20.06.2008, 00:00
Säästueelarveta Eesti Vabariik
Kui võrrelda rolle ülikonnaga, siis Nüganeni lavastuses on kõik 92 tükki nii hästiistuvalt õmmelnud, et sääskki poleks saanud varrukast sisse pugeda, tõdeb Veiko Märka.
A. H. Tammsaare / Urmas Lennuk “Wargamäe Wabariik”
Lavastaja Elmo Nüganen. Mängivad Alo Kõrve, Epp
Eespäev, Tõnu Kark (Eesti Draamateater), Aarne Üksküla
(külalisena), Marje Metsur, Ursula Ratasepp, Mari Lill (Eesti
Draamateater), Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa jpt.
Tallinna Linnateatri esietendus Tammsaare Väljamäe
Lõunalaval 13. juunil.
Tammsaarel ehk romaani tõttu
populaarsema nimega Vargamäel etendunud “Tõe ja
õiguse” III osa dramatiseering valmistas head meelt
saabumishetkest peale. Kohe tekkis vaimukujutlus, kuidas kusagil siinsamas
niiduveerel vaatab kohalesaabuvat publikut Mäe talu kunagine peremees
– üks neist, keda Pearu enne Andrest kohalt välja sõi
– väsinult vikativarrele toetudes ja selle kentsaka seltskonna
üle aru pidades. Mitte et ta kuidagi aru saaks
vabaõhunäidendite mõttest või isegi sellest, miks oli
1905. aastal “kiirel heinaajal” vaja “wabariik”
välja kuulutada. Aga peaasi, et tänu sellele ettevõtmisele on
niidud puhtad, hein rõugus ja üks paigake Eestimaal ikkagi
puugiparadiisiks saamisest päästetud.
Pearut ja Andrest
ette kujutada polnud vaja. Nemad on laval isegi olemas ja väga
täisvereliselt pealegi. “Wargamäe Wabariigi” Indrek (Alo
Kõrve) on vaat et kõige täisverelisem antikangelane Eesti
teatris. Kõrvaltvaatav, passiivne, kahtlev, saamatu. “Ega te
eilane pole?” küsib Kristi (Ursula Ratasepp) Indrekult kohe
kahtlevalt. On küll.
Võib ju küsida, mille poolest
Elmo Nüganeni “Tõe ja õiguse” II ja IV osa
dramatiseeringute Indrekud aktiivsemad on – tegu on ju
põhimõtteliselt ühe ja sama kujuga? Vastan: väikeses
lavaruumis on Indreku siseheitlused publikule lähemal. Seetõttu on
Argo Aadli ja Indrek Sammuli Indrekute üksnes nüanssides avalduvad
sisepinged pealt vaadates mõistetavamad kui Tammsaare
hirmutavalt-hurmavalt avaratel väljadel (mis lavastaja tahtel olid muuseas
kaldu karistussalklaste kasuks ja ülestõusnute kahjuks). Siiski
tõi Kõrve mäng esile peamise – põhjatu
kuristiku tema ning liigagi teotahteliste revolutsionääride vahel.
“Ainus kaine revolutsionäär”, nagu kompanjonid
ütlevad.
“Tõe ja õiguse” kolmas osa
on eelkõige Kristi lugu, “Wargamäe Wabariik” samuti.
Erinevalt epopöa tüüpilistest peategelannadest
(Krõõt, Mari, Karin), keda autor enne põhjalikult piinab
ja alles siis tapab, on Kristi vabaduse, elurõõmu ja optimismi
kehastus ning seega väga teatraalne karakter, keda Jeanne d’Arciga
võrrelda on liigagi lihtne. (Linnateatri lavastuses ta vormiliselt ei
suregi.) Kristi fantaasiad muudavad romaani dramaturgiliseks ning
dramatiseeringu eepiliseks. Tema siiras küsimus “Kuidas saab nuhil
pere olla?” võtab revolutsioonilise paatose (ja selle purunemise)
edukalt kokku. Tänu Ursula Ratasepa suurepärasele mängule
särab Kristi vaim üle kogu lavastuse, ehkki ta ju väga palju ise
laval polegi. Kummaliselt skulptuurse plastika tõttu mõjub
Ratasepp ka kui Muhhina Kolhoositar tuntud 1937. aasta taiesest.
