Nii budism, hieroglüüfid kui arhitektuur on Jaapanis võetud üle muistselt Hiinalt, neid aja jooksul oludega kohandades. Tänu sajandeid kestnud isolatsioonile ja vaid välismaal peetud sõdadele on säilinud uskumatult palju ajaloolisi puithooneid ja usulisi reliikviaid, mitmed lausa 6.–9. sajandist.


Ilmselt kõrge haridus- ja elutaseme tõttu ei ole Jaapan eriti usklik maa, kuid iidsed pühamud on väga heas korras, käib pidev restaureerimine. Siiani on väga populaarne põlisusund shinto – loodusvaimude, esivanemate hingede ja päikesekeisri kultus.


Kuulsad jaapani ilupuud omandavad oma eksootilised vormid puhtmehhaaniliselt, pideva pügamise, lõikamise ja painutamisega. Puud on otsekui juuksuris – redelitel aednikud harvendavad nende okkatutte ja lühendavad okkaid, kile ilusti puu all, et kõik puhas säiliks. Pilkupüüdev jäme rõhtoks pole midagi muud kui bambuste abil kõrvalepainutatud latv, puu ajab külgoksast uue ladva ega kasva enam kõrgeks.


Osakast vaid 50 km kirdes paikneb riigi tähtsaim turismimagnet, üle tuhande aasta (794–1868) Jaapanit valitsenud Kyoto, mille kümneid templeid, shinto pühamuid, võrratuid parke, kalmistuid ja romantiliste teemajadega vanalinnatänavaid ma kirjeldada ei suuda – tuleb ise vaatama sõita. Siin kohtasime ka rohkelt kimonotes inimesi (ka mehi!) ja geišasid – viimaseid ilmselt sobiva riigipüha, rahvuskultuuri päeva tõttu (3.11). Maailma pikimas puitehitises Sanjusangenis on 1001 kuldset halastusjumalanna Kannoni kuju (10 x 100 rida), vaid kümneminutilise rongisõidu kaugusel saab näha riigi suurimat, Biwa järve (674 km²).


Osakast veidi läänes asub 1995. aastal purustava maavärinaga kuulsaks saanud suur sadamalinn Kobe, mille huvitavaim osa on võimas, paljude parkide ja pühamutega Rokko mäeahelik, kuhu viivad köisteed ja mägitrammid. Põhjapoolsel nõlval, Takarazuka linna lähedal asub riigi vanim kuumaveekuurort Arima, kirgastes sügisvärvides mõnus alpilik linnake. Värve annavad peamiselt erkpunased väikeselehelised vahtrad ja kuldkollased ginkod ehk hõlmikpuud. Kobest veel 50 km läänes kõrgub künkal Jaapani võimsaim ja kõige paremini säilinud kindlus Himeji, kolmekordsete kõrgete müüride ja kahe vallikraaviga kaitsekompleks, kus vanasti elas tuhandeid inimesi. Massiivsel umbes 15meetrisel kivisoklil trooniv kaheksa kõrge korrusega peahoone valmis 1609, ülalt paistab hästi kogu linn, meri ja mägine ümbrus.


Reisi lõpu maiuspalaks oli Osakast 60 km lõunas paiknev püha mägi Koya-san ja selle nõlval, ligi 900 m kõrgusel põlises seedrimetsas laiuv kloostrite ja templite linnak. Siinse pühak Kukai poolt 816. aastal asutatud Shingo-budistliku ­peakloostri juurde tekkis 17.–18. sajandiks ligi tuhat pühamut, millest tulekahjud ja taifuunid on säästnud 123.


53 neist tegutsevad luksuslike templihotellidena, nende juurde kuuluvad erakordselt kauni d, sügisvärvides jaapani aiad ja uhked peasissekäigud. Pakutakse vaid taimtoitu ja süüakse-magatakse maas riisiõlgedest tatami-mattidel. 1592 ehitatud peatempel Kongobu-ji, 12. sajandi ehitised ja tohutu, üle 200 000 hauasambaga kalmistu Okuno-in (seal on ka Kukai mausoleum) meelitavad siia aastas üle miljoni palveränduri, turistide osa on tühine.


Mis Jaapanis hämmastas? Eelkõige muidugi puhtus, korrektsus, seaduskuulekus ja turvalisus.


Tänavapildis andsid vaatamata sügisele tooni lühikestes pükstes või miniseelikutes pikki kõrgekontsalisi saapaid ja/või üle põlve musti põlvikuid kandvad noorikud. Paraku on enamikul jaapanlannadel kõverad jalad ja ebanormaalne, varbad sissepoole komberdav kõnnak, mis tuleneb lapsest saadik põrandal jalgadel istumisest. Mööbel sisuliselt puudub, on vaid istepadjad, madalad lauad ja ­liuguste-tagused kapid – ka lossides pole seest eriti midagi vaadata. Enamik mehi käib mustades ülikondades, lapsed on koolivormis ka puhkepäevadel. Inimesed ei armasta üksteisest erineda, luksust ei torka silma. Samas oli just meie rajoonis ka asotsiaale, kes saket rüüpasid ja suurtest pappkastidest omale öömaju valmistasid. Raamatut loetakse ülalt alla ja ridu paremalt vasakule, alustades tagant.


