Juhan Smuuli viimased
suunised. Just sellel suvel küpses plaan, mis tipnes Arnold
Rüütli valmisolekuga kaitsta Moskvas Eesti suveräänsuse
otsust 1988. aastal ja veidi hiljem Ivo Linna lauldud isamaalauludega.
Omamoodi kummaline oli aga 1992. aasta Saare vanematekogu otsus, et noort
Eesti riiki ei tasu praegu lõhestada radikaalse keelereformiga.
Seetõttu anti Rüütlile korraldus tagasi tõmbuda ja
tegeleda põllumajandusteadusega, samal ajal kui Ivo Linna pidi ennast
maksma panema mälumängurina. Kulisside taga käis aga kibe
töö võimuvõrgustiku loomisel. Oluline oli paigutada
võitlejaid eri erakondadesse. Nii sai
Jürgen Ligi osaks minna Reformi, Imre Sooäärel ja Tõnis
Paltsil Res Publicasse, Jüril Saarel Rahvaliitu ja Kalle Laanetil
Keskerakonda. Läbi kahe valitsuse kontrollis projekti Liia Hänni, kes
oli Saare vanematekogu eriagent. Just tema nõuannetele vastavalt
koostati järgmise 10 aasta plaan. Selle plaani kohaselt oli
võtmeküsimus meedia ja jõustruktuuride kontrollimine. Nii
paisati Ameerikast naasnud Ilmar Raag ETVsse ja TV3s edutati tegevdirektoriks
Toomas Vara. Ülejäänud meediast loeti piisavaks, kui Priit
Jõgi juhatab Trio LSL gruppi. ETV puhul peeti oluliseks, et Saaremaa
korrespondent Margus Muld annaks läbi “Aktuaalse kaamera”
otsekui kantslist kodeeritud juhiseid kõikidele ülejäänud
saarlastele. Ja seda kõike iidses ja ainuõiges eesti keeles. Ei
ole ju juhus, et Margus Muld pandi tööle ajal, mis ETV uudiseid
juhtis saarlane Andres Kuusk. Kui Kanal 2 muutus olulisemaks tegijaks, siis
saadeti sinna kiirustades muhulane Ivar Vigla, et ta organiseeriks Kanal 2
kõige olulisemat meelelahutussaadet “Reporter”.
Mõeldi ka sellistele pisiasjadele nagu reklaam. Eesti ühe
kõige kodusema reklaamihääle taga oli saarlane Aarne
Mägi.
Võimustruktuurides tõsteti Kaitseväe
juhi kohale Tarmo Kõuts, riigi peaprokuröriks sai Raivo Sepp,
politseistruktuure kontrollisid vaheldumisi Jüri Pihl, Kalle Laanet ja
Raivo Aeg. Tundus, et kõik on valmis, kuid siis tabas saarlaste
üritust korraga kaks uskumatut tagasilööki. Kõigepealt
otsustas kaitsepolitsei direktor Alus ignoreerida Pihli korraldust mitte
uurida, miks president Rüütel ka kõige kiiremal ajal käis
iga kuu kohtumas Saaremaal Lümanda valla “vanuritega”. Nii
jõudis toimikusse ka Saare vanematekogu koosoleku kurikuulus stenogramm,
millest selgub õudne asjaolu, et aastapikkuse infiltratsioonitegevuse
käigus oli Arnold Rüütli ja ka Ilmar Raagi suu sedavõrd
deformeerunud, et ilusakõlaline saare keel sealt enam välja ei
tulnud. Nii praagitigi välja Ilmar Raag ja Arnold Rüütel, kes
olid küll tõusnud juhtivatele kohtadele, aga olid samas langenud
dekadentliku mandrieesti keele ohvriks. Selleks, et jälgi peita, vahetati
Rüütel välja ühe suhteliselt ohutu mulgi vastu, kes haritud
mehena oli nõus ka saare keele ära õppima. Raag saadeti
lihtsalt meediast minema kui kasutu mees. Tal lubati edasipidi vaid filme teha,
tingimusel, et ta iga nädal veedaks paar tundi saare logopeedi juures.
Kuid et Kapoga enam nn tööõnnetusi ei juhtuks, pandi sinna
etteotsa taas Saaremaa taustaga mees Raivo Aeg.
Võite kindel
olla, et seni, kuni Saare vanematekogu liikmeid ei tabata, ei jäta
saarlased katset eesti keele muistset ilu taastada. Või äkki tundub
teile juhuslik, et viimase aasta jooksul kõige kõrgemate
rahvusvaheliste filmiauhindadega pärjatud Veiko Õunpuu on ka
saarlane?