Teiseks saab “Wargamäes” nautida tervet pesakonda nappe,
kuid reljeefseid karaktereid. Kõigepealt Tõnu Kargi üsna
ebatüüpiline Andres. Andres on selles näidendis kaotaja, ta saab
peksa nagu koer ja kaotab poja. Aga ta pole põrmugi heroiline ega
paatoslik traagik, vaid parasjagu sõge, parasjagu jonnakas ning
väga eluline. Temas on rohkem looma kui ini
mest, aga see loom on üks väga võimas elukas (näiteks
lõvi). Aarne Üksküla Pearu on tüki kõige
koomilisem kuju, tema pooleldi kiuslik, pooleldi muretu monoloog pekstud
Andrese ja murtud Indreku vahel säravaim üksiketteaste. (Kui
jälle loomariigist võrdlust otsida, kõlbab Pearu
võrdkujuks loomulikult mesilane.)
Paarina kerkisid esile
Maria Klenskaja proua Kuusikuna ning Aleksander Eelmaa Bõstrõina
kui tammsaareliku filosoofilise huumori head edasiandjad. Mässumeeste
seltskonnast (keda juhtis kaunis loosung “Enne palk, siis
töö”) oli meeldejäävaim Kalju Orro Mandžuuria.
Temataolisi jorsse võib praegu endistes kolhoosikeskustes igal
laupäevaõhtul laamendamas kuulda, ainult ilma kargu ja
sõjamälestusteta. Kõrgelt hinnatav on ka Kristist veel
naiivsema Vargamäe Antsu kuju (Simeoni Sundja). Tema kehastab
näidendi pealkirjast lähtuvat juhtmõtet: mida ilusamad
unistused, seda masendavam on nende kokkuvarisemine. “Miks mitte kunagi
ei saa, mida tahad,” ütleb Kristi välja. Ants selle
tunnetamiseni ei jõuagi.
Antsu loodud 37kopikalise eelarvega
Wargamäe Wabariik ei lange erinevalt tänapäeva Eesti Vabariigist
kasina eelarve puhul mingitesse segadustesse ja kahtlustesse, vaid kulutab
kõik tüdrukutele maiustuste ostmiseks.
Märkimisväärne eeskuju tänapäeva poliitikutele –
eriti arvestades seda, et Wargamäe Wabariigi kujul oli ju tegu Eesti
Vabariigi mitte küll juriidilise, aga vähemalt ideoloogilise
eelkäijaga.
Etenduses hõlmatud trupp on väga suur
– kavalehel 92 nime –, aga arvestades lava dimensioone,
võinuks see vabalt kolm korda suuremgi olla. Kurb lihtsalt, et mitu head
osatäitmist (eriti Erik Ruusi Viljasoo) jäävad nii ruumipuudusel
mainimata. Kui võrrelda rolle ülikonnaga, siis oli Nüganen
kõik 92 tükki nii hästiistuvalt välja õmmelnud, et
sääskki poleks saanud varrukast sisse pugeda.
Urmas
Lennuki dramatiseering on otse kuldlõikeline – kõik liinid,
kõik karakterid, aga ka tervik on omavahel tasakaalus. Ainult teise
vaatuse alguse nimedelugemine oli liiga pikk ja trafaretne.
Ainus
asi, mis mulle meeltmööda polnud, oli dekoratsioonide minimalism,
kuigi ma saan aru, et see oligi lavastaja eesmärk. Töölisklassi
ja ajastuga seonduvat butafooriat võinuks natuke enam olla.
Mööda rööpaid liikuvad raudmonstrumid olid rohkem lavalised
kui industriaalsed objektid. Asi see siis olnuks mõni korsten püsti
ajada. Vabrikuvilede hoiatavad hääled olid ju näidendi
auditiivne dominant.
Mis veel? Vaheaeg oli piisavalt pikk,
tualetijärjekorrad mõõdukad, puhveti assortiment rikkalik ja
üldse mitte kallis. Röökivad imikud vähemalt esietendusel
puudusid.