Nii et “tõu küsimusest” huvituvad isikud sellest raamatust midagi väga põnevat ei leia. Nimetatud artikkel on kogumikus küll ­kõige pikem ja ka kõige igavam. Kohati on ­naljakas, kuidas Ridala loetleb eestlase ja soomlaste tõule iseloomulikke jooni, näiteks lõputu jonnakus ja vastik kadedus, aga see kõik on kirjeldatud kuidagi nii pikalt ja teaduslikult, et naljatuju saab ruttu otsa. Minu lemmikartikkel on Anna Haava juubelile pühendatud essee, kus Ridala läheneb kuulsa poetessi elule ja loomingule meeletu poeetilisuse ja tõelise luuletajahingega. Sellist romantikat tänapäeval kirjandusteadlaste tekstidest enam naljalt ei leia. Just see, kuidas siin-seal pääseb teadusartiklis nagu paisu tagant valla Ridala tagasihoidmatu poeetiline stiil, ja ka vanameistri põnev keelekasutus, mis aeg-ajalt lausa nõuab toimetajapoolset selgitust, muudavad Ridala kogumiku inspireerivaks. Ja muidugi on tore ka eessõna Grünthal-Ridala pojalt, kes meenutab, kuidas isa tellis prantsuse ajalehti üksnes selleks, et neid kõva häälega kodus ette lugeda. Ei või ju lasta kaunil keelel vaid lugeja mõtteis kõlada! Kokkuvõtteks võin ainult öelda: tehke järgi, kui suudate!