Üllatav, et elektroonika emamaal kasutatakse põhiliselt sularaha, seda topitakse ka kõikvõimalikesse automaatidesse. Pangaautomaate ja rahavahetuskohti on vähe, meie kaardid, nagu GSM-telefonidki, seal ei kehti, mõnes kohas saab siiski krediitkaardiga maksta. Kõikjal kaupluste, hotellide jt uste juures seisavad mitmes suuruses vihmavarjud, mida saab saju korral vabalt võtta ja siis mujale jätta. Väga palju on jalgrattureid, kes sõidavad häirivalt kõnniteedel, sest sõiduteel ei lubata, kuigi ruumi on. Mõnest turismiinfopunktist (asuvad peamiselt jaamades) saab tasuta jalgrattaid laenata. Lugupidamise märgiks (lisaks pidevatele kummardustele) antakse ja võetakse asju, eriti raha, kahe käega. Puuduvad turistidele suunatud reisibürood, nagu oleme harjunud nägema Egiptuses või Türgis, mingeid reise (näiteks ümbruse huviväärsuste juurde) ei korraldata.


Paljud kaubatänavad on klaaskatustega kaetud, moodustades poolsuletud linnaruumi. Majade fassaadid on kirevate reklaamide alla varjunud, rohkelt on liigutavaid kujusid ja mänguasju. Iga parkimismaja väljumistee juures on reguleerijad, kes sügavate kummarduste saatel jalakäijaid ja autosid lahus hoiavad.


Osaka lõunapoolses, värvika keskusega vanalinnas, Shin-Imamiya jaama ümbruses paikneb kõrvuti kümneid odavaid hotelle. Enamikus on nad paraku jaapani stiilis – magatakse tatamil ja tualettruum on koridoris –, aga kõikides tubades on külmik, TV, konditsioneer, kitlid, sussid, erinevad rätikud, hambaharjad. Sellise toa hind on 350–430 krooni, meie mugavustega tuba maksis 500. All fuajees on tasuta internetiga arvutid, keeva vee kannud, mikrolaineahi (korrustel gaasiga köögid), pesumasinad ning sauna, kuumaveebasseini ja pesuvahenditega minispaa.


Üle tee asus ka ööpäev läbi töötav Spa World, looduslikule kuumaveeallikale rajatud kaheksakorruseline luksuslik kompleks, mis on väidetavalt Jaapani suurim. Rikkalikult stiilsete kujude ja kompositsioonidega kaunistatud kümned erineva raviveekoostisega basseinid, mitut tüüpi saunad ja lõõgastusruumid on jagatud Euroopa ja Aasia korrusteks, üks meestele, teine naistele (järgmisel kuul vastupidi). Seal ollakse alasti, lisaks rätikutele saab puhkuseks või restoranikorrusele minekuks spaariided. Kasutamiseks on hiigelhulk hüg ieeni- ja juuksehooldusvahendeid, sh kammid, harjad jm – ning kõik see maksab tööpäeva õhtuti kella 17–24 vaid 160 krooni! Kuid hommikune sooduspilet puudub.


Enamikul söögikohtadest on tänaval väljas toitude mulaažid ja hinnad, nende järgi valisimegi.


Korralik praad koos sinna juurde käivate supi, vee ja rohelise teega maksis 80–130 ­krooni, arve toodi kohe ja jeenigi jootraha ei võetud, isegi kui pakkusin. Kohalike seas on väga soositud ­baari tüüpi paigad, kus istutakse reas pika leti ääres ja keedetakse endale vees või õlis mingit rooga.


Kauplused on väiksemad kui meil, hinnad mõistlikud, eeltöödeldud mereandide valik eriti lai. Vaid liha­tooted on kallimad, maitstud odavamad vorstid olid lausa kalamaitselised. Tänavatel ­tehakse, müüakse ja pakutakse omapäraseid küpsetisi, maiustusi, hapendatud juurvilja ja muud sellist. Poest saab tasuta nii kuuma vett kiirtoitudele kui kiletatud valmisportsjone mikrolaineahjus soojendada, kassaaparaat väljastab kohe õige tagastussumma.


Ühistransport, eriti rongid-metrood, on ­Jaapanis väga hästi korraldatud – võrgustik on tihe, mugavad rongid väljuvad iga 2–5 minuti järel, ­sõidavad kiiresti ja on alati täpselt graafikus. Pileteid saab automaadist, väljudes kontrollib masin, kas oli õige hind – kui ei, saab juurde maksta. Näiteks pilet meie jaamast Osaka kaudu Kyotosse ­maksis 710 jeeni (90 kr), Narasse 60, Osaka sees 25 ­krooni. Samas suunas sõitis sageli korraga mitu rongi, ülikiire Shinkanseni jaoks oli aga eraldi tee ja jaamad. Hämmastas, et ümberistumistega piletid olid korraga ostes kallimad kui näiteks Osaka pea­jaamas väljudes ja uuesti sisenedes. Rongi ­oodates moodustatakse uste juurde (rongid peatuvad alati täpses kohas) järjekorrad, keegi ei trügi; rongis loetakse, vaadatakse telefonilt koomikseid või mängitakse sellel, kuid ei räägita, ka helinad on keelatud.